Tere, tere! Vahepeal on möödunud juba 2,5 aastat sellest hetkest kui Austraaliasse sattusime. Mõned arvavad/ arvasid et lahkusime siit mandrilt, aga, EI. Otsisin ja otsisin ning lõpuks leidsin tööandja, kes oli nõus sponsoreerima. Paljud arvasid, et küll selle jäätisetööga saame omale viisa. Aga kahjuks pole see nii lihtne kui 5 a tagasi. Aaron ju tegi 2 nädalase juuksurikoolituse ja nüüd resident. Meie aga peame hullult vaeva nägema, et kuidagi maale saada. Tööde nimekiri millega on võimalik välismaalasi sponsoreerida aina kahaneb. Ei saanud ma kuidagi sekretäri katekooriasse ja ega mul teisi kvalifikatsioone kah pole. Muidugi tõsteti ka alampalga määra, mille peab sponsor garanteerima. Mida madalama palgaga sponsorit antakse, seda rohkem on vaja paberimajandust ja nt IELTSI testi vaja teha ning muid aspekte tõestada. Vahepeal naljatasime, et ostame paadi ja küll siis „paadielanikena“ tagasi tuleme. Sest neid saabub siia mandrile iga nädal ja nad võetakse avasüli vastu ning maksumaksja tasub ka nende kulud. Milleks siis vaeva näha, kui saab ka lihsamalt? Seega otsustas boss, et milleks lasta neid pilusid siia mandrile niisama, kes ei räägi inglise keeltki, et miks ei võiks sponsoreerida sellist inimest kes tahab väga siia jääda, inglise keelt ka nati mõikab ning saaks selle tööga hakkama?
Meiega läks tegelikult lihtsalt. Firma kinnitamine sponsoriks võttis muidugi paar kuud aega, aga kui see oli kinnitatud, saime viisa ühe päevaga. Imestasin, et minu Majanduskooli diplom on siin akseteeritav. See oli inglise keeles ka muidugi...aga et nii lihtsalt sellega läbi saab, ei uskunud. Aga mis tööd ma siis teen??? Ametinimetuseks on Junior- Accountant. Üldiselt toimetan ma plumbingu firmas ja tegelen seal organiseerimise, arvete ja kõige muuga.
Sageli küsitakse, et mina sain sponsori, mis viisa Silver sai?? Ja siis hakka jälle seletama. Silver on minu viisa alla ja pm ma saaks panna viisa alla niipalju inimesi kui tahan.... no mitte päris nii...aga kui on lapsed ka, siis kirjutad oma viisasse ja saavad nemad ka jääda. Sponsor antakse siis 4-jaks aastaks. Niikaua pean mina seal orjama ning ei tohi mitte midagi muud teha. Nagu meie agent ütles Silverile, et tema võib teha ükskõik mida- kasvõi karikakraid nuusutada!
Eks alguses oli ikka tore olla tagasi kontoris. Uus- huvitav... jne. Ikkagi kontoritöö! Aga nüüd olen aru saanud, et ma ei tahaks kontoritööd elu lõpuni teha. Silmad on päeva lõpuks väsinud aruvutiga töötamisest, kael-turi-õlad valusad, stress peal. Milleks mulle seda vaja on??? Hetkel mõtlengi, et kui pean siin ülikooli minema, et raamatupidamise diplom saada, siis teen selle ära. Kui uue viisa jaoks pole seda otseselt vaja teha, siis valiks hoopis teistsuguse töö. Näiteks midagi seoses turismindusega või hoopis loomadega või jumal seda teab. Või teeks jäätist edasi. Aga kontorirotti pole ma nõus enam mängima!
Üks tõestus sellest- nimelt olen hakanud „alkohoolikuks“ :D. Ma arvan, et ma pole oma elu jooksul ka nii palju joonud, kui nüüd, viimase poole aasta jooksul. Iga reede on meil nn „Drinking day“, kus siis päeva lõpul antakse alks kätte ja siis rõõmsalt sõidetakse peale seda autoga koju kah veel. Mõnikord on reedeti ka väike grill, kuhu tulevad siis kõik meie torumehed kokku. Lisaks sellele jõuan koju ja haaran kapist külma õlle või veini, sest ma lihtsalt vajan seda. Ülemus on viimase kuu aja jooksul iga õhtu täis olnud ja päeva lõpuks oma 5-15 õlut ära lahendanud. Ning sõnumineerib mulle- „Just avasin 11-nda :D“. Väidetavalt, peale paari pudelit on juba töö mured unustatud. Eks me mõlemad oleme stressis, sest temal on kukil firma omanik, kes näeb ainult dollarimärke silme ees. Mina aga mõtlen iga päev, kas ma saan seal firmas hakkama, kas ma tahaks sinna jääda jne. Ning siis järgmine hetk mõtlen jälle, et töö pole raske. Paljud eestlased on siin sponsori saanud, peavad samamoodi hakkama saama, miks siis mina halvem olen? Kõik oleneb päevast, kõik oleneb bossi tujudest. Naljakas on see et meie „maintenance tiimis“ on 3 inimest, kes on kõik tähtkujult skorpionid-mu boss, mina, torumees. Ja meie „emotsioonid“ siis tõusevad- vaibuvad, kõike võetakse isiklikult. Ja jummmala eest, sa ei taha olla see inimene, kes on süüdi, see kes põhjustas mingi probleemi. Mõelge, mis siis juhtuma hakkab... Te ei taha teada.... Ülemusega naljatame ikka aeg ajalt, et ajame üksteist jooma! Jäätise tööga polnud mingit stressi, polnud mingeid probleeme- katus küll hakkas vahepeal sõitma, aga sellest sai kähku üle. Nüüd aga ainult jood- mõnikord isegi mitte et vaja oleks, vaid lihtsalt et teised joovad, võtan siis ka ühe õlle!
Uute õllede ja veinideni!
Cheers, Mates!
