kolmapäev, 24. veebruar 2010

Silveri sünna

Tere!

No nii Silveri sünnipäev peetud. Tegime kartulisalatit ja grillisime liha-kana. Mõned eestlased kutsusime kohale, Aaron-Sandra tulid ka ning Glen ja Joel. Joel töötas kunagi Gleni heaks, aga kuna ta lobises klientidega rohkem kui raha teenis, siis ta vallandati. Praegu tegeleb MotoPlexil sõõrikutega ja tal on oma jäätiseauto, mille ostis Glenilt. Vana sitt auto, mis on väga hullus olukorras. Vaene Allan, kes peab sellega päevast- päeva sõitma. Autol pole suuna-ega piduritulesid, rääkimata piduritest. Generaatorit peab täitma iga 4 tunni tagant. Meil peavad mõned genekad vastu 2 päeva- ehk siis üle päeva tangime need täis.


Igaljuhul Silveri kuulus kartulisalat läks kõigile peale. Rääkimata eesti viru valgest ja vana Tallinnast. Tordi tellisin ka. Kui esmaspäeva õhtu pidu teha, siis paratamatult enamus lähevad koju, kuna järgmine päev vaja tööle minna. Lõpuks jäidki siia „tolgendama” Glen ning Joel. Joel läks täiesti hulluks juba peo alguses, vaja oli särk ära võtta või tagumikku näidata jne. Ega ülemus ka parem polnud- Ric juba magas ning oli vaja markeriga selja peale joonistada igasugu lollusi. Tõestusmaterjal on piltide peal olemas ja nüüd oleks õige aeg välja pressida palgatõusu! Või mis? :D irww Mul oli tuju edasi pidutseda ja tantsida aga kuna nad olid juba sigalakku täis ning Glen tahtis jala hakata koju minema (5 km), siis jätsime nad siia magama. Joel aga otsustas purjus peaga ikkagi sõitma minna. Joelil on hüüdnimi kah- Loser või siis Donut Boy (luuser- sõõrikupoiss). Ning juhtus nii, et Joel ütles Gleni kohta Uncle Glen. Nüüd me siis kutsumegi oma bossi Uncle Glen, irww.



Laps on oma sünnipäevakingist vaimustuses- kinkisin talle auto, mis sõidab kütusega, õigemini nitroga. See mudelauto vajab rohkem hooldust kui tavaline sõiduauto. Kõigepealt tuleb läbi lugeda õpetusjuhend. Uue masina peab „sisse töötama”- 4 paagitäit lihtsalt tühjaks sõitma, ilma täisvõimsuseta. Mida me tegime eile ning täna sai korralikult autot retsitud. Päris hull värk kui kiiresti see auto liigub- kuni 75 km tunnikiirusega. Üks paagitäis kestab 10-15 minutit, siis on lõbu läbi ja peab uuesti tankima. Paak tuleb alati tühjaks sõita ja kui jätta auto seisma mõneks päevaks, peab mootori ära puhastama. Õigemini puhastama seda regulaarselt- mingid õlifiltrid jm asjad. Mul on hea meel, et Silver on kingiga rahul! Ahjaa Ric oli autost nii vaimustuses, et läks ja ostis omale ka ühe kasutatud mudeli. No jah, kui Silver läheb tööle, lähen ma parki autoga kimama. Väga fun asjandus on! Soovitan soojalt!


Siis veel uudiseid- isa läks eesti tagasi, Ric kolis sisse nagu te juba aru saite. Kuna peost olid kõik nii väsinud, siis täna võtsime vaba päeva ja läksime randa möllama. Kuumus lööb jalaga näkku, aga ookeani ääres on ikkagi mõnusalt jahutav. Kuigi liivapeal kõndimine on nagu praepanni peal käimine- jube kuum. Saabus jällegi uus kuumalaine ning homseks lubab 42 kraadi. Ehk saab lõpuks pruuniks?

Tsau, Tervitavad lapsed aussist!

Hääd vabariigi aastapäeva kallis kodumaa....

neljapäev, 11. veebruar 2010

Päev vanglas (vanglates)


Selleks, et külastada kinnipeetavat, kulub aega pool päeva. Kõigepealt sõitsime vanglasse pool tundi. Kohal peab olema vähemalt 30 minutit enne külastusaega. Täitsime ära paberid ning saime külastusnumbri (number 6) ja kapi võtme (number 4). Kappi pidime panema kõik oma isiklikud asjad- mitte midagi ei tohi ju kaasa võtta. Peale paberite täitmist tehti ka foto ja skänniti ära silmad. Siis istusime ja ootamime 15 minutit, enne kui hakati külastaid kutsuma. Kõigepealt kutsuti numbrid 1-5 ja siis 6-10 jne. Isiku nad teevad kindlaks silmade järgi, et vaatad aparaati ja arvuti viib kohe kokku näo ning nime. Siis otsiti meid läbi metalliotsijaga ja isegi suu pidi lahti tegema ja näitama, et midagi suus pole. Vat selle peale ma poleks tulnud (blond). Siis lasti meid läbi uste ja niikaua kui üks uks oli lahti, ei tohtinud teist avada. Kapi võti vahetati numbri 4 vastu, mis tähendas, et pidime istuma lauda number 4. Laudu oli seal 40. Nu ja siis saadeti meie juurde kinnipeetav number 4. Kõik reeglid olid paigas, et ainult vangid tohivad püsti tõusta, liikuda ja sulle kohvi tuua. Tund aega läks kähku. Poiss oli positiivses meeleolus, et saab süüa jube hästi ja õppida saab seal esma-abi jm ning makstakse veel peale ka kui õpid. Väljasaamisega on veel asjalood segased- selgub alles peale advokaadiga rääkimist. Kõige hullem variant on, et peab seal kinni istuma 20-nda märtsini, kui toimub kohus. Väljaminnes peavad kõik kinnipeetavad ruumist lahkuma, enne kui tohivad külastajad püsti tõusta. Siis vahetad oma numbri kapivõtme vastu ja saab liikuma. Skännitakse uuesti su silmad, et oled ikka sina, mitte vang :D. Ja läbi mitme ruumi ning suletud uste saab lõpuks välja tagasi. Ahjaa, meestele pandi veel oranz käepael käe peale, et jumalaeest mehed segamini ei lähe ja kohti ära ei vaheta vms. Nii et, jah, ärge sõitke purjuspeaga, eriti veel kui oled backbakker! Nu ja siis sõidab pool tundi koju ka, ning ongi u 4 tundi läinud.
Sattus kuidagi nii, et õhtul oli bookitud ka Fremantle Prison Tour. Mis siis ikka ühest vanglast teise! Fremantle oli vangla sellest ajast kui Inglismaalt transporditi vange siia (1800 midagi, ei mäleta täpselt) kuni 1991- aastani. Tuur, millel käisime, oli nimeks Torchlight Tour- anti kätte väikesed lambikesed, räägiti kummituslugusid ja jutte vangla „eredamatest” sündmustest (vangidest). Muidugi kuulus sinna juurde ka meie ehmatamine. Kuna vangla rutiin on üks ja sama, siis paljud tegid enesetapu. Et üks vang „kukkus” alla 4-ndalt korruselt 1900-ndal aastal ning sai surma. Aga alles 23 aastat hiljem pandi esimese ja teise korruse vahele võrkaed :D. Giid ütles, et liigume edasi, aga siis keegi karjus ning inimesesuurune nukk kukkus võrgu peale. Muidugi kõik kiljusid.
Seal oli 4 divisioni. Esimeses elasid need vangid, kes olid hakkama saanud väiksemate kuridegudega ning 4-ndas pesitsesid mõrvarid. Seal 4-ndas divisionis ma ei tundnudki, et õhk oleks nii raske ja oleks palju „paha energiat”, aga ma tundsin seda teises ja komandas divisionis- kus oli teistsugune (imelik) energia. Lahe kogemus oli. Öösel võib seal päris hirmuäratav olla üksi, kui võib kuulda, kuidas vangid mängivad korvpalli, keegi käib trepi peal või kedagi just hukatakse.
Tulevad meelde need ajad kui kutsusime sõbrannadega kummitusi välja. Isegi õnnestus, kuigi 1 sõbranna väitis, et me liigutame ise seda asjandust :D. Fremantles pole vist kummituse väljakutsumine mingi probleem, neid vist tuleb tuhandete kaupa seal. Või õigemini nad liiguvad ilma kutsumatagi!
Käisime üks päev kolmandat korda Kings Pargis, et näidata seda isale ja Allanile. Ning üks päev poes kolades nägime Ricki, seda poissi kes pidi meile üüriliseks siia tulema. Võtsime ta linna kaasa- käisime vaaterattal, mis oli suht jama. Istusime natuke baaris ning näitasime talle ka elamist. No ja lõpuks täna kolis ta sisse, kuna Glen viskas ta välja. Mel tahtis tast ammu lahti saada. No muidugi kui ei pea maksma üüri ning hommiku ja õhtusöök tuuakse nina ette, tööle ei pea ka sõitma. Kes sealt ikka lahkuda tahaks?
Nu jah, ärge tehtke seda mida hiljem kahetsete ja püsige terved!
Sau

kolmapäev, 3. veebruar 2010

Pinnacles

G`Day mates!

Väike trip põhja poole, sai lõpuks teoks. Pinnacle kivid siis vaadatud. Õnneks 3 tundi sõittu läks päris kiiresti, ei saanudki aru, kui olime juba kohal. Ümberringi oli mets ning järsku liiv ning tuhanded kivikesed. Seal samas asusid ka stromatoliidid (fossiilid). Need on 3500 aastat vanad. (maailma vanimad on 3,4 miljonit aastat vanad, lahe). Tagasitulles mõtlesime läbi minna mingist observatooriumist. Kuigi blondil jooksis juhe kokku, siis saime ka natuke targemaks, kuidas tekkis universum jne. Näiteks planeet maa „sureb” 1 biljoni aasta pärast, sest päike suureneb ja see põhjustab temperatuuritõusu maal. Ookeanid kuivavad kokku ja ongi kööga. Ikkagi kõige mõttum 15 taala, mis maksnud oleme (in.kohta!) Kõigepealt astume sisse, keegi ei tervita. Vahime lolli näoga otsa, et mis edsai? Kuhu? Mis siin üldse vaadata on? OK, ostsime piletid ära, anti veel mingid 3 münti kaasa?! Milleks? Hmm, ei viitsinud küsida ka. Tagasitulles küsisime alles- et torni otsa ronida, peab nendega ukse avama. Pooled asjad (maketid) seal teaduskeskuses ei töötanud. Et vajutad nuppu ja asi hakkab tööle, aga ei! Ei soovita kellelgi minna sinna!
Õhtul toimus Gleni juures väike grill, kuna üks endine töötaja Rick tuli tagasi austraaliasse. Ta töötas enne Kalgoorlies, aasta tagasi või nii. Jääb siia mõneks kuuks ja otsustasime talle üürida välja ühe toa. Eks paistab kuidas asjad siin kujunema hakkavad, pigem elaks muidugi kahekesi.
Täna võtsime vaba päeva, ei viitsinud lihtsalt tööle minna. Tegelt tahtsime kassi viia arsti juurde, et talle vajalikud süsti ära teha, aga ei saanudki. Üks eestlasest tuttav sõitis öösel autoga purjus peaga ning pisteti vangi. Kontaktisikuks pani ta Silveri. Kõigepealt pidime minema vanglasse autovõtmete järgi, kuna ta palus sõiduki tänavalt ära tuua. Autos ju kõik asjad- arvuti, rahakott, fotokas jne. Istusime ja ootasime seal natuke aega- päris palju külastajaid oli. Üks naine oli just saanud teise lapse ja tema mees kirjutas paberitele ametlikult alla, et on lapse isa. Karm värk. Huvitav oli vaadata ja mõelda, et keda need inimesed vaatamas käisid ning mis kurideo eest need vangid kinni istuvad. Üks uks tohtis ainult korraga lahti olla. Et välisuksest välja saada, rivistusid nad kõik üksteise järel ja ootasid kuni teine uks sulgeb. Alles siis avati välisuks. Igaljuhul auto tõime ära, parkimistrahv kaasas, kuna oli pargitud töö tsooni, tänava servale, kus ehitatakse suurt pilvelõhkujat. Töötajad olid muidugi rõõmsad, et finally viid oma auto siit minema. Silver siis, et pole minu auto! Ja nad kohe vastu, ahhaa pokri pandud sõber jah, arusaadav!
Mis veel. Kuumus on tagasi tõmmanud natuke, päeval on 28-33 kraadi ainult. Mõnus on! :D
Parimat!
Pirx