Pühapäev, 13. mai 2012

3 aastat Austraalias


Järgmine teema on mul keerelnud peas juba mõnda aega. Inimeste arvamused on muidugi erinevad aga järgnev arutelu hmmm, no vaatame kuhu välja jõuab?! Põhiteemaks on: Miks me Eestist ära tulime?

Paljud küsivad mu käest, kuidas ma võisin Eesti hüljata. No aga miks mitte, vastan ikka. Polnud nagu Eestis midagi, mis kinni hoiaks. Tahaks reisida, tahaks näha kuidas seal teisepool maakera elatakse. Tore, täiesti õige- noor inimene, las seikleb. Küll tal seal kõrini saab ja tuleb koju tagasi. Eestisse! Teate küll, seal kus rohi on rohelisem, taevas sinisem, emme-issi käe ulatuses, rääkida saab emakeeles, toidu valik on enamuse ajast kartul, makaron, riis ja võibaolla vahest saab ka tatart? Hmm. Okey. Kuhu ma selle jutuga küll edasi jõuan?? Heakene küll, asun siis asja juurde. Iga kord kui ma suhtlen ühe sõbraga, satume me tulistesse vaidlustesse Eestimaa patriootlikuse teemadel. Ta läheb täiesti vihaseks, et olen otsustanud siia jääda. Õigemini lähen ma ka püha viha täis- Kuidas ei saa see inimene aru, miks ma siia tulin. Olen hülgur, soontes ei voola eesti verd. „Kuidas ja miks sa ära läksid? Siin Eestis on ju ka kõik superlahe ja raha teenib ka jumala hästi“ ........ eksole ju...... hmm okey. Küsisin siis ükskord, et kui Eesti tagasi tulen, kas annab mulle tööd, vastust ma ei saanud. Ütlesin, et pakin kohe oma asjad kui suudab garanteerida selle hästi tasustatud töökoha. Selge. Jään veel siia maad uurima... Vaatame peale 2 aastat, kui viisa hakkab läbi saama, ehk saab jutule. Hmmm, kahest aastast on vahepeal saanud 3.... Kas see tähendab seda et see inimene on kade? Kas ta oleks tahtnud või tahaks ka siia tulla? Või arvab ta tõesti et Eestis on ikka nii hea elada (ma arvan et see viimane variant).? Ma ei kahtlegi selles, et mõned kodanikud on ülirahul ja teinepool ainult kirub. Mõnele pole reisimine mingi probleem, teised jälle nutavad kuna pidid välja käima 50 euri ja on nüüd pankrotis. Äärmusest äärmusesse. Ehk sellepärast põgenesimegi, et loodetavasti  nautida elu, mitte vireleda? Et saavutada midagi, mis Eestis elades poleks võib- olla pähegi tulnud. Et hüpata tundmatusse ja vaadata, kuhu on võimalik jõuda? Elu on selleks liiga lühike et aega raisata!

Tekkis küsimus, et kas ma olen erinev nendest inimestest kes elavad Inglismaal? Kas ma erinen nendest kes põgenevad paarisaja eurose palgaerinevuse pärast Soome kolmeks nädalaks ja siis tulevad nädalaks koju, et veeta aega oma naise  ja vastsündinud lapsega? Kas ma erinen nendest kes läksid kümneid aastaid tagasi USAsse õnne otsima? Kui jah, siis palun andke teada. Ootan postitusi kommentaaride alla või FB-i. Kui ei, siis miks ma ei võiks tulla teiselepoole maakera seda nn „õnne“ otsima ning olla täiesti rahul selle otsusega???

Paljud ei saa sellest aru, et asi pole rahas. Selle taga on peidus veel paljugi muud- keskkond, inimesed ja söögivalik ning loomulikult ka ilm.

Keskkonnast ja eluviisist
Gleniga ikka aegajalt rääkides maailma teemadel suudab ta välja tuua nii positiivsed kui negatiivsed jooned. Uskumatu kui palju ta on lugenud ja kui palju ta teab sellistest asjadest, olles ise austraalia kodanik. Miks eestlased on nii palju stressis- pole piisavalt päevavalgust, „sitt suusailm“ on pea 9 kuud, patareisid saab laadida päikesevalgusest u 3 kuukest. Miks eestlased on sellised nagu on- no ikkagi tänu  okupatsioonile. Austraalial on hästi läinud selle pärast, et keegi pole siin võimust võtnud, mis meid, Eestlasi, alla viis. Kuidas ikkagi Soome 10-15 aastat meis eest on? (Teate küll mida ma sellega mõtlen, kui seda lauset kuulsime kümneid aastaid tagasi). Meid suruti alla, võeti võimust- ning nüüd üritame aina tugevamini võidelda selle vastu, areneda ja jõuda maailmatasemele (mis iganes see ka tähendab).

Austraalias on võimalusi rohkem ja ozzi eluviis hoopis teistsugune. Tahan saada osa nendest „võimalustest“ ning elada nagu Austraallane. Tahan ennast proovile panna, kas saan hakkama! Miks? Aga miks mitte? Võibolla ma elasin eelmises elus siin, krt seda teab!! Siin on võimalusi rohkem, et elus läbi lüüa, kõik oleneb sellest kui aktiivne sa oled. Ja ärge palun hakake jaurama, et ka Eestis on „need“ võimalused. Eesti turg on liiga väike et millegagi läbi lüüa. Ehk olen ma liiga negatiivne selle koha pealt, aga see on minu arvamus?!

Austraallased on tuntud oma „chillout“ eluviisi poolest. Samas on enamus inimesi juba üleval hommikul kell 5, siis kui päike tõuseb- teevad tööd aias ning kui päeva peale juba kuumakraadid liiga suureks lähevad, minnakse keskustesse shoppama või istutakse kodus konditsioneeri käes. Seega minu hilised nädalavahetuse hommikud on muutunud aina varasemaks. Seda, et kella 11-ne, 12-ni magada vaja on, pole enam juhtunud. Eestis oli küll tore nii kaua põõnata ja aknast välja vaadata- liiga pime, vihma või lund sajab- magaks edasi!

Inimesed
Fakt on see et Eestlane jääb eestlaseks igas maailma nurgas. Pidu, viina joomine, kadedus, masendus. Kas ma tahaksin siis olle selline- kade, masendunud ja enamus ajast kreenis??? Mõni inimene saab shoki kui jõuab kodumaale tagasi ja näeb masendunud inimeste nägusid. Miks ma tahaks seal siis elada ja olla masenduses kogu aeg? Aga rahvastik siin Aussis on multikultuurne, mis teebki selle Austraalia selliseks nagu ta hetkel on. See on huvitav. Satud valge inimesega rääkima ja selgub, et ta hoopiski nt Lõuna- Aafrika Vabariigist- räägib puhtalt inglise keelt ja ka oma keelt. Alles paar päeva tagasi jalutasin kaubanduskeskuset mööda ühest vene vanapaarist. Itallasi on siin palju ning samuti ka pilukaid. Mu bossi vend on näiteks adobteeritud Cambodiast- esmapilgul vaatad, et pilukas aga kui suu lahti teeb, tuleb ainult ozzi aksent. Ozzid on üldjuhul sõbralikud ja toredad.

Toit
Kogu see multikultuurne rahvastik toob siia kaasa ka oma rahvustoidud. Kallis, mida me täna sööme, ma ei viitsi midagi teha, ütlen Silverile! Võtaks täna hiinakat? Taikat? India toitu? Või sööks hoopis pizzat. Hungry Jacks, KFC, Subway, Dominos, McDonalds? Paljud Eestlased vist teavad ainult McDonaldsit? Jah, ei?? Kogu toidu valik on niivõrd erinev. Oleme nii harjunud selle mitmekülgsusega. Samas on just vanemad inimesed, kes ei harjugi siinse toiduga ära. „Oot, miks see mesi nii vastiku maitsega on? KFC mulle ka ei maitse ja tai toit oli „väikse vürtsikuse“ poolest, ikkagi liiga vürtsikas“. Arusaadav, ei vaidle rohkem sel teemal! Siin on võrratud puuvilja ja juurvilja valikud. Ühel päeval panen blogi erinevate puuviljade kohta... Suus sulavad avokaadod ja mangod, passionfruidid jne jne.

Eesti rahvustoitusid on väga raske siin kliimas seedida. Hapukapsas, verivorst, sült, leib ja kohukesed, tatar.  No, ei aitäh, ainult mõnikord harva!? Kui saab kõrini eesti moodi toitude valmistamistest, siis teeks midagi Tai- või Hiinapärast jne jne?!
Ühel peol tegin siis salatit- tomat, salatileht, mozarella, avokaado jne. Teised Eestlased tulid külla aga tomati- kurgi ning hapukoorega. Nägin oma silmadega kuidas enamus eelistasid ikkagi seda paksu hapukoore alla peitunud kurki ja tomatit. Kas see tähendab seda, et me ei suuda oma harjumustest vabaks saada? Kas see toit on niivõrd hea? On see nn safe food???

Teate kuidas aussid valmistavad tassi teed? Valavad poolde tassi kuuma vett ja peale seda külm otsa. Muidu ju põletab keele ära! Nüüd teen kogu aeg samamoodi, palju parem on kohe juua. Pealekauba pole siin nii külm, et ülikuuma teed peab sisse kaanima.
Siinne toit on muidugi ülihea, aga tunnen puudust Eesti arooniatest, vanaema pannkookidest ja ema karamell – kissellist, isa hapukurgi- kana kastmest. See meenutab lapsepõlve, millest hetkel nii kaugele oleme triivinud.... Eesti kartulisalatit või makaroni-riisisalatit võiks ka süüa.  Nii et ärge arvake, et Eestis kõik nii paha on ja söök ei kõlba jne.

Kliima/ loodus
Vaieldamatult on siinne ilm suurepärane. Peaaegu 365 päeva aastaringset suve. No vahepeal on vb liiiiiga palav ja sealt kukub temperatuur nullilähedale ja padukat tuleb ka nii, et oled sekundiga läbimärg, aga ikkagi superilm!
Loodus on siin suurepärane. Kõik need palmipuud, grasstreed, Jarrah jm puud- on nii imelised, aga samas ka tavaliseks (Loe: Koduseks) juba muutunud. Jalutades vaatan ja mõtlen endamisi, et kui ilus ja massiivnne mingi puu/taim on. Teeks pilti ja jäädvustaks selle hetke- mul on hea meel et siin praegu jalutan. Mõtlen et olen veel siin. Jesss! Ma olen ikka veel aussis!
Loomad ning linnud on ka juba siin tavaliseks muutunud. Usun et eestis ma satuksin jumala ekstaasi suituspääsukest nähes?

Päikese suhtes olen muutunud juba täielikuks aussiks. Mis ma selle all mõtlen? Oleme näinud nii palju Eestlasi kes tulevad siia ja kelle esimeseks mõtteks on mitte tööle saada, vaid pruuniks saada. Lennuki pealt saabudes lina maha ning päevitama. Jah, eestis on see võimalik. Siin- no way. Päike on ikkagi nii intensiivne ja nahavähk liiga levinud, et seda teed minna. Päike ju teeb naha vanaks. Olen täheldanud, et seisan tihedamini varjus, kui lõõmava päikese all. Ja seda juba teadlikult! Seega vaatan juba imelikult neid ja muigan kui näen-kuulen järjekordselt sellist lugu!
Eestis on lumi, mida ma nii väga igatsen. Tahaks hüpata lume sisse nagu väike laps. Sitast suusailmast ma puudust küll ei tunne! Eesti suvest ning Eesti jõuludest hetkel ära ei ütleks!

Sõpradest siin ja Eestis
Me üritame eestlasest siin kaugele hoida ning läbi käia siinsete sõpradega, et harjutada inglise keelt. Miks peaks Eestlasi siin taga otsima? Tihtipeale pole võimalik neid vältida ja mis seal ikka.... Muidugi need eestlased kellel on vaja inglise keelt harjutada, ei tee seda, sest käivad läbi ainult eestlastega. Mu ülemus ikka ütleb, et peaksime kodus inglise keelt rääkima ning vaatama footyt ning sööma Vegemate`i. Kas ma peaksin kuulama oma ülemust ning loobuma Eesti itentiteedist? Ma usun, see pole täielikult võimalik ning inglise keeles me ka ei viitsiks kodus koguaeg rääkida.

Eestlaste üritustel on selgunud, et ma pole ainuke kellel Eesti sõbrad nn „ära kaovad“. Need, kellega Eestis sai 24/7 koos oldud, tihedamini läbi käidud- ei tunne su vastu absoluutset mitte mingisugust huvi. Isegi mitte, stiilist – Tere kuidas läheb, kuidas ilm? Millega tegeled? Isegi need tüdrukud, kes on olnud siin maksimum 3-4 kuud ja siis Eesti tagasi läinud, ütlesid seda sama. Kas meil pole enam millestki rääkida? Kas nad on pahased et me nad hülgasime? Samas, ega nende elu ka ju seisma ei jäänud, nad elavad oma elu edasi, ilma meieta. Ja meie läheme oma eluga edasi, võttes ette võibaolla suuremaid riske. Need kellega sai Eestis suheldud mitte nii tihti, tunnevad isegi rohkem huvi ja on huvitatud kuidas meil siin läheb. Huvitav küll miks?? Teisest küljest tekivad uued sõbrad- tuttavad, kellel on samad eluvaated- Stiilis: Eestis pole ju mitte midagi teha, siin on huvitav. Me käisime roadtripil mööda aussi ja nägime seda-teist ja kolmandat. Kas te olete ka sinna jõudnud? ...... ning juttu jatkub kauemaks. 


Fakt on see, et inimene harjub kõigega. Teine asi on see, et kui palju peaks laskma ennast mõjutada kõigest? Kui palju on liiga palju, et oma Eesti identiteedist loobuda? Kas on liig muutuda tüüpiliseks ozziks, kes sööb mida tahab, sööb millal tahab, ostab spontaalselt maju, autosid jm asju? Kelle päeva sündmusteks on minna vaatama footyt, shopata päev otsa keskuses ning süüa Vegemite`i?
Kas peaksime loobuma täielikult eesti toidust, eesti keelest ning eluviisist, et siia sisse sulanduda? Kui palju on liiga palju? Vat seda me üritamegi siin selgusele jõuda ja ehk ükspäev võibolla selgub kui ozziks me oleme muutunud ning kui palju me oma eestlust oleme kaotanud. (Kas oleme kaotanud?).

Ootan positiivseid ja negatiivseid kommentaare. 

Jälle kuulmiseni,
Piret