Bali

Novembri keskel oli mul võimalus ära käia Balil. Seekord kahjuks üksi, sest tegemist oli nn firma jõulupeoga. Need 3-4 päeva mis ma seal olin, jäi muidugi väheks, aga sain ikkagi ülevaate, milline Bali tegelikult on.

Õnneks meie hotell oli super- 4* hotell. Algul vaatsin, et mis mõttes see asub suure tee ääres? Aga liikudes edasi fuajeesse ja edasi basseini juurde, polnud autode müra kuuldagi ja kõik oli super. Firma omanik ja ta naine võtsid meid seal vastu ning läksime uhkesse restorani õhtust sööma. Alguses ei teadnud keegi meist et see mingi „fancy“ koht on. Rahatähed on Balil väga suured- 50 000 on umbes 5 dollarit, 100 000 on 10 dollarit jne. Õhtu jooksul sain juba aru, et varsti on kõik raha läinud- 50 000 siia takso peale ja teine 50 000 tagasi taksoga jne jne. 600 000 õhtusöögi eest ning kogu mu raha selleks õhtuks mis oli kaasa võetud, oligi läinud. Silver sai kodus naerukrambid kui kirjeldasin et miljon läks siia ja teise miljoni raiskasin teiste asjade peale.....

Õnneks polnud seal meeletult kuum, aga samas polnud ka jahe. Paar korda sadas padukat. Nimelt reede õhtu, kui ootasime viimaseid töökaaslasi Balile, olime rannas. Mõtlesime, kas pääseme tagasi hotelli- naljatasime, et nüüd tuleb tsunaami. Aga õnneks saime tagasi hotelli, mitte küll kuivalt. Enamus ajast vedelesin ma basseini ääres ja jõin kokteile. Shoppamisest keeldusin, kuigi pidin seda ikkagi tegema. Nimelt tulin tagasi hunniku DVD-ega, mis oli mõeldud ülemuste lastele. Ja Silver siis kirjutas nimekirja „paar“ DVD-d juurde. Õnneks pole kauplejad seal nii pealetükkivad kui Tais- ei jookse järgi ja ei ürita meeletult peale käia. Ozzi aksent on neil ilusti ära õpitud nagu Egiptuses osatakse soome, eesti või vene keelt. Kui mina oma suu lahti tegin ja ütlesin et olen Eestist, siis enamus ei teadnud, kus see on- pakuti, et olen Norrast, Rootsis. Ja nii ma siis ütlesin erinevatele kauplejatele, et olen Soomest, Rootsist või hoopis Norrast. Aussi tagasi jõudes nägin poes neid samu tuttavaid käe- ja rahakotte naistel. 10 taalaga Gucci käekotti osta, pole muidugi paha....

Inimesed on Balil palju tolerantsemad ja ei vahi järgi, nad on harjunud turistidega. 90% Bali turistidest on just pärit Western Australiast, sest see on Perthist vaid 3,5 h lennukisõidu kaugusel. Kuna Austraalias on reisimine kallis, siis nüüd sain aru, miks paljud ozzid just sinna lendavad ja nii väga armastavad seda Balit. Mina pole sinna kunagi minna tahtnud. Eelkõige peab meeles pidama, et see on ikkagi 3-nda maailmasõja riik. Teede olukord on seal jube, autodis-mopeede liiga palju. Ma ei tea kuidas see võimalik on, et sellisele väiksele saarele mahub 3,9 miljonit elanikku. Viimaste aastatega on sinna kolinud inimesi kõrvalt saartelt, et leida tööd, kuna turiste on Balil meeletult.

Nagu ma ütlesin, et midagi eriti ei näinud. Teised töökaaslased läksid kohe shoppama, mina keeldusin. Viimasel päval läksin siis raamatupidajaga koos riisipõlde vaatama. Kell 6 hommikul minek ja enne seda sai kell 3 öösel magama, kuna meil oli väike õhtusöök. Riisipõllud asusid 1,5h sõidu kaugusel. Seega nägin natuke nn Bali päriselu. Kohalikud marketid olid jubedad- kõik puu-köögivili mis oli maha kukkunud jäigi sinna vedelema. Vanad, räämas marketid, majad; meeletult kodutuid koeri.

Kui me jõudsime riisipõllu juurde, mis asus samamoodi tee ääres, oli kõik muu unustatud. Lihtsalt võrratu vaatepilt! Nii rahulik ja vaikne. Ronisime riisipõllult alla teisele poole ja nägime kuidas riisi tegelikult korjatakse- ikka käsitsi. Seejärel sõitsime paar kilomeetrit edasi, et näha teist riisipõldu. Seal tutvustati meile erinevaid puuvilju-taimi ja pakuti maailma kallimat kohvi, millel nimeks Kopi Luwak. Need kohvimarjad läbivad tsiibetkassi seedekulgla. Aga kuna kohvioad on raskesti seeditavad, tulevad nad välja tervetena, ainult marja selle ümbert suudab ta ära seedida. Pärast korjatakse oad kokku ja pestakse hoolikalt läbi ning röstitakse. Anti meile võrdlemiseks nuusutada ka tavalist kohvi, mille lõhn polnud sugugi hea. Kopi Luwak aga lõhnas suurepäraselt. Kuna ma eriti kohvisõber ei ole, võtsin ikkagi prooviks pitsisuuruse nn tassi- Mine tea millal veel võimalus tuleb, et maailma kallimat kohvi proovida, eksole! Rüüpasin ainult ühe sõõmu (igaksjuhuks, pärast hakkab veel paha). Üldiselt tuleb vaadata, mida Balil süüa- nt ei tohi seal süüa salatit, sest nad pesevad seda tavalise veega. Ja hambaid peab pesema ka pudeliveega jne (Nagu ikka- 3nda maailmasõja riigis). Selle tassi eest maksin 50 000 ruupiat ehk 5 taala. Väidetavalt on see ka Oprah´i lemmikkohv. Oleks meil rohkem aega olnud, olek 45-minutilise sõidu kaugesel näinud ka vulkaani. Ehk siis järgmine kord. Kell 11 olime juba tagasi hotellis, et teha checkout ning hakata liikuma lennujaama.

Meie kõigiga läks väga hästi. Miks ma seda ütlen? Nimelt on siin meedias viimasel ajal läbi käinud nii palju halba Bali kohta. Kuu aega enne minekut, oli Balil väike maavärin. Siis toodi sealt üks naine koju metanooli mürgitusega ja pea-aegu et oleks ka veel pimaedaks jäänud. Seega loeti mulle kodus sõnad peale, et ei mingeid kahtlaseid kokteile!!! Seejärel võeti üks 14-aastane poiss kinni, kes üritas narkotsi osta. Nii ta istus seal Balil vangis mõned kuud, enne kui tagasi aussi lasti. Eriti ettevaatlikult peab Balil vaatama, kuhu sa astud. Seal on nii palju juhtumeid olnud, kus inimesed kõnnivad kõrvuti ning järgmisel hetkel on teine kadunud- kukkus auku, mis on asfalti sees. Viimane uudis on selline, et üks mees sai surmava elekrilöögi kuna tõstis käe püsti ning katsus mingit silti. Nii et mõelge järgi, kas te tahate ikka Balile minna??

Paljud sõbrad- tuttavad kommenteerisid, et WOW, tahaks ka töötada sellises fimas, kus viiakse jõuluüritusel Balile. Oodake, kui loete, mida üks firma tegi. Nimelt nägi mu boss lennujaamas ühte tuttavat konkureerivast firmast. Nemad tulid just tagasi LA-st, kus olid nädal aega ning veel koos peredega! Vat niimoodi korraldadakse Aussis jõuluüritusi! Ja meie firmas on äge töötada?? Tegelt ei kurda- see Bali tripp jääb meelde ning loodetavasti saab jägmine aasta LA-sse koos perega puhkama :D!!!!


Mina ei tee siiamaani vahet Tai ja Bali elanikel-toidul-kommetel. Sest need on nii sarnased.  Aga minu arvates on Balil sõbralikumad inimesed, tais süüakse rohkem vürtsikamat toitu. Üks asi, mis hakkas silma- ohvriannetsed pandi alati palmilehtede peale, nagu kõrvaloleval pildid näha.

Üldiselt ma arvan, et isegi läheks Balile tagasi koos Silveriga, et näha rohkem loodust ja ilusaid templeid, mis asuvad saare teises otsas. Kontrast on muidugi suur- auklikud teed ja vaesus ning järgisel hetkel võrratud vaated ja riisipõllud....

Uute reisilugudeni,

Pirx

Viisast, tööst ja alkost

Tere, tere! Vahepeal on möödunud juba 2,5 aastat sellest hetkest kui Austraaliasse sattusime. Mõned arvavad/ arvasid et lahkusime siit mandrilt, aga, EI. Otsisin ja otsisin ning lõpuks leidsin tööandja, kes oli nõus sponsoreerima. Paljud arvasid, et küll selle jäätisetööga saame omale viisa. Aga kahjuks pole see nii lihtne kui 5 a tagasi. Aaron ju tegi 2 nädalase juuksurikoolituse ja nüüd resident. Meie aga peame hullult vaeva nägema, et kuidagi maale saada. Tööde nimekiri millega on võimalik välismaalasi sponsoreerida aina kahaneb. Ei saanud ma kuidagi sekretäri katekooriasse ja ega mul teisi kvalifikatsioone kah pole. Muidugi tõsteti ka alampalga määra, mille peab sponsor garanteerima. Mida madalama palgaga sponsorit antakse, seda rohkem on vaja paberimajandust ja nt IELTSI testi vaja teha ning muid aspekte tõestada. Vahepeal naljatasime, et ostame paadi ja küll siis „paadielanikena“ tagasi tuleme. Sest neid saabub siia mandrile iga nädal ja nad võetakse avasüli vastu ning maksumaksja tasub ka nende kulud. Milleks siis vaeva näha, kui saab ka lihsamalt? Seega otsustas boss, et milleks lasta neid pilusid siia mandrile niisama, kes ei räägi inglise keeltki, et miks ei võiks sponsoreerida sellist inimest kes tahab väga siia jääda, inglise keelt ka nati mõikab ning saaks selle tööga hakkama?

Meiega läks tegelikult lihtsalt. Firma kinnitamine sponsoriks võttis muidugi paar kuud aega, aga kui see oli kinnitatud, saime viisa ühe päevaga. Imestasin, et minu Majanduskooli diplom on siin akseteeritav. See oli inglise keeles ka muidugi...aga et nii lihtsalt sellega läbi saab, ei uskunud. Aga mis tööd ma siis teen??? Ametinimetuseks on Junior- Accountant. Üldiselt toimetan ma plumbingu firmas ja tegelen seal organiseerimise, arvete ja kõige muuga.

Sageli küsitakse, et mina sain sponsori, mis viisa Silver sai?? Ja siis hakka jälle seletama. Silver on minu viisa alla ja pm ma saaks panna viisa alla niipalju inimesi kui tahan.... no mitte päris nii...aga kui on lapsed ka, siis kirjutad oma viisasse ja saavad nemad ka jääda. Sponsor antakse siis 4-jaks aastaks. Niikaua pean mina seal orjama ning ei tohi mitte midagi muud teha. Nagu meie agent ütles Silverile, et tema võib teha ükskõik mida- kasvõi karikakraid nuusutada!

Eks alguses oli ikka tore olla tagasi kontoris. Uus- huvitav... jne. Ikkagi kontoritöö! Aga nüüd olen aru saanud, et ma ei tahaks kontoritööd elu lõpuni teha. Silmad on päeva lõpuks väsinud aruvutiga töötamisest, kael-turi-õlad valusad, stress peal. Milleks mulle seda vaja on??? Hetkel mõtlengi, et kui pean siin ülikooli minema, et raamatupidamise diplom saada, siis teen selle ära. Kui uue viisa jaoks pole seda otseselt vaja teha, siis valiks hoopis teistsuguse töö. Näiteks midagi seoses turismindusega või hoopis loomadega või jumal seda teab. Või teeks jäätist edasi. Aga kontorirotti pole ma nõus enam mängima!

Üks tõestus sellest- nimelt olen hakanud „alkohoolikuks“ :D. Ma arvan, et ma pole oma elu jooksul ka nii palju joonud, kui nüüd, viimase poole aasta jooksul. Iga reede on meil nn „Drinking day“, kus siis päeva lõpul antakse alks kätte ja siis rõõmsalt sõidetakse peale seda autoga koju kah veel. Mõnikord on reedeti ka väike grill, kuhu tulevad siis kõik meie torumehed kokku. Lisaks sellele jõuan koju ja haaran kapist külma õlle või veini, sest ma lihtsalt vajan seda. Ülemus on viimase kuu aja jooksul iga õhtu täis olnud ja päeva lõpuks oma 5-15 õlut ära lahendanud. Ning sõnumineerib mulle- „Just avasin 11-nda :D“. Väidetavalt, peale paari pudelit on juba töö mured unustatud. Eks me mõlemad oleme stressis, sest temal on kukil firma omanik, kes näeb ainult dollarimärke silme ees. Mina aga mõtlen iga päev, kas ma saan seal firmas hakkama, kas ma tahaks sinna jääda jne. Ning siis järgmine hetk mõtlen jälle, et töö pole raske. Paljud eestlased on siin sponsori saanud, peavad samamoodi hakkama saama, miks siis mina halvem olen? Kõik oleneb päevast, kõik oleneb bossi tujudest. Naljakas on see et meie „maintenance tiimis“ on 3 inimest, kes on kõik tähtkujult skorpionid-mu boss, mina, torumees. Ja meie „emotsioonid“ siis tõusevad- vaibuvad, kõike võetakse isiklikult. Ja jummmala eest, sa ei taha olla see inimene, kes on süüdi, see kes põhjustas mingi probleemi. Mõelge, mis siis juhtuma hakkab... Te ei taha teada.... Ülemusega naljatame ikka aeg ajalt, et ajame üksteist jooma! Jäätise tööga polnud mingit stressi, polnud mingeid probleeme- katus küll hakkas vahepeal sõitma, aga sellest sai kähku üle. Nüüd aga ainult jood- mõnikord isegi mitte et vaja oleks, vaid lihtsalt et teised joovad, võtan siis ka ühe õlle!

Uute õllede ja veinideni!

Cheers, Mates!

Ayres Rock ja Adelaide

Mai keskel tuli ootamatult võimalus minna puhkusele. Miks mitte!? Aga kuhu?? Mina tahtsin minna Ayres Rocki vaatama. Ülemus pakkus välja, et minge Monkey Miasse. See on kuulus koht Perthist u 1000 km põhja pool, kus näeb delfiine. Aga see ju asub WA-s! Ma hakkasin virisema- tahan WA-st välja minna! Ma pole kuskil mujal Austraalias käinud ja nüüd puhkuse ajal oleme ka samas osariigis?! Ei, ei. Mul ükskõik kuidas me sinna läheme, aga ma tahan näha seda müstilist kivi!! Otsustatud! Jeeiii!! J 

Kas minna auto või lennukiga- Autoga sõitmine võtab aega 2-3 päeva, enne kui sinna kohale jõuame. Plaan minna ka Adelaidi poole sugulasele külla. Nii, et otsustasime lõpuks lennata. Säästame aega ning ei ketra autole juurde tuhandeid kilomeetreid. Kuigi jah, lennukipiletid olid suht kallid. Rääkimata hotellitoast. Nimelt pole me elusees nii kallist hinda maksnud 3 öö eest Ayres Rocki kuurortis- 750 AUDi. Julm!!

Järgmine hommik oli minek. Muide, siselendudel pole vaja isegi dokumenti näidata. Self-check-in aparaat prindib piletid välja ja siis viid koti ära, pannes sellele ise külge pabeririba.  Sel päeval oli tekkinud Perthi aga erakorraline udu. Nähatavus oli vaevalt 20 meetrit. Kõik lennud olid edasi lükatud, kuni udu taandub. Isegi saabuvad lennukid suunati Perthist eemale. Üks lennuk saadeti Melbournist hoopis Kalgoorlie. (600km Perthist) Kõik ahhetasid! Mõned lennud jäeti üldse ära ja paluti raffal koju tagasi minna, kuna lend läks järgmine päev. Loodetavasti meie lennuk ikka läheb, hotell on kinni pandud ja puha! Lendasime paar tundi hiljem välja, mis tähendas seda, et kohale jõudes pidime kähku tegutsema.

Uluru, Northern Territory

Lennukis anti süüa igasugu väikseid snäkke- väike juust, küpsis, koogitükk. Väga maitsev oli kõik. Esialgu nägime lennukist teist vaatamisväärsust, Kata Tjutat ning selle taga paistis Uluru. Maapind on seal niiii punane, kuigi sellisel jahedal ajal oli ka palju rohelust.

Lennujaamast viisid bussid kuurorti. Bussijuhid rääkisid selle 10 minuti jooksul väikese ülevaate aborigeenidest ning lühitutvustuse linnast. Nimelt on see asula nagu ringikujuline. Selles on 1 peaväljak, 1 postkontor ning 1 supermarket. Kuigi seda ei saa supermarketiks nimetada. Selline pisike IGA poeke.

Hotell polnud midagi erilist ja seal oli nii jahe. Hommikusööki polnud ka hinnasees. Kiirustasime tuuri broneerima, sest kohe-kohe pannakse kõik kohad kinni, kell on 5 saamas. Broneerisime päksetõusu ja päikseloojangu tuurid.  

Hommikul pidime tõusma megavara, sest hotelli eest korjati peale 5.45. Nagu ikka, sõideti läbi hotellid, kust inimesi peale korjati.  Ja algas sõit 20 km eemal oleva kivi juurde. Ausalt öeldes ei tundunud üldse see kivi 20 km eemal olevat.

Kohale jõudes päikesetõusu vaatepunkti, pakuti ka kohvi ja küpsiseid. Mul oli nii külm, et teetops värises käes ja tee lendas sealt välja kahte lehte.... (Ei naera!!) Ootasime kannatamatult päikesetõusu, mis pidi olema 7.15. Tegime seal pilte, aga pidime olema tagasi bussis juba 7.30. Mis mõttes- rohkem ei olegi aega või?

Bussijuht viis meid kivi ronimiskoha juurde. Kes tahtsid võisid kivi tippu ronida. Nimelt mõni päev ei avata ronimiskohta- kõik oleneb ilmastikuoludest. Ülejäänutele tehti aga tuur ümber kivi (bussiga muidugi) ning viidi vaatama paari koobast vms... Meie ei viitsinud ronida, sest oli niiiii külm ja tuuline. Mis seal kivi otsas siis veel on? Veel külmem. Minu parem käelaba oli sinise-laiguline, tänu sellele et pidin seal käes fotokat hoidma. Väljas oli 1 kraad ja ma külmusin peaaegu kringliks! Mis mõttes nagu???!! Mina ei roni!

Lisaks aborigeenide uskumuste kohaselt on see kivi püha koht. Nemad on täiesti selle vastu, et inimesed ronivad kivi tippu. Neil on kivi kohta oma nägemus ja omad jutud, legendid kuidas see tekkis. Kuidas selle koopad või reljeefid kujunesid. Aga muidugi on kõigele ka teoreetiline lahendus, mida ma ei hakka siin seletama.

Pargist ei tohi mitte midagi kaasa võtta, kuna see pidi tooma ebaõnne. Uskuda või mitte, aga inimesed saadavad iga päev tagasi tükikesi kivist või muust, kirjutades: palun võtke tagasi kivitükk, kuna see on toonud mulle ainult ebaõnne!

Meil vedas, et ei sattunud sinna kuumal ajal, kus kärbseid oleks olnud biljoneid. Mõned tiirutasid me ümber, aga väga vähe.

Ma ei tea miks, aga kujutasin seda Ululurut ette väikese kommuunina, kus kivi ümber istuvad ja toimetavad aborigeenid. Kängurud hüppavad eemal. Aga seal polnud abodest jälgegi! Nimelt abode nägemiseks korraldatakse tuure nende külakesse, mis asub kilomeetreid kivist eemal. Saab näha kuidas nad elavad ja millest toituvad jne. Polnud seal ka känguruid, vaid hoopis kaamlid. Kas te teadsite et vabaduses jookseb u 1,5 miljonit kaamlit? Kaamlid jäid sinna peale avastusretki. Alguses prooviti hobustega minna läbi kõrbe, aga need ei pidanud kuumale vastu. Seetõttu kasutati kaamleid, kes jäeti sinna ja nad hakkasid seal metsikult paljunema.

Päikseloojanguks viidi meid tagasi parki ning 15 min peale loojangut, pidime juba tagasi bussis olema, et minna BBQ õhtusöögile. Soovitan soojalt seda BBQd, sest see on superlahe kogemus. Toit on maitsev ja saad nautida õhtusööki tähistaeva all, kõige eraldatumas kohas Austraalias, keset kõrbe. Kust kõige lähim linn asub 450 km kaugusel autoga sõites. Lisaks sellele näidatakse ja räägitakse ka tähtedest. BBQ õhtusöök erineb 5 tärni omast vaid selle poolest, et lauad pole kaetud valgete linadega ning pole 5e tärni teenindust. Ja pole ka vaadet kivile. Vaid istud lõkke ümber ja naudid vaikust!! Jah, vaikust!!! Pealekauba 5 tärni õhtusöök on nädalateks kinni pandud.  Imestama pani see, et kõrb on ju suur ja lai, miks ei võiks panna laudu juurde ja teenida rohkem raha? Leidus nii mõningaid, kes oleks maksnud selle õhtusöögi eest topelthinda. Aga BBQ on odavam ja me ei kurda mitte millegi üle. Tähtedest räägiti ka palju huvitavat, kuna siin on taevas teistsugune kui põhjapoolusel. Nüüd teame kus on Southern Cross ja kuidas seda leida. Täpselt sel perioodil oli võimalus näha ka kuidas 4 planeeti- Saturn, Jupitar, Veenus ja Marss ennast üksteise järel taevas üles rivistusid.

Te kindlasti mõtlete, et miks päiksetõusu- ja loojangut vaadata? Nimelt muudab kivi erinevatel kellaaegadel värvi, olenevalt ilmastikutingimustest. Kõige punasem peaks see olema hommikul ja õhtul, kui päike sellele peale paistab. Vihmase ilmaga, mida juhtub seal kandis harva, muutub aga kivi halliks. Nii punast pilti, nagu proffessionaalid teevad, meie ei saanud. Eks järgmine kord tuleb lihtsalt polaroidfiltrid kaasa võtta ;)

Kata Tjuta

Käisime siis vaatamas teist suurt kivi- Kata Tjuta- mis tähendab tõlkes „palju päid“. Asub 25 km Ululurust, ja seal on 36 kivi, mis on laiali pillutud 21.68 km² alal . Väikesteks ei saa neid muidugi nimetada, aga lihtsalt Uluru on võrreldes sellega 1 suur, terviklik kivi. Selleks tuuriks olin ette valmistunud- ostsin poest kindad ja panin soojemad riided selga. Peale jalutuskäiku kivide vahel, sõime hommikusööki. Mõnus päikesepaisteline hommik ja kärbseid polnud ka. Rahu ja vaikus ilusal päiksepaistelisel hommikul!

Järgmine päev oli minek- Lend Alice Springsi kestis vaid 45 minutit, kuid isegi selle aja jooksul saime süüa.

Alice Spings asub u 335 km kaugusel Ululurust. lennukiga lennates. Ja see külake on enamasti vahemaandumsiskoht paljudele lendudele, kuna asub Austraalia südames.

Üks väike tähelepanek Alice Springsi lennujaama toitudest. Mõtlesime, et sööks midagi enne lendu ja võtsime kahepeale ühe portsu vegie`sid. Need pole friikartulid, vaid kartuliviilud. Eestis vist kutsutakse seda „katrul mundris“. Igaljuhul kui toidu kätte saime ei suutnud uskuda, et see portsijon võib nii suur olla. Küsisin Silveri käest mitu korda üle, et kas ta tellis ikka ühe portsu, mitte 2. Jaaa, vastas tema. Kõrvallauas olevad inimesed vaatasid ka suu lahti, nimelt nad tellisid selle sama toidu. Kahepeale ei suutnud me seda ära süüa. Arvasime et saame samasuure portsu nagu Perthi lennujaamas- selline piisav, väike karbitäis kahepeale. Milline toidu raiskamine! Pilt on tehtud siis kui me juba mõningad sealt pealt olime ära söönud.

Adelaide, South Australia

Lennukis anti seekord võileib toiduks. Lendasime Adelaide´i. Seal oli meie sugulane vastas oma väikse, 4 kuuse lapsega. Tema leidis omale austraalia mehe ja nüüd elab u 2 tunni autosõidu kaugusel Adelaide`ist. See linnake on väike ja mõnus, ümberringi vaid apelsini kasvandused.

Tema mees näitas meile küla juures asuvaid ilusaid kohti. Sellel puul on näha et veetase aastal 1956 ulatus nii kõrgele. Sõitsime ka teise suuremasse linnakesse. Ja nagu ikka on seal enamvähem 1 peatänav, mille ühel pool ääres 1 kõrts, teisel pool teed, teine kõrts. Nägime seal ka ühte soomlast, kes on elanud siin juba 40 aastat. Tuli ta siia elama 5 aastaselt. Pole tal aksenti ega midagi. Eluga siin rahul, aga jah arvatavasti istub seal baaris iga päev ja kummutab õlut....

Käisime vaatamas ka Whispering Wall`i. Kui seisad ühel pool ääres ja sosistad midagi, siis see on väga hästi kuulda teisele poole. Jube külmaks läks ja hakkas sadama. Lisaks sellele tekkis ka udu, ei saanud me vaatama minna linnavaadet, ülevalt mägedest. Barossa Valley oli nii roheline ja ilus, kui vaid näeks rohkemat sealt udu seest. Seal regioonis asuvad õunakasvandused. Õunapuud olid igalpool! Vahepeal sattusime ühte väga hubasesse kohvikusse, kus oli kamin ja hea toit. Sinna läheks tagasi kunagi, kui ma vaid teaks kus see täpsemalt asub! Läksime ära linna, hotelli. Ütleme veelkord aitäh Mercale ja Andyle, kes meile enda juures öömaja pakkusid.

Vihma ei jäänud järgi ka järgmine päev. Väike jalutuskäik viis meid hotellist päris kaugele. Jalutasime veinikeldri poole, et osta mingeid häid South Australia veine. Ei näinud me Adelaide`i linna, ega ka siluetti. Lihtsalt sadas padukat!

Tagasilend  koju kestis umbes 3, 5 tundi. Süüa sai väga hästi. Korralik söök- kas kana karri või beef. Siis anti veel juua, niipalju kui tahtsid, isegi alkot anti tasuta. Siis hakati jagama veel midagi, lootsime, et mingi koogitükk, vahvel vms, aga ei. Jäätis! No mida veel??? Jäätis!! Nalja teete või? Miks ma kirjutan toidust? Sest näidata, et 1 lennufirma ei paku ühte ja sama toitu kõigil lendudel. Estonian Airiga võrrelda seda ei saa. Igal lennul on erinev toit, maitsev pealekauba. Isegi 45 minutise sõidu puhul pakutakse midagi. Me ei arvanud et üldse süüa saab....

Kokkuvõttes jäime reisiga rahule, kui välja arvata seda, et Adelaide`i ei näinud üldse. Igaljuhul on plaan minna Ayres Rocki veel, aga seekord autoga. Sõita läbi kõrbe ja vaatada päiksetõusu ja -loojangut niikaua kui tahame. Ronida ka kivi tippu, mis ei pidanud olema üldse käkitegu, vaid päris raske ronimine. Käia ümber kivi (9,4 km). Tahaks uuesti näha Barossa Valley`it ja Adelaide`i. Gold Coastile niiväga ei tõmba, kuigi seal käiks ka kunagi ära. Igaljuhul kui avaneb võimalus uuesti puhkusele minna, siis sihtkohaks on arvatavasti kodumaa........

Selleks korraks kõik! Uute seiklusteni!

Piret ja Silver

Hüvasti!

Aeg hakata otsi kokku tõmbama. Viimasel ajal on olnud jube kiire, sest peame selgust saama kõiges, mis toimuma hakkab....

Need 2 aastat on olnud megalahedad siinsel mandril ja avanud me silmad veel rohkem kui enne. Saame võrrelda elu Eestis, Ameerikas ning Aussis. Näinud ning tundnud seda, millest poleks uskunud, et puudust tunneme. Tore, lahe ja mõnus on siin- aga see peatükk saab meie elus hetkel läbi. Seega teen oma viimase postituse ning sulgen blogi, kuna meil pole seda niikunii aega kirjutada.

Soovime teile kõike ilusat!
Piret ja Silver

Bodyboarding...

Niiiiii, millest siis alustada? Pole reisind, pole kuskil käinud- ainult töö ja trenn. Ilmad on olnud parajalt soojad, kuskil 30-ne kraadi ringis. Bodyboardid välja ning ookeani möllama! Mõni päev on lained mõnusad- kõik ootavad pingsalt uut lainet et surfata või ujuda läbi laine. 1 päev ma kaotasin oma päikseprillid ära, nii et olin laksti vee all. Nüüd alati võtame päiksekad ära, enne kui vette läheme. Ja kui laineid pole, siis nagu polekski seal midagi teha :D Üks päev meil oli mõnus päike rannas, aga koju jõudes öeldi, et väike torm läks üle. Mõned katused olid pealt ära lennanud meie lähedal ning majad elektrita.

See „laine“, mis Jaapanit tabas oli ikka jube- Mõtle kui pika sõidu selle peal oleks saanud.... Paar kuud tagasi oli siin tsüklonihoiatus, aga see läks õnneks mööda. Väike torm tabas Yorki ja linnu sisemaal, mitte rannikualal, nagu alguses arvati.

Kui on liiga palav väljas, siis kass magab kamina ees, külma kivi peal ja välja ei tiku. Üldiselt ta on viimasel ajal alati kell 5 hommikul üles ajanud ja õue tahtnud. Magab minu koha peal kui ma öösel töölt koju jõuan. Vahest kui tahab tuppa, siis ta ei viitsi hüpata, vaid teeb mjäu. Ning muidugi keegi laseb ta sisse. Milleks hüpata? Üldiselt pole ta kunagi öösel väljas olnud. Aga üks öö see juhtus, sest teda ei olnud kuskil näha. Hommikul ilmus ukse taha ja tahtis nii väga tuppa. Silver muidugi kohe ei lasknud, tegi hommikusi toimetusi ning siis lõpuks otsustas ukse avada. Oi, kuidas kass puges- sorry, et öösel väljas olin.... Vist juba teate, et Blackjack sööb meil imelikke asju- tarretisest avokaado ja sisalikeni. Nüüd avastas ta kohvioad....njah...

Üks päev tõi ta tuppa suure papagoi, aga õnneks see sai hambust minema ning lendas kohe õue tagasi. Tavaliselt toob ta väikseid sisalikke tuppa ning mängib nendega. Kirjutaks veel ämblikutest, kes novembri – jaanuari kuus ründavad! Kolme kuu jooksul nägime 3e redback spiderit. Üks rippus vannitoas, teine õues- mille võrgust ma läbi astusin kui läksin õue- päise päeva ajal veel! Ning kolmas katuse all. Muidugi siis tuli meelde pilti teha, kui nende kõigiga oli 1-0 tehtud!

Ühe ämbliku saime küll pildile, mis meile tuppa hüppas- see oli päris õudne ja hirmuäratav. Ihukarvad tõusid kehal püsti! Igaljuhul viskasime ta õue ning paari päeva pärast oli see sama elukas me magamistoas, kaardina peal. Ei tea kuidas???

Allan läks meil puhkusele, sest ta ema saabus Austraalia mandrile. Nüüd ootame neid nädala lõpuks koju..

Hetkel kõik, tsauki! 

Delfiinid

Jõuludeks kinkisid Mel&Glen meile kinkekaardi delfiini kruiisile. Ma küsisin kunagi Gleni käest, et kuhu on mõtekam minna delfiine vaatama, kas Rockinghami või Mandurahisse. Glen haaras ideest ja niimoodi me selle jõulukingi saime. Ise veel vastas nii: It was the only time I actually listened to you, Piret! Hahaa!! Et siis eesti keeles- see oli ainuke kord kui ma, Piret, sind üldse kuulasin!

Tõusime üles väga vara, et 8.30 kohal olla. Rockingham asub 40 kilomeetri kaugusel Perthist. Kruiis pidi kestma u 2 tundi. Paari minuti jooksul peale sadamast lahkumist nägimegi juba delfiine. Tavaliselt rändavad nad gruppidena. Kas on 2 või rohkem kaupa grupis. Üks delfiinigrupp vaadatud, sõitsime otsima neid järgmisest lahest. Kas teatsite, et delfiinid magavad- hõljudes vee peal ning panevad ühe silma kinni. Nad magavad ükskõik millal, olenevata ööst või päevast ning neile piisab paarist minutist?!
Meie paadike oli selline kiirkaatri moodi ning liikus ikka pärist kiiresti. Nooremad olid muidugi ekstaasis- kiiremini, kiiremini! Aga meie taga olevad vanemad inimesed hoidsid kõvasti kinni ja lootsid et see sõit kiiremini läbi saaks.

Pilte oli kogunenud juba sadu. Kui laeva kapten ütles, et teeme asja huvitavamaks. Hakkame ringis sõitma ning loodame, et delfiinid tulevad selle mänguga kaasa ning hakkavad paadi tekitatud lainetes hüppama. Delfiinid haarasid õlekorrest! See oli lihtsalt väga fun vaatepilt! Delfiinid nautisid täiel rinnal hüppamist, tehes õhtus mitmeid keerde. Hoidsin fotokat lihtsalt nupu peal ja kaadreid tuli sekund sekundi järel. Ütlen ausalt, väikse fotokaga pole seal midagi teha. See ei jõua reageeridagi kui delfiin on juba ammu kaadrist läinud. Kõige parem oli jälgida kuidas vanamutt õpetas vanameest pildistama. Vanamees siis solvus selle peale ja andis mutile fotoka, et nähh tee ise, kui saad!! Soovitasime hakata pilti tegema 2 sekundit enne kui delfiin hüppab, siis ehk saab pildile kah!

No nii, mida me ülejäänud tunnike siin ookeanil teeme?? Veel pilte delfiinidest? Aga giid ütles, et näitavad meile veel paari huvitavat kohta. Nagu paekivi saareke, ning linnusaar, kus pesitsevad mitmed linnud.
Ühesõnaga see reis oli supertore. Ei olnud ainult igav väljasõit. Kui vaalade chekkamiseks peab laeva mootori välja lülitama ja ootama, et näha vaalu. Siis delfiinid nautisid kaatriga kaasa ujumist ning lainetes hüplemist... arvasin et tuleb samamoodi oodata vaikuses, et neid näha. Seal samas asub Penguin Island, millele saab ligi ka jalgsi, läbi rinnuni vee. Või siis maksad paariminutilise sõidu eest 17,50 AUD. Kui alguses oli plaan sinna minna, siis pärast mõtlesime, et pole mõtet- seal pisikesel saarel pole midagi teha. Ning meile öeldi, et pingviine ei pruugi nähagi! Tehakse väljasõite, et pildistada ka merelõvisid, kes pesitsesid kõrval saare peal. Ma zoomisin nad sisse ning tegin pilte.
Läksime hoopis chekkama Rockinghami randu, mis on superilusad. Nüüd tean, et selleks ei pea sõitma Albany`sse. Samasugused rannavad asuvad vaid 45-minutilise autosõidu kaugusel!

Niih mida edasi teha- kas tagasi koju või edasi Mandurah`i? See linnake asub Rockinghamist edasi u 30 kilomeetri kaugusel. No kui me juba siin oleme, siis 30 km sinna ja tagasi, miks mitte? Silver küsib mitu korda, et mis seal Mandurahis teha on? Miks me sinna üldse läheme?? Oma targast raamatust ma midagi välja ei lugenud seega infopunktist saime nii mõndagi teada.

Seal asub selline huvitav linnaosa, kui nii võib nimetada- Veneetsia kanalid. Paarikümne miljonilised korterelamud on püstitatud täpselt kanalite juurde, nagu Veneetsias ning mõned elanikud saavad koju ainult paadiga. Need pidid olema enamuses miljonäride suvekodud. Meile tundusid nad kõik tühjad olevat.... Vaatasime veel natuke linna peal ringi, ise jäätist süües. (nagu tööl seda küllalt ei saa :D!)
Kokkuvõtteks on Mandurah ja Rockingham väga ilusad linnad! Elaks isegi seal, kui need Perthile lähemal asuksid.... Soovitan soojalt neid külastada!!

Loomaaed

Käisime lõpuks ära ka Perthi loomaaias. Üks eestlane ajas silmad punni, et - te olete siin nii kaua elanud ja polegi seal käinud?? Nüüd saab linnukese ära märkida- käidud! Ausalt öeldes läksime sinna skeptilise suhtumisega- mida me enne näinud pole? On neid loomi- linde- roomajaid nähtud nii Tais, Eestis, mujal maailmas ja ka siin. Aga meile täitsa meeldis seal ning soovitan ka kõigil kes Perthis hetkel pesitsevad, seda külastada. Kooalasid ja känguruid seal patsutada ei saanud, selleks soovitan minna ikkagi wildlife parkidesse.

Täitsa tore oli näha pisikesi pingviine vees sulistamas.

Numbatid jooksid oma territooriumil ringi nagu segased, hea et õnnestus pildile saada!





Nägime esimest korda elus väikeseid ahve. Ise on nagu rotid, aga täiesti ahvi näoga.


Ei tea kas oli liiga palav- aga enamus loomad olid kuskil siruli maas või puuris peidus. Lõvi lestad laiali






Naljaka näoga nahkhiir






Lind, kes istumiseks kõverdas oma põlved... see oli naljakas...




Ning üks lind, kes tahtis ka pelikani kõrval samasugune välja näha. Vist on liiga kaua koos elanud ja nende kombed üle võtnud... :)

2011

Tere, tere
Aeg on möödunud liiga kiiresti ja isegi aasta vahetus toimus ju vahepeal. Jõulude melu on õnneks möödas. Pühade ajal tehtud hapukapsad viskasin päevi hiljem minema, sest keegi ei söönud neid rohkem. Rääkimata 5-st verivorstist millest üks lendas ka prügikasti- siis oli küll natuke kahju- maksime selle eest ju Poola poes hingehinda!! Kuumusega ei tahtnud keegi süüa, seega ma ei saa aru, kuidas keegi saab ennast üle süüa soojal maal? Eestis külma ilmaga on see veel mõeldav! Ometi 3 meest majas, aga keegi ei söö... okey...
Uus-aasta vahetus Kings Parkis, mis oli vale samm. No esiteks ilutulestik oli jama ja teiseks see toimus liiga kaugel. Oleks pidanud ikka Burswoodi juurde minema, kus effekt oleks olnud palju parem. Rääkimata megaummikust pargist välja.... Burswoodi kasiinosse me lõpuks ka maandusime....
Uuel aastal ma luban endale, et piiran oma shoppamise „haigust“. Sest jõulude ajal teistele kinke vaadates leidsin ma omale palju rohkem hilpe jm stuffi, kui teistele kingitusi. Nüüd on kaubanduskeskused aga lapsi täis, sest uus kooliaasta on algamas. Õnneks ma tormasin poest selle peale kohe välja.... No ja tegelikult pole asju enam juurde vaja- ma hakkasin hirmuga mõtlema, et kui mai kuus on Eesti tagasi minek, siis kuidas ma asjad koju toimetan? Riideid on kuskil 5 suurt kastitäit, rääkimata muudest asjadest. Potsikuid- kreeme- lõhnu olen hakanud järjest kasutama tihedamini, et mai kuuks oleks vähem stuffi nohh!! Arvatavasti tuleb teha house move sale, et mööblist lahti saada või siis mõned asjad kellelegi ära anda. Aga asju tuleb aina juurde- Silver otsustas osta uue teleka, naabri käest saime kohvimasina ning poest leiab ikka mõne ilusa riideeseme juurde.... Oehh!!

Viimane kuu on möödunud töölainel- pm hommikust niikaua kuni pimedaks läheb, ehk lõpetame enne kella kaheksat. Ilmad on viimasel ajal nii kehvad olnud, et jube! Uskuge või mitte aga ma kookisin kastide seest välja oma talveriided- nimelt teksad ja pikkade varrukatega jaki. Sooja oli vahepeal vaid 21 kraadi, aga õnneks selle nädala lõpuks lubab +37. Finally!! Üks 10-12 aastane poiss ostab minut alati jäätist ning ta on üliviisakas ja asjalik. Soovis pühapäeval siis mulle head päeva jätku ja ütleb, oot, peaks vist soovima ilusat talve! Ma sain naerukrambid! See läks täpselt kümnesse, sest meil sadas vihma ja ma lõdisesin terve päev. Kuigi imelikul kombel pole ilm mõjutanud jäätisemüüki. Mõni nädal tagasi tegi Silver üleüldise rekordi ja nädal hiljem purustasin ma omakorda rekordi!! Nüüd on uued sihid silme ees, et purustada see veelkord- loodame et õnnestub!

Rääkides uputustest, siis meil neid ei ole! Queenslandist on vesi taandunud ning algasid suured koristustööd. Surma on saanud üle 20-ne inimese ja mõnede otsingud ikka veel jätkuvad. Tänaseks on ujutused jõudnud aga Victoria osariiki. Paar väikest metsapõlengut on meil toimunud, aga need on u 50-100 km kaugusel Perthist ning õnneks polnud vingu õhus tunda.

Silveri isa jõudis ka enne jõule meile külla. Ta alustas oma puhkust lennates Moskvasse- Los Angeles- Salt Lake City- LA. Sealt hakkas ta tulema USA aja järgi kolmapäeva hommikul ja jättis oma elust paar päeva vahele, sattudes Brisbane`i reedesel päeval. Ning sealt edasi lendas Perthi. Koju läheb ta läbi Malaisia ning Inglismaa, tehes seega maakerale peaaegu ringi peale. Esmaspäeval sai isa sünnipäeva tähistatud ka väikse restoranis käiguga. Viimasel ajal ongi sihtmägiks võetud erinevad restoranid- nimelt proovida sööki- jooki- teenindust. Kuna restoranid on vaid paari minutilise jalutuskäigu kaugusel meie majast, siis miks mitte road järgi proovida ning nautida väikest ülesmukkimist ning õhtusööki?

Täna tähistasid aussid Australian Day`d ja me otsustasime ka bossi kukele saata ja ütlesime, et ei viitsi töötada. Pühade ajal me ju alati rügame! Silver pani auto külge isegi Austraalia lipud lehvima... Tulime just linnast ilutulestikku vaatamast. See pidi olema Perthi kõige aegade suurim, aga ma ütleks, et polnud seal midagi erilist, eelmine aasta oli isegi parem...
Head ööd!