Neljapäev, 24. juuni 2010

Kommid

Väike teema sellest kuidas valmistatakse komme. Kesklinnas on pood, kus klientide silme all tehakse täiesti uskumatuid maiustusi. Lõpuks oli meil võimalus kõik pildile saada, kuna enam ei pea suurt aparaati kaasa tassima, vaid pistan väikese käekotti. Vaatasime juba tükk aega kuidas nad üritavad kommi sisse kirjutada It`s a Boy, kui lõpuks tuli meelde et saame ju pilte ka teha!
Tähed siis moodustatakse nii, et võetakse näiteks sinist värvi kommiriba ja pannakse see valge riba peale. Te niikui nii ei saa aru, mida mõtlen, seda on raske seletada. Iga täht tuleb moodustada omamoodi ja tuleb ka mõelda sellele, et tähed valetpidi ei lähe. Muidu võib välja tulla- It´s a Yob näiteks. Igaljuhul lõpuks pannakse ribad üksteise peale, keeratakse rulli, kaetakse valge, siis sinise ribaga. Ja hakatakse seda venitama, nii peenikeseks, et tulevad õige suurusega ümmargused „pulgad“ ja need tehaks katki- väikesteks kommideks.
Suur kommitükk on sooja pliidi peal, millel on 100 kraadi ja teine laud on tavaline- toatepmeratuuril, kus siis need kommipulgad natuke jahtuvad, et saaks hakata tükeldama. Lisaks kirjutamisele, teevad nad ka erinevaid pildikesi kommide sisse- näiteks koala, süda, happyface jne. Omanik ütles, et ta õppis seda kunagi oma vanaisa pealt. Siis lukustas ennast 6 kuuks kuuri ja hakkas ise katsetama.
Igakord läheme sealt poest mööda ja vaatame suu ammuli kuidas neid tehakse. Lisaks saab neid alati maitsta kah! Mmmmmagus!

Esmaspäev, 21. juuni 2010

Eestlased siin, eestlased seal

Tere üle tüki aja. Ema tungival soovil üritan ennast käsile võtta ja kirjutada. Pole olnud inspiratsiooni ning pole viitsinud selle blogindusega üldse tegeleda.
Alustaks siis sellest, et oleme viimasel ajal suhelnud väga paljude eestlastega. Lisaks Kajale kolis meile sisse ka Allan. Kuna tal sai teises kohas üürileping läbi ja ta armastab kasse, siis loodetavasti ta ka hoolitseb meie kassi eest, kui me reisile läheme. Tänaseks on Kaja läinud- korraks hüppab eestist läbi ja siis tagasi Austraaliasse, Melbourni. Tema on meil selline tubli tüdruk, kes sai Melbourni Ülikooli sisse ja Tartu Ülikool maksab tema õpingud. Igaljuhul pöidlad pihku ja loodame, et talle meeldib seal ning saab seal hakkama.
Vahepeal ööbis meil siin ka vanglast välja saanud kutt. Nii, et 5 eestlast oli korraga ühe katuse all. Oleme teinud ka mõned grillõhtud, kus on eestlasi kokku tulnud oma 10-15. Saime tuttavaks ühe perekonnaga- nad kolisid Brisbanest Perthi elama. Ning neil on tütar, kes läheb varsti kooli, vist teise klassi juba. Lapsel inglise keel suus, paremini kui vanematel. Vahepeal ei tule tal eesti keelsed sõnad meelde, siis räägib inglise keeles. Igaljuhul neil on kindel plaan Austraaliasse elama jääda. Eks siis paistab, kas see õnnestub... Arvatavasti saame Tais kokku nende eestlastega, kellega saime tuttavaks Burswoodi kasiinos. Nemad lähevad tagasi koju, aga enne teevad Kagu- Aasiale ringi peale- Bali, Tai, Vietnam jne. Ning lõpetuseks nägin veel endise ülemuse tütart, kes ka Perthis peatub mõneks ajaks. Kui niimoodi edasi läheb, siis võib inglise keele ära unustada ju!
Kuulsin jutte, et linnas on mingi baar vms kuhu iga õhtu koguneb terve trobikond eestlasi. Meie neid taga ei otsi ja ei igatse. Ärge nüüd arvake, et me eestlasi vihkame. Lihtsalt saage aru- eestlased on eestlased. Hoiak, kadedus, joomine, ärakasutamine jne. Teate isegi. Ei viitsi nende eestlastega suhelda ja küsida, et kas MASU hakkab juba Eestis läbi saama????

OKEY, vahetaks teemat kah! Natuke lõbusamalt siis. Meie kass on täiesti hulluks läinud. Tegime talle operatsiooni ära. Aga Blackjackil polnud viga midagi- autos tuuseldas ringi, nagu polekski opilt tulnud. Ma veel küsisin Silveri käest, et kas peaks tagasi minema ja küsima, ehk jäi mõni tuimestus saamata??? Sest eelmine kord nägime ühte kassi, kes ka steriliseeriti ning teda pidi määrima teatud rohuga, et ta ei lakuks ennast. Lisaks pidi teda hoidma kuskil vaikselt toa nurgas, rahulikult. Hiljem taipasime, et sedasi vist toimitakse emaste kassidega. Igaljuhul nüüd oleme vaikselt teda õue lasknud. Seikleb õnneks maja lähedal ning naabrite juures. Autoteele pole eriti tükkinud, natuke kardab. Ja kui lähebki sinnapoole, siis oleme ta kohe karistuseks tuppa toonud. Nüüd juba nõuab kõva häälega- laske mind välja!!! Kohheee!!
Kass arvab, et ta on vist inimene. Sööme ühest taldrikust, magame ühes voodis. Oskab uksi lahti teha ja saab alati aru kui talle süüa hakkan panema. Hommikuti nurrub ja tuleb täiesti näo juurde. Et kas juba ärkad üles või ei??? Teed silma lahti ja kui vaatab selline nunnu nägu sulle vastu, siis ei saa ju vihane olla??? Mis siis et kell on alles vähe! Nimetaks siis mida ta sööb- avokaado, keedetud porgand, muffin, kook, peet, tarretis jne. Jahh ta sööb mul koogitüki nina eest ära. Ja ta sööb peeti, ärge uskuge, aga see on tõsi! Piima oma kausist ei joo, aga kui valada endale toidu kõrvale klaasi sisse- siis arvake, kes on kohal ja lakub piima?? Igaljuhul nalja temaga saab. Iseloomuga tegelane ja sellised meile meeldivad!

Glenil sai puhkus läbi ning tuli juba tagasi. Saime ilusti siin ilma temata hakkama. Kuigi ta kogu aeg helistas ja uuris, et kuidas läheb jne. Silver ütles, et Stop calling me, you are on a vacation! Aga ei mõjunud, mõni inimene ei oska vist puhata :D. Glen tähistas Sidneys ka oma 35-ndat juubelit. Kinkisime talle suure reisiraamatu, eesti kommi ja Saaremaa viina. Igaljuhul ta oli suht üllatunud ja kink talle meeldis! :)
Brandon ka üritas siin bossi mängida, aga Silver pani asjad paika. Ta teeb Gleni juures erinevaid töid- on mehhaaniku eest, hoiab aeda korras, parandab Gleni maja katust, basseini jne. Brandonil on krooniline mölapidamatus. Tal ei ole sellist võimet, et teha kahte asja korraga. Kui räägib, siis tööd ei tee. Saab ainult siis tööd teha, kui ei räägi. Ma ei saa temast mõni kord arugi- lihtsalt läliseb oma “pudi” keeles. Tema jutt läheb ühest kõrvast sisse, teisest välja. Temaga koos olles lihtsalt noogutad, ütled mhmh, jep, okey. Siis teed nagu kuulad teda. Tegelikult aga mõtled omi mõtteid. Ta võib rääkida ühest asjast pool päeva, täiesti õudne nohh. See, et karavan auto küljest lahti ühendada või vastupidi võtab temal aega pool tundi või kauemgi. Kogu aeg tuleb teda tagant pushida, et kas seda tegid ja aitäh, Brandon, sa võid nüüd minna. Muidu ta lihtsalt aru ei saa! Lihtsalt segab oma lobisemise ja oma olekuga tööd! Lisaks näeb ta välja nagu 65 aastane vanamees. Nägu kortsus, ülepäevitunud, juuksed hallid. Tegelikult on ta ainult 45. Ükskord ta küsis, et arva, kui vana ma olen. No ja ma siis ütlesin- pakuks 65 ehk?? :D Uups, no ma ütlesin oma arvamuse ju!

Hetkeks kõik! Tsau