Koh Tao- Bangkok

Koh Tao õnnistas meid ilusa päikesepaistelise ilmaga. Vaatamata mustadele voodilinadele ja pedlikukasutusvõimalustele, olime sattunud paradiisi. Nii ilus oli seal. Istusime päev otsa rannas ning vees, mis oli kuum nagu teevesi. Päeva lõpuks olime punased ja põlenud.
Johnny kutsus üks õhtu meid kaasa õhtusöögile. Seal olid kõik Aaroni sõbrad/ businesspartnerid, kes elavad saarel ja omavad restorane, turismibüroosid jne. Lihtsalt chillivad, joovad õlut päev läbi ning samal ajal teenivad miljoneid. Loodetavasti oleme meie nende seas kunagi….

Kuna saar on väike, kihutasime ka põhjapoolseid randu vaatama. Sihtkohaks oli Mango Bay. Poleks uskunud, et sinnaminek nii raske on- ainult mäest üles! Pildi pealt näete seda asfalteeritud rada, mis on meetri laiune. Meile tuli ka auto vastu ja Silver pidi mäest allapoole sõitma, et otsida lamedamat kohta, kuhu saaks teepervele jääda. Tee kulges oma 5-6 km ja ainult mäest üles! Vaade oli ilus! Kahjuks hakkas ka pimedamaks minema ning kiirustasime tagasi. Vihmapilved võtsid võimust, aga õnneks sadama ei hakanud. Ei taha ette kujutada kui oleks pidanud märja/ libeda teepeal allamäge vurama.
Mango Bay vaateplatvorm asub muide 379 meetri kõrgusel. Isegi Munamägi on ainult 318 meetrit (Pole peast võetud, vaid netist! Kes see kurat ikka mäeletab kui kõrge see Munamägi on…. Eksju??!!). Anyway, õhtul jõudsime siis tagasi hotelli. Ust avades jooksis ülevalt välja väike sisalik. Aga kui tuppa läksime, siis ehmatasime ära. Ukse kohal hängis mitte enam niiii väike sisalik. Järelikult oli selle väikese ema. Kuna me ise ei saanud seda toast välja harjaga, siis jooksin vastuvõtu lauda. Seal istusid kaks meest, kes võtsid asja jumala rahulikult. Ei saanud arugi, milles probleem. Küsisid vaid toa numbrit ja siis tuldi lonkides appi ning ajasime sisaliku välja.

Öösel on seal saarel kottpime, nagu oleks dzunglisse sattunud. Kuna Koh Taod vallutasid samuti pilved, siis otustasime peale paari päevast vedelemist Bangkoki ära tulla. Ja tuli välja, et me pole ainukesed, kes Bangkoki poole liiguvad. Kiirkatamaraan oli juba inimesi täis, kes korjati peale Koh Samuilt ja Koh Phanganist. Lisaks veel rahvas Taolt. Kui me jõudsime laeva ülemisele korrusele, siis pool sellest raffamassist ootasid laevale minekut. Jube!
Kõik oli nagu ikka kleepekatega paika pandud. Saime rinda suure punase klepsu- Bangkok. Vastavalt sellele kui kiiresti said laevapealt oma koti kätte ning jõudsid oma piletid näidata, anti uus kleeps- roosa kleeps peab minema number 2 bussi peale. Selge! Sel päeval läks 7 bussi turistidega pealinna suunas. Aga 6 tundi sõitu oli lausa lust, sest buss oli tuttuus ning näidati ka filme. Vahepeal tehti ka söögipaus.

Tänaseks oleme Bangkokis ringi kolanud juba nädal aega. On aeg lahkuda Malaisiasse…