Trip lõunasse

Sau!

Nonii lõpuks on need nõmedad jõulud möödas. 25-ndal tegime mingi kanarulli ahjus, see oligi kõik- kingitusi ei saanud ja ei teinud ju kah teineteisele. Käisime korra Aaronil külas, suht mõttetu üritus oli. Rannas sai ka natuke peesitatud. Taevas oli pilvine, aga päike hakkas ikkagi peale. Poodides hetkel hullumaja- jõulujärgne supersoodusmüük. Ja arvake, kes kohal olid?? 2 päeva järjest suisa :D

Lõpuks võtan end käsile ja kirjutan reisist- hakkan meenutama mis tegime, kus käisime. Olime 3 päeva Perthist lõuna pool. Põrutasime otsejoones Albany suunas. Sinna mingi 480 kilomeetrit. Vahepeal ostsime süüa väikeses külas ja vaatasime suveniire. Aga kuna pood oli nii hädine ning jalutasime kohe sealt välja, siis andis poe omanik mälestuseks tasuta postkaardi. Tore! Albanys oli ainult 22 kraadi ja väga tuuline. Meil hakkas külm! Käisime läbi põhilised vaatamisväärsused. Nägime looduslikku silda- (the natural bridge) ja ilusaid hele-hele-helesiniseid randu. Tundus nagu oleksime paradiisis! Ainuke miinus oli tuul! Tahtsime minna helikopteriga sõitma, et näha parki ülevalt poolt, aga pilet oli 100 taala inimene (8 minutit sõitu), nii et jäi ära! Kell oli palju ja austraalias pannakse enamus kohti kinni kella 5-6 ajal, sinna kuuluvad ka hotellid. Ehk peale kella 6-t pole võimalik tuba saada. Maga kasvõi puu all. Otsustasime jääda ööseks Albanysse. Tegime paar pilti koera kujuga kivi juures (The Dog Rock) ja leidisme väga korraliku ööbimiskoha. Õhtul sõime hiinakas kõhud täis ning magama!

Hommikul sõitsime Denmarki nimelise linna suunas. Taanis käidud nagu niuhti! Külastasime ühte väga ilusat lahte- William Bay, kus asuvad elevandi kaljud. Ookean oli jällegi helesinine ja tuuline.

Läksime läbi ka Dinosauruste maailmast. Dinod olid seal jamad, aga loomad- linnud olid väga lahedad. Papagoid ütlesid ilust Hello, Hello. Suuremaid linde sai käepeale võtta, kuid pärast nad keeldusid seal ära minemast :D. Ma seisin siis rahulikult üks papagoi käe peal, lendas teine mulle ise vabatahtlikult õla peale. Üks hoidis küünistega kinni käe pealt ja hammustas , teine õla pealt ning hammustas kõrvast. Einoh! Õnneks mitte valusasti, vaid natuke näksisid õrnalt. Isal oli videokaamera kaelarihma otsas ja papagoi hakkas rihma sikutama. Nalja sai- väga lahedad linnud olid. Üks roheline papagoi läks oma hooldajaga sööma. Hooldaja istus tooli peal ja sõi oma võileiba, nu ja see lind ka noolis seal süüa. Pargis olid ka kängurud, keda söötsime. Ainuke surnud känguru, keda nägime, oli rahvuspargi tee peal, Albanys. Nu aga mis teha- thats life!

Lõpuks jõudsime rahvuparki, kus asub The Tree Top Walk. See on siis väike kõnnak läbi iidse metsa, kus kasvavad Tingle puud. Need puud kasvad üle 60 meetri pikaks ning on rohkem kui 400 aastat vanad. Jalakäiate rada oli ehitatud 40 meetri kõrgusele maapinnast. Mõned puud olid nii suure läbimõõduga ja imelikul kombel olid need seest ära põletatud. Vist et nad mädanema ei läheks või midagi... olime muinasjutu metsas! Olekski jäänud sinna heameelega! Kui maantee Wave Rocki oli igav ja otsejoones, ning igalpool olid ainult kollased viljapõllud. Siis tee lõunapool oli väga kurviline, aeglasemast autost ei saanudki eriti mööduda. Põldude asemel oli metsad- kõrgete karri ja tingle puudega- superilus lihtsalt!

Sõitsime edasi Pembertoni poole, et näha suurt puud- The Glouchester Tree. See oli vanasti (vist siiani) tulekahju vaateplatvorm. Silver muidugi ütles, et ma ei julge sinna otsa ronida või kui ronin, siis ainult poolepeale. Aga EI! Ma ei karda ju kõrgust ning küll ma vastu pean! Pargivaht hoiatas, et ronimine on raske ja kandke kindlasti potaseid. Ma ronisin igaljuhul tippu välja ja nautisin vaadet. Allatulek oli vastik, nagu ikka. Peab vaatama, et astud täpselt metallpulga peale. Ohutus ennekõike! Üks naine enne mind ronis poole peale, aga hakkas kartma ja ronis alla. Vahapeal vaatasin üles- oi kurat nii palju veel ronida. Pidin siis üles ronima 60 meetri kõrgusele, millega ma sain ilusti hakkama (mitte nagu mõningad, hahaaaaa).

Kuna me teadsime, et Jason ja Sarah on avokaadofarmis Pembertonis, siis püüdsime neid telefoni teel kätte saada, aga nad ei võtnud telefoni vastu. Kell oli jällegi 5-le lähenemas ja oli aeg otsida ööbimiskohta. Bäkbäkkerite hostel uputas jällegi pilukatest, kes köögis tossutasid oma nuudlitega. Maksame parem rohkem, kui ööbime kuskil bäkkarite hostelis. Leidsime ilusa karvani pargi- väike majake, kus olid sees potid-pannid, mikro ja pliit. Duzz ka täitsa normaalne. Niisiis pole vaja linnapeale sööma minna- lähme poodi ja teeme ise midagi head. Läheme poodi, pargime auto ära ja mida näeme? Jasoni auto, kindlasti on tema oma, isegi kleeps tagaaknal on sama! Silver läks esimesena poodi ja karjus- Hei Jobu! (nii me teda kutsusime farmis). Jason sai südameataki- No way! What the hell are u doing here? Nu ja siis hetk hiljem ma lähen järgi ja karjun ka Jobuuuu! Jason oli ühe eestlase Silveriga seal poes. Kui me farmist lahkusime, ütles Helen, et Pembertoni farmis on 3 eestlast, kellest ühe nimi on ka Silver. Kutsuti siis meid farmi vaatama. Viisime asjad karvani parki ära ja läksime poe ette tagasi. Õnneks nad olid veel seal ja saime nende järel farmi sõita. Meie farm oli palju parem. Avokaadopuud olid siin väiksemad ja viljad seal puu otsas samuti väiksemad. Aga pakkimisruum oli 3 korda suurem. Elamine seal on natuke kesine, aga see-eest võrratu loodus, on kadestamistväärt.

Kuna farm asub põhimõtteliseltr rahvuspargis, siis on seal veel üks puu, mille otsa saab ronida – Bicentennial Tree- õhtul oli juba hilja sinna minna ja kahe puu otsa 1 tunni jooksul ronida oleks natuke palju :D

Hommikul oli nii külm seal väikses majakeses, isegi ei viitsinud üles tõusta ja kapist lisatekki haarata. Aga lõpuks hakkasime kimama Margareth Riveri poole. Õnneks jäi ka Bicentennial Tree teepeale ja sõitsime ka sealt läbi. Kuna Silveril oli „kiire”, siis tegime paar pilti ja hakkasime liikuma. See puu oli natuke kõrgem kui puu, mille otsa ma eelmine päev ronisin. Ning sinna otsa on raskem ronida, kuna üleval tipus ronitakse vertikaalselt ja seal on ainult 1 puhkeplatvorm. Käisime seal hommikul vara, muidu kui oleks käinud eelmisel õhtul, siis oleks park olnud ametlikult avatud ja oleks pidanud maksma sissepääsu maksu.

Margareth Riveri kandis käisime vaatamas Mammuti koobast, mis oli suht suur. Aga seal ei olnud giidi, vaid anti kaasa kõrvaklapid, kust saad kuulata infot koopa kohta. Läksime läbi ka sokolaadi vabrikust ning juustuvabrikust, kus sai maitsta head paremat! Kuna Margareth River on tuntud oma veinide poolest, siis astusime sisse veinikeldrisse, kui seda saab niimoodi nimetada. Rohkem nagu pood. Ei ole nii, et maitsed mida tahad ja jood ennast täis. Vaid küsitakse, mis sorti veini sa tahad proovida. Ja kui maitsed ühe sordi ära, siis küsid, et kas ikka saaks seda teist ka proovida. Nu lõpuks lahkusime sealt 5 pudeli veiniga! Purju ei saanudki ennast juua, mitte et ma oleks tahtnud, irw!

Käisime läbi ka Busseltonist, kus asub maailma pikim kai. Saime kõndida vähem kui poole kai peale, kuna see oli suletud. Sinna samma kõrvale ehitatakse uut ja ilusamat kaid. Muidu sõitis seal ka rong edasi- tagasi, aga nüüd ei näinud seda ka. Hakkasimegi liikuma kodu poole. Järjest soojemaks läks! Home, sweet home. Perthis oli vähemalt soe. No, tegelt palav, nagu alati.

Silver oli kõik selle aja roolis ja kimas läbi 1400 kilomeetrit! See oli väga meeldejääv reis- need metsad- need kõrged muinasjutu puud ning helesinised rannad- lihtsalt võrratu! Läheks lõunapoole elama, aga harjunud juba Perthiga ja linnast kuhugi maakohta ei tahaks kolida. Reisile sinna läheks tagasi iga kell! Super-super-super ilus on seal! Tsau!

Jõulud jah? Ei taha!

Tere tere

Nädalad on jälle möödunud töö tähe all. Õnneks nüüd 5 päeva vaba ja siis laupäeval -pühapäeval tööle. Arvatavasti peame töötama ka 31-sel. Kahjuks on enamus kohti pühade ajal kinni, järelikult ei saa jälle kaugele sõita... Aga läheme paariks päevaks ikkagi lõuna poole. Jõulud alles 25-ndal ja püha on ka 28-ndal, ehk siis Boxing Day.
Siin on kombeks oma majad ära ehtida ja siis öösel säravad need dekoratsioonid kui pühademunad. Ühe maja ees olid lahedad kujud- Jõuluvana istub saanis ja kes seda saani veavad? Kängurud muidugi! Väga andeks, poleks ise selle peale tulnudki.

Kui kohalikud soovivad häid jõule, vaatame lolli näoga otsa- ahah, teile ka! No ei ole seda jõulutunnet, ega tule ka! Suvi on ju saabunud ning sooja on tavaliselt 30-37 kraadi. Ja teate, kui kraadiklaas näitab 25 kraadi sooja, siis meil on külm! Nu päriselt ka, ma ei valeta :D. Siis paneme aga pikad püksid jalga ning jaki peale. Ei naera! Ma tean küll, et teil on seal -20. Ma naeran ise ning jumal tänatud, et ei pea seal olema! Kui vaadata idaranniku ilmateadet, siis Sydneys, Melbournis jne on tavaliselt 25 plussi, Perthis ainukesena järjepidevalt +34 kuni +37.

Viisime Gleni perele eesti sokolaadi ja alkoholi ja nad tegid meile ka väikese kingituse- Austraalia raamatu ja sokolaadi. Nii lahe!

Üks päev käisime suures Burwoodi Entertainment Centris. Ehk siis suur „lõbustuskeskus”, kus toimuvad kontsertid, sealsamas on hotell ja allkorrusel suur-suur kasiino. Muidu mängud olid jamad, mitte nii head nagu eestis. Üks mäng oli- Kull või Kiri. 2 litrit visati õhku ja kui maha kukkus siis nägid, kas tuli kull või kiri. Vastavalt sellele võitsid, kuidas panuse tegid. Valisime meie lemmiku- pokkri ikka, 20 sendi kaupa panused ja lõbu küllalt. Võitsime ja kaotasime ja siis jälle võititsime, aga lõppkokkuvõttes sai kõik kaasavõetud raha maha mängitud. Vähemalt oli lõbus ja sai kodust välja!

Tehke mulle selgeks, kuidas saavad suured ämblikud, prussakad-põrnikad ja muud elukad tuppa? Akendel on kõigil ees võred, aga kust nad tulevad. Lähed magamis- või vannituppa ja mis vastu vaatab? Suur tikutopsisuurune prussakas. Siin ei tohi isegi paljajalu muru peal käia, kunagi ei tea kui mürgine elukas sind hammustada võib. Õhtuti üks koduloom koob võrku õues. Hommikuks on kõik oma kodinad kokku korjanud ja pole tast jälgegi. No ei lubatud mul temale 1-0 ära teha, aga oota sa vaid, varsti sa enam ei hängi seal! Ma saan aru, et ta pole mürgine jne, aga ta võiks natuke kaugemale kobida. Hahaa. Pilt ka siis sellest hullust elukast!

Häid jõule teile!
Uued uudised tulevad siis peale reisi!

The Wave Rock

Sau

Lõpuks sõitsime vaatama Wave Rocki, mis asub 350 km kaugusel Perthist. See on laine kujuline kalju, mis on miljonite aastate jooksul moodustunud. Sõit algas hommikul kell 7. Sõitsime läbi mitmetest masendavates küladest- noh ses mõttes, et linnas on 1 peatänav, 1 kirik, natuke püsielanikke ja see on kõik. Nägime koerte surnuaeda, mis asus 2 küla vahel, täiesti tee ääres. See oli küll väike, aga mõned koerad olid maetud aastal 1970, nii et suht vana surnuaed. Sealt natuke edasi sõites nägime soolajärve. Pidurdasime kiiruse 150 pealt nulli ja tagurdasime tagasi. Sool, mis sool ja natuke ka vett imbus soola alt välja. Ilma päikseprillideta seal olla ei saanud, kuna see valgus oli pimestav. Igaljuhul väga lahe oli seda oma silmaga näha. Lõpuks jõudsime Hydeni nimelisse linna, kus Wave Rock asub. Üritasime surfata seal kaljul, aga kui ei oska, siis pole midagi teha :D. Ronisime ka selle kalju otsa- tuleb välja et see on päris suur kivi- õigemini graniit. Ja selle lähedal on igasuguste imelike kujudega kivisid- nagu The Hippos Yawn (jõehobu haigutus). Isegi seal „suus” seistes oli näha, et suulagi oli ka täiesti ilusti moodustunud. Nägi täpselt välja nagu jõedobu- nii lahe! Paarkümmend kilomeetrit sealt eemal asus üks koobas, kus vanasti elas aborigeen nimega Mulka, kes sõi lapsi. Isegi laste käejäljed on koopa seinte peal.

Mõtlesime mida edasi teha. Kuna Hydeni lähedal muid vaatamisväärsusi pole, tuli otsustada kuhu poole edasi minna. Kas lõunasse, põhja või ida poole? Kas minna Kalgoorlie ja vaadata ringi kullakaevandustes? Läksime põhja suunas ja plaanisime ööbida kuskil hotellis. Et hommikul Pinnacle poole kimada. GPS muidugi näitas külavaheteid kust saab otsem ja nii me sõitsime 1 realisel teel. Paar rekat tuli ka vastu, siis pidi täitsa põõsasse sõitma. Kusjuures mõne koha peal olid sildid üleval, et järgmised 10 kilomeetrit kulgeb ainult 1 rida- Great! Üks linnuke siis mõtles tükka aega, kas minna tee pealt ära või mitte. Aga kuna kiirus oli suur, siis ta ei jõudnud seal minema lennat ja niimoodi ta lendas auto all ribadeks. Sulgi lendas kahte lehte täiega, nagu padja seest :D. See oli me ainuke roadkill. Õnneks ühtegi kängurut ette ei jäänud. Ma nägin ainult ühte ja see oli ka kraavis sussid püsti visanud.

Lõpuks taipasime, et pole mõtet võtta hotelli, kuna kodu asub ainult 3 tunni sõidu kaugusel. Niisiis võtsime kursi Perthi poole ja hakkasime kimama. Plaanis oli siis järgmine päev edasi minna Pinnacle vaatama. Aga kõik olid sõidust surmväsinud. Sõitsime läbi umbes samasuguse ringi nagu pildi peal. Selliste tuuride eest aga küsitakse hingehinda. Me maksime ainult bensu eest ja ostsime mõned suveniirid kah. Silver näitas veel Yorki linna kah. Jõudsime koju kell 7 õhtul ning läbisime 800 km.

Jõulud siis tulevad vaikselt, mitte mulle vähemalt, mul täitsa savi nendest- no pole ju lund, perekonda, ega kuusepuud. On vaid päike, palmid ja rand. Nüüd on isegi poed avatud pühapäeviti, et raffas saaks kõik vajalikud ostud ära teha.

Panen paar pilti elamisest kah. Oleks see maja vaid enda oma.... Elutoas siis näete 10 taalast diivanit. Ja täiesti tasuta saadud ilus klaaslaud, millel pole mitte ühtegi kriimu. Siin on selline komme, et teatud aja tagant inimesed viskavad oma mittevajalikud asjad minema ja siis prügifirmast tulevad inimesed kohale ja viivad need ära. (või siis prügikollid nagu meie, irw). Kui mõned korraldavad Garage Sale`i, et asjade eest raha saada. Siis rikkamad lihtsalt viivad oma korralikud asjad maja ette. Silver nägi ühte suurt- suurt telekat, mis oli omanikule „vanaks” jäänud nagu ta ütles. Et oli vaja juba uus osta. No mis sa kostad, raha nii palju, et vahetame uue vastu välja. See telekas oli väärt oma 20 000 eeki kindlalt. Kui me peame siit ära kolima, siis müüme viimse kui asja maha. Miks peaks need tasuta ära andma kui nägime hullult vaeva, et kõike seda kraami omale saada ning raiskasime ka hullult raha nende asjade peale! Vat nii.

Kassipojad / maja

Täna hommikul siis teeme silmad lahti, lähme suurde tuppa, kass jummala rahul ja uhke endaga. Sündisid siis 3 väikest kassipoega. Nimed on ka juba pandud- Blackjack, Bam Bam ning Tinkerbell.

Just saime ka kinnituse, et maja, millele üürimistaotluse tegime, on meie. Sisse saame kolida järgmine nädal millalgi. Väga lahe! Seega kui Silveri isa tuleb, loodame, et saame mõne mööblieseme ka osta, mõned potid- pannid. Muidu peab põrandal magama ja kätega sööma! :D

Ahjaa, kell on hetkel 7 õhtul (kui blogi kirjutan) ja sooja on väljas 31 kraadi!

Seksikas päevitus, onju?

Soojalaine. Living with a bunch of pigs

Hei hei

Esimene kuumalaine üle elatud- laupäeval oli 37 kraadi. Ossapoiss kui palav. Hommikul kell 9 hakkasime jäätiseautot täis laadima ja 5 minutit hiljem- appi kui palav. Jäätisemix ja jää on suures külmkapis. Olekski sinna jäänud terveks päevaks.
Isegi jäätis, mida üritasin kliendile anda oli hetkega sulanud. Eks see oleneb masinast ka, millega jäätist teeme. Karavani jäätisemasin on oma 10 aastat vana. Mõned külmutavad kiiremini, teised aeglasemalt. Uuemad masinad hakkavad laulma, kui vaja mixi juurde valada. Ma algul mõtlesin et mobiiltelefon heliseb, aga järgi ei jää. Siis lõpuks valasin mixi juurde ja helin lõppes. Normaalne!
Öösel ka magada ei saanud. Õnneks pühapäevaks oli 27 kraadi ja see oli täitsa mõnus! Esmaspäeval oli taevas pilves ja vihma tibutas hommikul. Ööseks pidi isegi radika sisse lülitama. Nii et temperatuur kõigub hetkel üles- alla....

Panen paar pilti ka meie elust- olust. Need on siis pildid, mis kell 6 hommikul tegime. Köögilaud on kräppi täis- kui ennem olid seal ainult väikesed asjad- suitsud, läpakad, rahakotid, mõned raamatud jne, siis nüüd on lauast saanud riidekapp. Igaljuhul on terve laud riideid täis. Paar kontsakingi kah. Ahjaa puuduvad pesemata nõud.
Elutoas diivani peal peaks olema kate, mis on visatud ära sealt. Keegi ei viitsinud seda korda panna ja siis tuli vaikselt ära, nii et lõpuks loobiti seda ühelt diivani poolelt teisele ja siis lõpuks kurat teab kuhu. Väikse laua peal on tuhatoos, mustad- haisvad sokid. Ja kui see vaip oli enne valge, siis nüüd on see konituhast hall. Täna hommikul tööle minnes oli konid juba diivani peale kukkunud tuhatoosist ja riideid on kogunenud köögilaupeale suisa kuhjaga. Riided toolide peal on endiselt alles...

Meil on uus kass mõneks ajaks. Nimeks Charlie, kes on Kitteni ema. Nüüd ootab uusi poegi, saame uue kassi omale, loodetavasti. Muidu elab Joshi juures. Eelmine kord ta oli poeginud just meie toas. Aaroni sõber on hull Feng Shui tegelane ning ta ütles, et kass valib alati poegimiseks kõige parema koha. Mis on siis hetkel kõige põhjapoolsem tuba. Seega ma võtsin kõige parema toa sellest majast, yeah! Me olime ju esimesed kes said 3-e toa vahel valida. Mis muidugi tähendas ka seda, et Ben, kes Aasiasse reisile läks, pidi siit toast enne reisi välja kolima. Tavaliselt magab Charlie meie voodi all, täpselt peakohal. Ja millegipärast meeldib talle ronida kõrgele kappi, kus on pesu ja sokid. Nojah, ma loodan et ta sinna poegima ei lähe.

Viimane pilt siis mõistatamiseks. Miks me tegime selle pildi? Ootame kommentaare! :)

Black Eyed Peas

Niisiis Black Eyed Peas meile eriti ei meeldinud. Show oli küll vägev- igasugune graafika ja valgusshow ning mõned head laulud ka.... aga vahepeal oli küll selline tunne, et läheks minema. Ei saanud aru kelle kontsertil me oleme. Kuna enamus liikmed on alustanud soolokarjääri, siis nad tulid vahepeal ükshaaval lavale ja hakkasid oma laule laulma. Mehed räppisid seal ja Fergie laulis mõned laulud. Igakord kui Fergie lavale tuli, läks raffas hulluks :D Enne lõpulugu oli enamvähem 10 minutit mingit pillimängu- jubeeeeee. Üldiselt oleme parematel kontsertitel käinud kui see!

Ilmad hakkavad soojaks minema, laupäevaks lubatakse 33 kraadi sooja. Meil õnneks veab, saame minna puu sisse korjama st päikese eest peitu. Mitte nagu mõningad- kes istutavad viinamarjapõõsaid põllu peal või siis korjavad tomateid jms. Seda kõike lõõmava päikese käes. Silver käsib kogu aeg vett juua, et muidu ei saa arugi kui lihtsalt pildi tasku panen- Fine- ma joon!

Ahjaa oleme jälle haiged. Kopp ees juba! Kurk valus, nohu, köha..... Paar päeva sai ka kodus vedeleda.... Farmist on ka pooled inimesed haiged, rääkimata raadiojuhtidest jne. Ei tea mis epideemia jälle lahti on.
Me kuulame hommikuti nn „ Hommikuprogrammi” – 2 meest ja 1 naine. Nagu Kivisaar jt, a Pille Mineva asemel on 10 x normaalsem naine. Üks päev oli juttu, et kellelgi hakkas öösel pea valutama. Võttis siis rohtu. Paar tundi hiljem ikka pea valutas, magada ei saanud. Mis siis lõpuks välja tuli- ta oli võtnud kassi kirburohtu. Mille peale siis tuli kommentaar- et vähemalt ei hakka enam sügelema. Nüüd kui mingi putakas hammustab või lihtsalt midagi sügeleb, siis esimene küsimus on- Kas kirburohtu võtsid? Siis ei sügele enam!!!

Sööge vitamiine, mitte kirburohtu ja püsige terved!
Päikest!

Puhkus ja Yanchep NP

Hei!
Lõpuks üle pika aja, saime ka paar vaba päeva. Eilne päev oli vaba, kuna oli kuninganna sünnipäev, mis on muide, liikuv püha. Igal aastal on kuningannal sünnipäev erineval päeval, imelikud! Me siis ka otsustasime, et puhkame. Kuigi Glen tahtis, et me jäätist müüksime- Eiiiiiiii! Laupäeval hängisime jällegi Scarboroughs ja pühapäeval olin mina Whiteman pargis jäätist müümas. Ilm oli imeilus, sooja kuskil 23 kraadi, päike paistis ja raffast oli ka palju. Silver saadeti Wanneroo ringrajale kus võistlesid ainult mootorrattad. Ja tänaval hängis ta ka natuke, kuni lõpuks kõik jäätis oli masinast sõna otses mõttes välja pigistatud! Ei tulnud sealt enam mitte midagi!
Eile otsustasime minna Yanchepi rahvusparki, mis on farmist ainult mõne kilomeetri kaugusel. Ilm oli natuke vihmane ja pilves, aga pargis oli ikkagi väga ilus. Kängurud hängisid vabalt ringi. Aga kui lähemale läksime, siis jooksid kohe minema. Ei saanudki pai teha. Muidugi nägime ka koaalasid. Alguses otsisime taga, kus need koaalad siis on ja lõpuks leidsime- nemad hängivad lihtsalt kõrgel puu otsas ning põõnavad. Õnneks nägime ka ühte karvakera, kes tuli puuotsast alla sööma. Kuna ta peitis end lehtede taha, siis paremat pilti ei saanud.  Koaalad muutuvad aktiivseks õhtuti, päeval ainult magavad. Nad võivad elada kuni 15 aastaseks ja täiskasvanuks saavad 4 aastaselt. Vat nii!

Võtsime ka tuuri Christal Cave`i- see on koobas, mis on üks nooremaid- kõigest 200 000 aastat vana. Päris lahe oli. Pargis olles saime ka kõne Tuulalt, kes ütles et vihma pidi sadama ja pole mõtet homme tööle tulla. Väga hea- vaba päev!
Täna siis hängisime natuke linnas ja ostime uue laptopi. Nüüd ei pea nii palju selle pärast kaklema- niikaua kui Silver netis hängib, saan mina vähemalt blogi kirjutada või pilte laadida vms....

Uskuge või mitte, aga Emma sai lõuks tööle! Nimelt siis Coles`i. Mis on siis eesti mõistes Prisma või Selver. Pidi seal jälgima kliente, kes iseteeninduses kaupade eest maksavad. Siin on sellised aparaadid, kus lased ise kaubad läbi, paned kotti ja maksad, kas sulas või kaardiga. Emma siis jälgib, et kliendid ikka maksavad ka oma kauba eest, mitte ei pane kõike kotti ja ei jaluta minema. Töötab 3-4 päeva nädalas ja sellest ka mingi 3 tundi päevas.
Graham sai tööpakkumise Jahtklubi manageri kohale, pakuti sponsorviisat. Nad plaanisid minna veebruaris 3- kuulisele aasia reisile ja siis koju lennata. Pole veel otsustanud, kas jääda või mitte. Lahe, tahaks ka sponsorviisat! Kust saaks??? Hmmm.

Egas midagi, täna peab jälle varem magama minema, hommikul 5.30 äratus.
Ciao!

Teisepoolt uut-huvitavat

G’Day Mates!
Aeg on möödunud kiiresti, vahepeal olin haige kodus. Asi lõppes sellega, et pidin ikkagi minema arsti juurde, et antibiootikume saada. Kallis lõbu! Kaua ikka suudab töötada, kui 1 päev on kõik OK, järgmine päev kurk valus, siis jälle OK?! Silver võttis ka paar vaba päeva- Tuula ütles, et pole mõtet tulla, et pakivad hommikul ja siis saadab kõik koju. Aga tuli välja, et ilm muutus ikkagi ilusaks ja raffas saadeti korjama. Kunagi ei tea mis ilm ees ootab. Ilmateadet ka ei tasu usaldada. Kui hommikul 5.30 sajab kodulähedal hullult, siis tööle jõudes päike paistab ja kurat- peab tööle hakkama. Päris palju loeb ikka see 55 km põhja poole sõitmine.... Eriti hea nali on see, et nädalavahetusi tõuseme üles ja vihma sajab. Tekib tahtmine helistada jäätisemehele ja küsida, et kas täna peab ka tööle minema, vihma ju sajab. Aga tema maja kohal päike paistab. Kuidas see võimalik on, millega ta selle ära on teeninud?! Tema maja asub ainult 10 minutit sõita meie juurest.
Täna hommikul oli siis uudis idakaldalt- LIIVATORM. Täitsa lõpp- liiva lendab näkku. Ja muidugi hommikul oli ka taevas täiesti punane olnud. Sellest võite lähemalt lugeda Allani blogist aadressil http://leppalintu.blogspot.com/ Ning tore, Allan, et ellu jäid! Sul kindlasti vaja aparaat puhastusse viia. Me just tegime seda täna. Muidu jäid täpid pildi peale. Loodan, et nüüd kõik korras.

Eile võtsime lennujaamast peale ühe eestlase. Ta oli terve suve eestis veetnud ja nüüd teise aasta viisaga tagasi tulnud. Diil oli siis selline, et tema toob meile 2 leiba, me läheme talle lennujaama vastu ja viime motelli. Leib on nämmmmmmmmaaaa.

Võtsime ka vaba päeva, et oksjonile minna. Silver tahtis nii väga minna, tal Jeepi vaja- Toyota Landcruiser. No jahh! Silver: ”Lihtsalt vaatame, mis hinnaga läheb müüki”. See oli politsei oksjon, mis tähendab seda, et need on politsei poolt konfiskeeritud asjad. Kui eelmine kord oli üks jeep müüki läinud 2500.- Mis on nagu üliodav, siis nüüd läks see Toyota müüki 15 000 AUD. Karm! Kuldehted läksid ka müüki kallimalt, kui nende tegelik väärtus oli hinnatud. Imelikud ikka ostavad.

Farmist uudiseid- ikka korjame ja pakime. Tuula ja Tauno tütar Jo ning tema mees Sebastian käivad ka abiks. Seega inimesi rohkem ja lõunaks on juba kõik treilerid täis. Ei jää muud üle kui pakkida- deem! Vanad peeruti saadeti teise farmi korjama, jalust ära nohh :D Mariale üritasime selgeks teha üks päev, et me läheme HOME, mitte HOMO. Tuula siis seletas, et see tähendab gayd.
Jason ja Sarah on muidu lahedad tegelased, aga nende lapsikused on nõmedad. Liikluses sõidavad meist mööda ja loobivad meie autot väikeste- põidlasuuruste avokaadodega või siis maasikatega. Mõnikord on auto täis kleebitud kleepse, mis pannakse avokaadode peale. Jason on ise 28, aga mõistus nagu 14- aastase omal. Kui mingi nali on, siis võib nädalaid seda korrutada. Küll on vaja teha piraadi häält ja küsida miljon korja- Pirate, kus on su papakoi? Rrrrrr, ärrrr, ärrrrr.

Mis veel.... Kuna siia tuleb nii palju lauljaid oma tuuridega, siis otsustasime ka minna mõnele kontserdile. Nimelt algul ostsime Britney Spearsi kontserti piletid- ma tean, te naerate kindlasti! Aga meil savi, Eestisse ta niikuinii ei tule. Või kui tuleb, siis alles 20 aasta pärast! Aaron siin rääkis, et tema tahaks Sandra ja tema tütre- Jadega minna vaatama Black Eyed Peasi. No ja niimoodi ostsime ka omale piletid. Mina tahaks hullult vaatama- kuulama minna Nickelbacki, aga pileteid pole veel ostnud. Naljaks said siis sellised sõnad nagu Black Eyed Spears ning Nickleblack. Et läheme Black Eyed Spearsi vaatama. (Sinise silmaga Britneyt vaatama)

Eile käisime ka linnas niisama kolamas. Ostime paar raamatud Austraalia kohta, päris huvitavad. Huvitav oli muidugi ka linnas üle tüki aja olla. Pilukad on endiselt terve Perthi vallutanud. Ja elukad liiguvad linnas ringi. Näigime ühte naist- jalas korralikud mustad püksid, seljas korralik pinstak ja jalas valged potased. Rõhutan- POTASED. Tekkis tahtmine auto aken alla kerida ja karjuda- kenad potased!!!!
Nädalavahetusel olin mina jällegi Wanneroos, seal võistlesid veoautod ja väiksemad masinad. Minu lemmik truck võitis, jeeee. Silver tuli ka pühapäeval sinna. Ilm oli muidugi jama- 15 minutit oli ilus, 5 minutit sadas ja siis jälle ilus, jälle sadas.

Tsau!

Uudised *3

Uudised tulevad siis kui uudiseid on :):):)

Farmiuudised *2

Lõpuks taipasime, et oleme ikkagi austraalias. Kõigepealt pakiruumis ronis järjekordselt suur-suur ämblik. Ükskord ma jooksin ära kui sellist elukat nägin, oli karpide sisse roninud. Ja kui mehed hakkasid karpe liigutama ning nägid ämblikku, lendas see vupsti minu suunas. Thanx mates! Irwww. Täna ronis järjekordselt ringi üks külmkapis.
Meil seal kaks vanameest- Ray ja Rodney, 60-ndates eluaastates. Nagu Tuula ütles- Useless old farts- ehk siis kasutud vanad peerud :D. Teevad kogu aeg midagi valesti, on jube aeglased, jne. Ray siis tuli täna minu juurde, käes suur sisalik. Ma ehmatasin muidugi ära- vaatasin, et ei liigu. Niikui nii mingi laste mänguasi, üritavad jälle tüdrukuid hirmutada. Ja siis tegi elukas oma suu lahti ja liigutas. Issand jumal, see on päris!!! Jooksin kohe fotoka järgi, mille õnneks olime kodunt kaasa võtnud. Nimeks on tal bluetang lisard (sinikeel sisalik). Täiesti sinise keelega, ei pidanud mürgine olema, aga pidi hammustama jube kõvasti ja lahti ei lase.
Mis siis veel.... Eelmine nädal tegime igasugu erinevaid töid, ei pidanud kogu aeg korjama või pakkima.

Me tüdrukutega võtsime puude alt ära veepritse, kuna 5 rida puid võetakse täitsa maha. Ja pärast siis Tuula annab meile 3 labidat, et laiali visata oksapuru. Nimelt on siin Austraalias kombeks panna see peenardele, et umbrohtu ei kasvaks. Ja kusjuures toimub!! Peaksite ka Eestis proovima seda! Need on nagu suuremad laastud, mitte päris saepuru.
Igaljuhul Garreth oli ka seal, pani kahveltõstuki sarnasesse masinasse bensiini, mõtlesime, et tema hakkab meile saepuru tooma. Aga ei. Piret, sa lähed sellega! Mis mõttes? Ma mõtlesin, et kuulsin valesti. Näitab, et siin pidur, gaas, kopp käib siit üles-alla. Jne. Ehhhh, are you kidding me? Proovi järgi. Siis pidin sõitma suure hunniku juurde, kus oli saepuru, aga see asus natuke eemal. Ja tee pealt peab sinna ülesmäge minema. Selline tunne, et kohe käid pikali selle masinaga. Bob oleks 1 kord ümber käinud, Neil 2 korda, Garreth ka paar korda....eeee, ahah, ma teen kindlasti sellega uperpalli. Aga kõik läks hästi, lihtsalt jube naljakas oli. Peab päris kiiresti seapuru hunnikusse sisse sõitma ja siis koppa liigutama, raputama, ning allamäge tagasi liikuma. Hakkama sain, väga fun oli tegelt.
Silver siis sõidab Bobiga mööda, ei saa aru, kes masinaga vastu tuleb, mingi kollane tegelane- vaatab Piret hoopis, ossa poiss, kuidas see blond sinna masinarooli lasti??! Irww

Nüüd Pirru laseb nagu vana traktorist mööda farmi ringi oma laaduriga :D

Üks hommiks Tuula kutsus Silverit, täna sa lähed koos Bob’iga puid pügama. Bob on siis farmiomanike lapselaps. Ise 21, aga suur mees ja asjalik kah. Saagisid ikka pääris palju puid pikali ning siis vanad peerud saadeti korjama avokaadosid, mis olid vedelema jäänud langend okste külge. Hiljem lasti kõik need oksad läbi purustaja, saepuru lendas kahtelehte.
Tuula ja Tauno tütar ning ta mees on ka meil abiks mõnikord....

Laupäeval olime kutsutud järjekordsele sünnipäevale. Bexist siis pilt kah. Peol pidid kõik kandma mütsi, meil seda muidugi polnud, meil oli savi. Chanil oli õhtu kõige ägedam müts- Shrek. Lõpuks kandsid kõik seda. Ühesõnaga kõigi pead käisid Shreki tagumikust läbi!

Ahjaa  3 ja pool kuud Aussis elatud ning helistasime lõpuks koju kah. Tore kuulda, et emmed- issid ootavad blogiuuendusi suure huviga :D:D

Tsau!

Farmiuudised

Farmist niipalju, et 2 poissi vallandati eelmisel nädalal. Kimusid kanepit puude vahel. Aga koos oma asjadega virutasid nad ära ka meie GPS-i. Kui Silver neile helistas, siis öeldi, et pole võtnud. Peale seda olid mõlema telefonid välja lülitatud. Muidugi võtsid, kes siis veel?? Pätu või? Kuradi oinad. Nüüd hakkasid kõik oma autosid lukustama ja mitte midagi ei tohi vedelema jätta. Kedagi ei tohi usaldada, sest kunagi ei tea, millal nuga selga lüüakse! Hoidke asjadel silmad peal!

Töö farmis pole raske, aga väsitav. Päeva lõpuks on jalad valusad, kuna kogu aeg peab püsti seisma. Jalad on sinikaid täis. Ise ei pane tähelegi kui puuotsas ripud ja mõni oks vastu jalgu virutab. Või siis oled täiega kinni kuskil, oks eespool kõhtu, teine seljataga- ürita siis masinaga välja ukerdada. Vahel juhtub ka nii, et oks läheb nuppude vastu ja masin hakkab ise liikuma- vastavalt siis- ette ja taha või paremale ja vasakule. Klaustrofoobi tunne tuleb mõnikord ka peale. Appi ma tahan välja, kuidas ma välja saan siit puu seest?! Lisaks on käed ka kriimustatud. Eelmine nädal paistis ilus päike ning mul hakkas jumala palav. Aga õpime tehtud vigadest- ära korja t-sägi väel avokaadosid. Käed saavad kriimustatud ja tuul puhub kõvasti, nii et kurk on valus.
Mõni päev peab ainult korjama- vaja ju kõik treilerid ning kastid täis korjata. Teine päev ainult pakime päev otsa. Oleneb ilmast. Vahel tüdrukutega rohime puude alt ja poisid lõikavad oksi. Reedel peale lõunapausi koristasid kõik pakkimisruumi. Ja siis muidugi pidime tegema karpe. See tähendab seda, et võtad karbi, märgistad markeriga ära millises suuruses avokaadole see läheb ja paned õige kile sinna kasti. Vastavalt siis, kas karpi mahub väikeseid avokaadosid 28 tk, või väga- vääga suuri ainult 14 jne. Õnneks hakkas pealelõunat sadama ja meid ei saadetud korjama, vaid hoopis saime tund aega varem koju. Esmaspäeval jälle korjasime- jube kopp oli ees. Esimese kolme tunni jooksul mõtlesin 100 x, et ütleks- i`ll quit! Ehk siis ma loobun! Aga nohh, Silver veenis mind ümber, et peab korjama ja tegema, muud üle ei jää! Silver ja Jason tegid muidu farmi rekordi- 2 inimest ja korjasid 5 kastitäit. Eelmine rekord oli 3 inimest ja 4 kastitäit. Mille peale Tuula küsis, mitu enegiajooki te täna joonud olete?? Irww. Meie energia joogi nimeks on Mother (Ema). Et hommikul enne kella kuut käima saada, peab seda natuke rüüpama. Nüüd hakkas ka Jason seda ostma. Üks päev ta virises söögilauataga, et nii väsinud, nii väsinud. Mille peale Silver ütles, et a mul on Mother kotis. Ja Tuula muidugi. Ah, ema kotis?! Mis ajast sa teda kotis kaasas kannad?? Nalja saab ikka seal kogu aeg- poisid lollitavad ja naljatavad seal. Jason narrib kogu aeg Mariat. Mõnikord on Mariast nii raske aru saada, kuna ta ei räägi eriti hästi inglise keelt. Kui räägib, siis ikka itaalia päraselt. Näiteks: give me the bukato (anna mulle ämber). Kõige parem nali on see kui Maria ütleb- lähme koju. Go homo! Silver siis ikka, et tema ei taha homoks hakata, tema läheb koju- I dont wanna go homo, im going home!!

Glen ja Mel leidsid paari, kes läheb järgmine nädal Kalgoolisse. Praegu treenivad neid. Seega olime Silveriga ühes masinas. Laupäval seiklesime jällegi Scarborough’s ja pühapäeval käis Silver üksi meie farmi lähedal. Ma olin natuke haige.... kurk valus ja palavik....

Aaron on ka tagasi. Nägin teda laupäeva hommikul enne tööle minekut. Oli nii väsinud, tuli ju inglismaalt tagasi. Kadunud kassi kohta ütles, et võtame siis uue, mis seal ikka. Lubas enne varjupaigad läbi käia.

Mettele õnnitlused või siis kaastunne koolimineku puhul! :):)
Paar pilti ka- Silver on minu cherrypickeri peal.

New ride

Hello! Lõpuks peale kahetunnist ootamist, sain ka enda kätte arvuti. Silver ütles, et kohe annab kui pildid üles laetud, haa. 2 tundi möödus sellest hetkest. Vaja facebookis mängida jne jne jne :D:D
Mis siis vahepeal juhtunud on? Nädalavahetus möödus kiiresti. Reedel käisime suisa eestlaste niinimetatud kokkutulekul. Ega me muidu neid (loe: eestlasi) tikutulega taga otsigi kuid mõtlesime, et läheme ja vaatame mis inimesed sinna kohale ilmuvad.
Üks eesti tüdruk, kes tuli aussi alles kuu aega tagasi, mõtles siis, et korraldab kokkusaamise. Kohale tuli umbes 30 inimest. Me olime esimesed kes kohale jõudsid ja esimesed, kes lahkusid. Vaja ju laupäeva hommikul tööle minna. Muidugi olid kujunenud oma seltskonnad, kes juba enne teadsid üksteist. 10 inimest, kes alguses tulid, tutvustasid ka ennast ja nendega sai nagu pikemalt räägitud. Aga teised ütlesid ainult tere ja kogu moos. No jah. Ausalt öeldes meeldis meile rohkem jutustada kolme Uus- Meremaalasega, kui eestlastega. Kuulujuttude järgi lõppes pidu Rottnesti saarel. Ei tea kui tõele see vastab :D

Laupäeval sai jäätisega jälle tegeletud. Õhtul aga toimus Wekesha sünnipäeva üllatuspidu. Wekesha on pärit Keeniast. Josh siis meelitas ta oma majja kohale, nimelt sai Kesal telefon tühjaks ja sedasi mängis kaardid ise kätte. Josh haaras sabast- läheme laeme telefoni täis minu juures. Mis siis juhtus? Kari inimesi karjub: Happy Birthday Kesh! Poiss oli nii ehmunud, et hüppas ukse pealt tagasi ja õlu mis tal käes oli lendas kõik vupsti näkku :D Nii ehmatanud ja shokis! Tegelt oli hea meel, et ei suutnud tükk aega uskuda, mis toimub. Kõik oli James’i süü, tema tahtis korraldada üllatuspidu.
James kallas ka oma kott-tooli tühjaks. Terve põrand oli seda valget ollust täis, igaljuhul väga lahe.

Pühapäeval saadeti mind järjekordselt Wanneroo racewayle. Kuigi algul pidin minema koos Silveriga Scarborough Beachi. Seekord kihutasid seal mootorrattad. Aga kuna inimesi oli nii vähe, siis enamus ajast lihtsalt istusin. Jätsimüük ei läinud üldse....

Ostsime siin endale ka uue auto- Mitsubishi Verada 3 litrane 1994 a, automaatkastiga. Vanal masinal läks starter katki ning otsustasime siis, et aitab, ostame uue masina. Autol on täiselekter kliima jne igastahes tibens tobens:D pilte siis kah. Ainult värv on maha tulnud natuke. Üks jama oli veel autol. Nimelt platsi pealt kust auto ostime, oli masina aku tühjaks saanud. Koristaja, mingi india tüüp, oli jätnud autol tuled põlema. Ja seoses sellega, nõudis automakk PIN-koodi. Morley Mitsubishi teenindus ütles, et ei saa aidata- liiga vana auto. Lõpuks otsustasime, et läheme auto eelmise omaniku juurde ukse taha. Elab siinsamas Morleys. Mees oli nii üllatunud, mõtles, et ei näe seda autot kunagi. Aga koodiga ta meid aidata ei osanud, käskis helistada South Austaralia osariiki, kust auto osteti. Helistasime siis Midlandi teenindusse. Öeldi- $55, võtab aega umbes 45 minutit ja VIN koodi järgi võtakse kood välja. Great! Maksame siis 55 taala, mis teha. Kohale jõudes, võttis tüdruk selle koodi 2 minutiga välja ja ei küsinud raha ega midagi. No saa nüüd siis aru, mis värk on...?!

Vana masinaga oli huvitav seiklus. Bensiini oli vaja, aga selle asemel, et hommikul tankida, mõtlesime, et tangime kui hakkame farmist kodu poole sõitma. Esiteks see masin ei läinud käimagi. Tauno lõi starterile haamriga ja auto käivitus. Bensukas asus sealt 4 km kaugusel. Viimane pööre, mille bensukasse tegime, asus väikse kallaku peal. Jokk. Bens otsas. Õnneks läks sealt üles ja me pidime paar meetrit autot lükkama tankimismasinani. Irwww. Teised kõik vahivad. Silver karjub- ahh benss sai otsa, irwwww. Käima saamine oli kah omaette ooper. Et tankast välja saada, pidime seda lükkama mäest üles, aga auto raske kurat! Ma ei suuda seda üksi lükata. Aga õnneks peale jamamist saime ikka käima. See oli kallis bensukas. Seega pidime kuskilt veel kütust juurde võtma. No ja muidugi lükkasin ma masina jälle käima. Tugev tsikk, irwww. Lähme kähku minema!! Kõik vahivad jälleeeeee :D:D


Koduseid uudised niipalju, et vaikselt hakkame inglasi- kui rahvust juba vihkama. Isegi Graham ning Jules ei korista enam. Tõmmavad lihtsalt vaiba harjaga puhtaks. Läpakas vedeleb igal pool, päikseprillid diivani peal. Hunnik raamatuid köögis söögilauapeal Mitte midagi ei mahu enam laua pealegi. Koristusgraafikust pole ka abi, kõigil on jumala pohhui. Seega miks peaksime ka meie orjama?!
Inglased nagu näha on üks räpane rahvus k ui kööki satud söömise ajal on tunne nagu oleks sigalasse sattund julm matsutamine käib :D:D:D
Ning egas siis korraga peeretamine, matsutamine ning krooksumine pole miski kunst, alati toimub see loomulikult siis kui raffast palju ümber on....

Graham ning Jules ostsid nüüd endale kummist suure basseini. Mahutab u 5000 liitrit?!? Ise on siin riigis ainult max 7 kuud veel. Nemad plaanivad kiirelt jalga lasta, ei taha teist aastat siin olla. Pealegi kui on kuum ilm, siis minnakse randa, mitte ei ronita basseini, kus vesi külm. Ise ostavad mingit saasta kokku alati ning kui me mokaotsast mainisime et automakil koodi mahavõtmine läheb 55 taala maksma, siis imestati- issand kus raiskavad !?!?! MISMÕTTES NAGU ?!? Inimesed on erinevad, mis teha....

Aeg magama minna, käed- jalad- kondid valutavad. Pealegi kell 21:30, penskarid magama!!! Und!