Sünnipäevad/ Guildford

Vahepeal sai paar sünnipäeva maha peetud. Ütleme Glenile-Melile suure aitäh. Nagu ikka väike restoranis käik või grill ja ootamatud kingitused. Kui Silveri ema küsis, kas kooki ka ikka sain, siis oli vastuseks EI. Täiesti meelest läks ära selline asi- sünnipäevad ja kook ei sobi kokku enam :D. Lihtsalt pole magusaisu! Tööl söön ära paar flake`i (väikest sokolaaditükikest) ning kõht täis. Aga ikkagi telliti meile üllatuseks koogid.
Kuna Anne ostis omale blenderi, siis nüüd on tal hunnik raamatuid smootide ja muude jookide tegemiseks. Seega võime ennast hulluks blenderdada. Vähemalt toitume tervislikult, kui nii võib öelda. Smootist, mahlast ja paarist puuviljast päevas täiesti piisab. Eriti kui sooja on 36 kraadi. Temperatuur kõigub hetkel väga palju- üks päev võib kraadiklaas näidata +36, teine päev langeb +24-ni. Tavaliselt on temperatuur 24- 29 vahel. Uudistes öeldi, et selle aasta novembrikuu on aegade soojemaid, üle 40 aasta. Keskmine temperatuur oli 29,3 kraadi. Õhtud on veel tsipa jahedad... ja ookean oli ka veel täiesti friizing. Homsest hakkab ametlikult suvi, juhhuuu!

Kirjutaks veel oma piirkonnast, kus elame. Guildford on üks kolmest esimestest asustustest Swan River koloonias, mis asutati 1829 aastal. Miks ma sellest räägin? Nimelt meil käib kampaania, kus üritatakse päästa hotelli. Hotell põles maha septembris, 2008a. Kuna fassaad on 120 aastane, siis muidugi aktivistid üritavad seda päästa. Inimesed riputavad sokke aia külge, et toetada oma arvamust sellest põlengust- ehk kõik see asi lõhnab kahlaselt. Arvatakse et hotell pandi meelega põlema, et saada kindlustusrahasid. Riputasin minagi ühe soki sinna. Kõik need sokid ja sildid näevad päris naljakad välja.... või mis?

Mark Webber/ Vaalad

Tere!
Viimasest blogist on kuu aega möödas. Kuhu see aeg läheb? Lihtsalt kaob. Lugesin enne selle blogi kirjutamist läbi ka eelmise jutu ja nii mõnigi asi on muutunud. Nimelt sain vene poest ka pohlamoosi ja leidsime manna. Poed on 1.novembrist avatud E- R 9-ni õhtul. Enam ei pea arvestama sellega, et ainult neljapäeviti saab õhtul hilja poodi.

Pühapäeval külastas Perthi F1 sõitja Mark Webber. Eesmärgiks püstitada Barbagallo Racewayl uus rajarekord. Viimasel ajal tundub, et inimesi enam ei huvita autosõidud, sest raffast on vähem, võibolla olid ilmad liiga jahedad. Aga eile tuli kohale suisa 20 000 pealtvaatajat. Korraldajad muutsid viimasel hetkel peaväravate asukohta, mis mõjutas eelkõige kauplejaid. See tähendab seda, et kõik olid arvestanud kuhu panna kiiremad töötajad, kuhu rohkem töötajaid, kuhu suuremad autod-karavanid kauplemiseks. Inimesed pidid parkima 3 kilomeetri kaugusele oma autod ja neid viidi-toodi bussiga kohale-tagasi. Aga kuna liiklus oli jube, siis põhimõtteliselt inimesed jalutasid 3 km, kuna bussi ei tulnud, ega tulnud. Lisaks kõigele oli sooja ka 36 kraadi ning raffas küpses päikse käes mõnuga. Meie tiim Glen-Silver-Anne-Allan-Jess olid kohal siis seal. Mina pidin kahjuks töötama Meliga teisel väga busy üritusel nimega T-Ball ehk laste pesapall. Nii et kahjuks ei saanud me keegi Webberi autogrammi rinna peale, ega ka kuhugi mujale... tundub, et raja rekord jäi püstitamata, kuna seda oleks kõik uudised öelnud. Uudistes ainult mainiti, et Webber käis seal. Aga rekord? Mitte sõnagi sellest?!

Üks päev käisime vaalu vaatamas. Kuna hooaeg on kohe- kohe läbi, siis õnnestust meil ikkagi neid näha. Kapten ütles enne teele asumist, et eelmine päev ei näinud inimesed ühtegi vaala. Kõik muutusid kurvaks- selge, nad on juba Antarktikas. Aga ei! Saime vaevalt 10 minutit sõita, kui nägime ühte. Kokkuvõttes nägime suisa 6-t vaala. Meie neil muidugi vahet ei teinud- kõik olid ühesugused. Ainuke erinevus millest aru saime, oli, et emavaal on 3 kordasuurem kui beebi vaal. Ühesõnaga nad lihtsalt chillisid vees- hüplesid ja mängisid ning ujusid laeva kõrval. Üritame video ka üles laadida. Tund aega merel ja mõned (nimesi ei nimeta) olid punased nagu vähid :)

Chillisime natuke ringi ka Fremantles, mis on W.A. põhisadam. Aga Freo, nagu kohalikud seda kutsuvad, pole mulle kunagi eriti meeldinud. Liiga kokku pressitud on see linnaosa. Parkimine on ka igal pool maksimum 30 minutit. Seega sõitsime kaubanduskeskuse parklasse, kus kena tädike andis meile päevapileti. Nimelt ta töötab seal keskuses, aga peab iga jumala kord ostma päevapileti. Super! Pilet rändas meie käest ühe meesterahva autosse. Fremantlesse tahaks minna tagasi õhtupoole. Nimelt üks päev üritasime leida mõnusat söögikohta, nii päeval kella 2 ajal. Restorani/ kohviku sildil kirjas, et pizzad, pastad jne asjad saadaval. Aga mis tuleb välja, pakuvad ainult hommiku ja lõunasöögi menüüd ehk magusaid saiakesi. Tahaks midagi värsket- head salatit, kala ja mõnda head veini. Kõik paremad restoranid on avatud õhtu kella 5-st.

Vaaladest partideni- Nimelt Whiteman Pargis on ühel pardiperel 11 pisikest poega. Jälgisin kuidas nad üle tee läksid- pojad siis saadeti enne ja ema-isa kõndisid tagapool, et kõik ikka õnnelikult üle saaks. Panen pildi, mis on tehtud oktoobrikuus ning teine

pilt on tehtud kuuaega hiljem, novembri keskel.