Pühapäev, 30. mai 2010

Kalgoorlie Super Pit (täiendatud piltidega)

Hei, vahepeal on palju huvitavat juhtunud. Aga panen hetkel teema Kalgoorliest.
Glen tahtis saata Allani Kalgoorlie (600 km Perthist eemal, sinna kuhu Ric ei jõudnud). Aga ma hakkasin vinguma, et tahan ka minna. Tahtsin kullakaevandust näha. Nu ja boss oli nõus, ning läksimegi kõik neljakesi (Allan, Glen, mina, Silver) sinna.
Kalgoorlies elab 35 000 inimest ja see on suht suur linn. Õnneks pole seal 2 kuud jäätiseautot nähtut, seega müük on hea. Boss tahab seal maja maha müüa ning Silver hakkas seinu värvima ning ma koristasin seal. Silver tuleb tagasi kolmapäevaks. Allan jääb tsipa kauemaks- järgmise nädala alguseni. Ma sain olla seal paar päeva, siis tulin Gleniga tagasi, kuna laupäeval oli mitu jalkamängu!
Igaljuhul kullakaevandus oli lahe. See on üks maailma suuremaid avatud kullakaevandusi. 3,5 km pikk; 1,5 km lai ja 440 m sügav. Trakid veavad 225 tonni maaki, põletavad 360 liitrit diislit tunnis. Sõidavad 15 km tunnikiirusega. Aastas kaevandatakse 85 miljonit tonni maaki, 800 000 untsi (22 680 kg) kulda, väärtus 900 miljonit dollarit. Sõit Kalgoorlie kestab umbes 6 tundi, algul on huvitav- Tee kulgeb läbi mitmete külakeste. Poolel teel sinna pole aga ühtegi küla. Ei näinud me ühtegi silti, mis näitaks kaugel on Kal. Lihtsalt lõputu sirge tee, ainult vaja otse sõita, ümberringi mets. Sõitisime ühest külakesest läbi, mille nimi on Westonia. Mõtlesime, et Tallinnast hakkad sõitma, 600 km ja oled Leedus. Siin sõidame 600 km linnast välja, jõuame mingisse kolkalinnakesse, ei jõua isegi teise osariiki. Meeletult suur maa. Kunagi tulevikus tahaks põhjapoole ka jõuda kui aega leiaks. Sest Perthist ida- ja lõunapool on kõik nähtud (v.a Esperance). Seegi vähemalt postiivne uudis! :)

Neljapäev, 13. mai 2010

Aasta Austraalias

G´Day vanemad, sõbrad ja tuttavad
No nii, uskuda või mitte, aga oleme elanud Austraalias juba aasta aega. Täpselt 13.mai, aasta aega tagasi puudutasid me jalad seda mannert. Mäletan küll seda päeva kui olime lennujaamas ja oma vanematele ning sõpradele head aega ütlemas. Oli just emadepäev, mis oli muidugi emadele kurb päev. Siis oli selline tunne, nagu läheks reisima, ainult et mitte nädalaks- kaheks, vaid aastaks- kaheks. Nüüd on juba tekkinud koduigatsus. Kõik pidevalt räägivad eestist ja lähevad eesti tagasi jne. Lähevad Eesti Jaanituld pidama ja eesti kilu, leiba jm sellist sööma. Siis tuleb tahtmine nendega kaasa minna! Aga ei lähe me Eesti, vaid broneerisime oma lennukipiletid Taisse. Niisiis on minek juuli lõpu poole, sest siis oli Glen ka rahul.
Tai polnud just mu esimene valik, aga lõpuks ikkagi otsustasime selle kasuks. Valida oli Tai, Bali, Fidzi, Uus- Meremaa või Outbacki vahel. Kuna Uus- Meremaa ja Fidzi on suht kaugel, siis otsustasime, et läheme sinna, kui oleme aussi idarannikul. Nu ja outbacki (maakohad Perthist väljas) jõuame minna mõni teine kord. Tai saigi valitud sellepärast, et Aaronil on seal ööklubi ja ta on seal juuli lõpuni. Siis lendab ta oma kodumaale- Inglismaale. Glen ei lasknud meil minna mai kuus, kuna mai on veel hea kuu. Juunis ei ole bossi, sest ta läheb perega Gold Coastile ja Silver hakkab kamandama Gleni asemel. Ning kui lõpuks ütlesime, et läheme juuli alguses, polnud ta ka rahul, kuna on koolivaheaeg ja me peaks just siis töötama. Lõpuks saime piletid peale koolivaheaga. Hetkel olekski vaja plaan paika panna, mida Tais tahame näha ja kuhu minna.

Mäletan kuidas saabusime Austraaliasse ja olime natuke ärevil. Et kus elama hakkame, mis tööd hakkame tegema, kas ikka leiame töö? Õnneks hakkas kõik laabuma- saime kohe Aaroni juurde elama. Vaja oli veel töö otsida. Jumal tänatud, et me ei läinud Margareth Riverisse pruuningut tegema. Elaksime kuskil pärap##s mingis farmis- orjaksime farmereid hommikust õhtuni. Ühesõnaga elaks nagu tõelised backpackerid. Õnneks pole ennast tundunud siin backpackerina- et kotid seljas rändad ringi, teed farmitööd ja sööd vaid pakinuudleid. Üldiselt on WHM viisaga suht raske korralikku tööd saada ning mis muud üle jääb kui farmi minna! Hetkel oleme ülirahul, et jäime ikkagi Perthi. Paar kuud küll kannatasime ja kirusime, et ei läinud lõunapoole tööd otsima, aga see tasus end ära. Saime avokaadosid korjama linna lähedale ja hakkasime ka jäätist müüma. Ei pidanud linnast ära kolima! Muidu ei rendiks me seda maja ja meil poleks ka normaalset töökohta. Ilmad on ka siin superhead- suvi ja päike peaaegu aastaringselt. Välja arvata need paar kuud paduvihma. Üliheameel on, et me polnud nii lollid ja ei läinud idarannikule, kuhu enamus inimesi suundub. Seal on raskem tööd saada, sest iga päev maandub vist juurde miljon päkkerit . Perthi ilma ei anna võrreldagi idaranniku uputuste ja pideva temperatuurikõikumisega. Jumal tänatud, et tulime Perthi!!! Olen endiselt ülirahul siin ja ei tea kui kauaks aussi jääda. Kodakondsust on siin suht raske saada ja kas olekski seda vaja? Ei oska seda öelda veel...
Paljud sõbrad küsivad, et kas olen muutunud kuidagi selle aastaga. Ma ütleks, et olen muutunud julgemaks ja suhtlen rohkem inimestega. Arvan, et aussid ise on õpetanud mind rohkem suhtlema, sest nad ise on nii sõbralikud ja abivalmis. Näiteks üks päev pidi Glen mind peale võtma kell 8 hommikul. Aga kuna ta on tuntud hilineja, siis istusin maha naabri maja ette, teiselepoole teed. Hakkasin ajakirja lugema. Naaber (uus naaber, kolis sisse kuu aega tagasi) läks koeraga jalutama ning muidugi küsis minu käest kas kõik korras jne. Nu laske mul rahulikult kõnniteeääres lugeda! Või siis täiesti tavaline on võõrastele tere öelda. Millest võib areneda väga huvitav vestlus. Riietumisstiili olen vist ka natuke muutnud- katsetan rohkem värvidega. Ning siin saab rohkem ka kleite kanda.

Meil on jahedamaks läinud, päeval on temperatuur 20-25 kraadi. Ööseks langeb aga temp. 8 kraadini, mis on suht külm (meie mõistes). Kui saime naabri käest voodi, siis sellega oli kaasas ka voodisoendus. Panin selle madratsile peale- jube hea asi on. Hakkab külm, lülitad sisse ja külje all hakkab soe. Jah, paps, tõsi on, et kui me Eesti tagasi tuleks, siis külmuks ära. Iga päev võiks olla kuskil 33 kraadi, siis oleksin rahul. Sest 23 on külm ja 43 on natuke liiga palju! Õhtuti peab ikka tule alla tegema kaminasse. Täna hommikul kella 5 ajal ladistas paduvihma ja müristas nii jubedalt, et lausa hirm hakkas. Pimedaks läheb juba enne kella kuut. Lisaks sellele tormile, mis toimus kuu aega tagasi, oli meil ka väike maavärin. Aset leidis see Kalgoorlies- oli 5,3 palli, midagi nii hullult ei hävitanud, kuigi mõned hooned said kannatada.
Tegime ka aias tööd. Siin on selline komme, et mõne aja tagant teed oma aia korda ja kõik oksad, lehed viiakse tasuta minema. Paned tee äärde oma prahi nagu eeskirjad ette näevad- lehed pappkasti jne. Samamoodi on ka kasutatud mööbliga- eelnevalt on blogis juttu olnud (kuidas me tutika klaaslaua saime).
Jällegi tuleb meid inspektsioon külastama. Iga 3 kuu tagant käiakse maja kontrollimas kas kõik on puhas, midagi pole ära lõhutud ja kas aia eest on ka hoolitsetud. Nii et õnneks tasub ära see aias möllamine. Nõme on küll see inspektsioon, aga tuleb ära kannatada, eeskirjad näevad niimoodi ette!
Närvidele käivad need kes blogi ei loe ja küsivad kogu aeg, et mis tööd teed ja kus elad jne. Tekib tahtmine lihtsalt blogilink anda ja MSNist välja logida, vastik olen jah!! :D. Muidugi ei ole mul midagi selle vastu kui niisama küsitakse kuidas läheb. Mul on hea meel, et paljud loevad meie blogi ja ütlevad, et see on lausa meelelahutus. Proovin ka järgmise aasta jooksul kirjutada samamoodi ja veel huvitavamalt. Et teil kõigil oleks põnev lugeda. (isegi siis kui pole midagi huvitavat juhtunud). Sauki!