Laupäev, 20. aprill 2013

Shell Beach, Stromatoliidid & Kalbarri

Hilinemisega, aga parem hilja kui mitte kunagi....
Peale offroad sõitu läksime Denhami akvaariumisse. Koht oli iseenesest pisike ja ehitamisjärgus. Turistikas, nagu ikka. Märkimisväärseks tegid koha päiksepaneelid. Terve akvaarium sai oma elektri nendest 20- 30st paneelist. Peale seda vedelesime rannas ning järgmise päeva hommikul plaanisime suuna võtta Kalbarri poole.

Aga enne Kalbarrit oli vaja kõigepealt ära vaadata lahesopid, kuhu sai sisse keerata. Vaated olid muidugi ilusad. Läksime Shell Beachile. See on rand, kus ei ole liiva, vaid hoopis pisikesed merekarbikesed. Rannikuala ulatub 120 kilomeetrini ning merekarbid võivad ulatuda 7- 10 meetri sügavuseni maa alla. Seal ei ole ainult paar merekarpi ranna peal, vaid ikka korralikult meetrite sügavuseni ulatuv kiht. Algul kui randa läksime, oli maapind hallikas ning polnud arugi saada et see pinnas oleks merekarpidest. Mida veele lähemale jõudsime, seda valgemaks kõik läks ja siis oli juba näha karbikesi. Kaevasime ka natuke käega ja nägime, et maapinna alt tulevad välja valgemad ja terved merekarbid. Inimesed olid rannale kirjutanud ka oma nimesid. Merekarpe on kasutatud ka mõne hoone ehituseks Shark Bays. Rannast ei tohi muidugi ühtegi karpi kaasa võtta. Veenduge piltide pealt ise, et need on merekarbid- Kui ei usu, tulge külla, viime teid kohale! :)

Järgmisene peatus- Stromatoliidid. Selle kohaga meenub üks huvitav „heli“. Astusime autost välja ning kuulsime sellist helinat nagu keegi oleks külmkapiukse lahti jätnud. Teate küll, blink blink- sulge kapiuks??!! Ei leidnud me puude otsast ühtegi lindu, ei teadnud kuhu poole vaadatagi, heli oli suht vali. Huvitav, milline see lind välja näeb?? Stromatoliidid, millest olen ka ennem kirjutanud, on siis vanimad elusolendivormid maa peal. Nad kasvavad nagu puud, aga neil kulub 30 aastat, et kasvada 1 sentimeeter laiemaks. Kui hoolikalt vaadata siis on näha väikseid mullikesi veepinna peal- nad toodavad õhku. Ilma nende abita poleks 2 billionit aastat tagasi võibolla õhku tekkinudki ja me poleks üldse eluski...

Aeg võtta suund Kalbarri Rahvusparki, mis asub umbes 3 tunni sõidu kaugusel Shell Beach´ist. Kalbarri Park on nagu miniversioon Grand Canyon´ist. Seal on hingematvad vaated, vahet pole kas oled kanjoni serval või jõeääres. Igal pool on hoiatusmärgid üleval, et temperatuur jõekäänus võib olla 10 kraadi rohkem kui mäe tipus. Õnneks oli teavas pilvine ja päike ei lõõmanud, aga palav oli seal ikkagi. Niisiis müts pähe, potased jalga, veepudel kaasa ning minek. Et mingit vaatepunkti näha pidi kõndima (olenevalt kohast) kuskil 300-600 meetrit. Mäest üles, alla. Vaatepunkte oli mitmeid- The Loop, Z-Bend jne jne. Selle ajaga kui me kuhugi jõudsime, pilte tegime ja tagasi autoni jõudsime oli läbitud umbes kilomeeter ja rohkemgi. 2 pudelit vett joodud, autos sai veel vett joodud ning konditsioneer oli uugamas. Niih, üks vaatepunkt nähtud, aeg sõita järgmise juurde ning seiklus algas uuesti. Selle 3-4 tunniga mis me pargis olime, jõime ära nii palju vett, et ma ma ei saa isegi paari päevast kogust kätte. Me ei kujuta ette, mis siis veel oleks saanud, kui päike oleks lõõmanud ja temperatuur ületanud 50-60 kraadi. Trenn missugune!

Big River Ranchi´s kohtasime 3 reisikaaslast- Õigemini tuli välja nagu me jälitaks neid Denhamist saadik. Sattusime ka samasse ööbimiskohta. Tüdruk oli saksamaalt, 1 poiss Itaaaliast ning teine Hollandist. Seal ööbisid ka 3 kutti hollandist. Nad olid veits üle 20ne, inglise keel ladus ja ütleks et peaaegu ilma aksendita. Teadsid palju ajaloost ning üldse maailmaasjadest. Küsisid kohe Eesti kohta ja okupatsioonist, et mis me ikka asjast arvame jne. Nad pajatasid ka oma tähelepanekuid Eestlaste kohta. Ei teagi kas peaksin siinkohal need välja ütlema, aga eks lugege ja veenduge ise. Kas saate ennast samastada? (On see üldse eesti keelne sõna???). 3 kutti töötasid koos u 20ne Eestlasega. Nad ütlesid, et Eestlased hoidsid alati eraldi, pole sellised kes juurde läheks ja tere ütleks. Sealt 20nest tekkisid veel omakorda rühmad kes omavahel läbi käisid. Aga muidu kui individiuaalselt nendega rääkima hakata, siis on hästi toredad ja lahked inimesed.

Teine asi mis nad tähele panid- Eestlased söövad väga palju rämpstoitu. Pakinuudlid päevast päeva kõlbavad ju küll, eksju?? Küpsetada nad ei viitsi. Eriti noored, u 20 aastased, ei oska ühtegi asja valmistada. Ah jaa, milleks panna niiii palju ketsupit iga asja peale, absoluutselt iga asja peale? Kas mõnda muud kastet siis ei ole leiutatud v? No ja muidugi Eestlaste joomisharjumused. Süüa ei jõua osta, Jack Danielsi küll, ja veel hommikul kell 10 seda kurgust alla kulistada, pole ju probleem? Vat sellised olid nende hollandlaste tähelepanekud!

Jällekuulmiseni! :)

Pühapäev, 6. jaanuar 2013

Shark Bay seiklused

Tervitused! Aastanumber on järjekordselt vahetunud ja kui keegi poleks öelnud, polekski võibolla teadnud! Jõulud möödusid ka väga kiiresti sõprade seltsis. Peale ausside jõule ja Boxing Day`d otsustasime hakata liikuma põhja poole. Perthi ilm oli sel ajal +40 kraadi ringis, mõtlesime, et põhjas on veel hullem. Sinnasõites ei pidanudki autos konditsioneeri kasutama, üllatus missugune. Sõitsime piisavalt kiiresti ja väliõhk jahutas ilusti maha. Meie eesmärgiks oli sõita Monkey Miasse välja ja siis hakata vaikselt Perthi poole tagasi tulema.
Mis on Monkey Mia? See on kurikuulus linnake, kus saab delfiine sööta. Miks just Monkey Mia? Esiteks ikka selleks, et näha ära see koht. Vaatamata paljude inimeste negatiivsetele kommentaaride, läksime ikkagi. Delfiine oleme ennegi näinud kümneid kordi. Seal lähedal on palju huvitavamaid kohti, mis oligi rohkem eesmärgiks  (nt rand biljonite merekarbikestega, aga sellest hiljem!). Teiseks, see on mõistliku autosõidu kaugusel Perthist. No kui mõistlik on u 800 km maha sõita, aga ikkagi...! Sest järgmine suurem koht oleks olnud Exmouth ja see asub üle 1200km kaugusel.

Perthist polnud me välja saanudki, kui mingi tsikk oma väikse valge autoga meist mööda kihutas. Me sõitsime lubatud kiirusepiirangus, sest pühade ajal saab topelt trahve. Poolel teel Pinnacle poole saime ta bensukas kätte. Ja peale vetsupeatust, sõitis ta meist jällegi mööda. Natuke hiljem viskas ta oma Red Bulli purgi aknast välja, keset kiirteed. Brrr, ma tahtsin selle talle perse pista! Geraldtonis nägime teda veelkord, arvatavasti ta elabki seal. Järgmine kord vaatan kus mu Red Bulli purk on! Taevas oli kogu sõidu ajal pilves ning peale 8- tunnist sõitu jõudsime Denhami. Väga väike linnake paarikümne km kaugusel Monkey Miast. Saabusime linna bensukasse, sest selle omanik on üks tuttav. Tema kaudu kahjuks majutust ei saanud, sest kõik oli bookitud. Mõtlesime, et toa eest ei viitsi nagu maksta ning võtame kämpingukoha. (Mitte, et meil kämpinguvarustus kaasas oleks, va tekk ja padjad, aga nohh...). Otsustasime magada autos, telki meil ju pole. Ja ei viitsinud selles väikses linnakeses hingehinda ka maksta. Siiski hankisime omale toolid, nagu ozzidel on. Denhami linnake on ikka nii väike- kõik kohalikud on sõbralikud, seda kindlasti. Aga seal linnas pole mitte midagi teha. Enamus tulevad oma paadikestega kala püüdma, sest Shark Bays on kalad väga eksootilised. Teised tulevad jälle niisama chillima- päeval lähevad helikopteri/ lennukiga vaateid nautima, ATV safarile, pärlifarmi chekkama kuidas pärleid tehakse, süstasõitu tegema jne. Õhtul võtavad oma tooli, istuvad poole kehaga ookeanivette ja joovad õlut. Olen seda miljoneid kordi öelnud ja ütlen veelkord- reisimine Austraalias on kallis. Oleks tahtnud hea meelega ühe tiiru õhus teha lennukiga, aga peast käis läbi, et kas on mõtet üldse vaadata neid tuuride hindu.
Me läksime reisile, nagu alati siin, ilma igasuguste broneeringuteta, sest ei tea ju kuhu satume. Vähemalt oli söök kaasas- (Hankisime omale spetsiaalselt külmkapi Perthist, mis oli väga hea mõte!) väike õhtusöök ja magama! Hommikul seame sammud delfiinide suunas.

Hommikul oli Monkey Mia reserv inimesi täis. 8 taala nägu, et delfiine näha. Seal on u 3-4 delfiini, kes tulevad igal hommikul randa, et inimeste käest kala saada. Kunagi reklaamiti seda kohta kui „seal kus saab delfiinidega ujuda“. Sellest võib aina unistada. Kui delfiinid randa ujusid ja lõpuks meid liiva peale lasti, ei tohtinud ükski turist vette astuda. Kõik pidid sammu tagasi astuma, et mitte jalgupidi vees olla. Giid valis välja 4-5 inimest, kes said neile kala anda. Üks delfiin oli juba 35 aastane ja üks (või see sama, krt seda teab), sai just väikse delfiini ning kõik pidid väga ettevaatlikud olema ja mitte vette astuma. Ikka sellepärast et mitte nii palju bakteried edasi kanda. Kui viimane kala oli antud, ujusid delfiinid minema. Nad pidid tulema tagasi uuesti lõuna ajal, uuele söömaajale. Seal oli aga üks pelikan, kes poseeris täiega. Kui talle kala hakati andma, tampis ta oma jalgu- kas saab lõpuks süüa või mitte?? See pelikan oli palju huvitavam kui mingid delfiinid. Monkey Mia on üks tilluke kuurort, kus on veel vähem midagi teha kui Denhamis! Nüüd kui seal käidud, ei soovita ma seda kohta mitte kellelegi! Täielik urgas, täielik turistikas! Nüüd ma saan aru, miks nii palju negatiivseid kommentaare tuli.
Peale delfiinide toitmist seadsime sammud Francois Peron National Parki. Sissepääs parki on nagu ikka 11 taala auto. Kedagi ei ole seal kontrollimas kah- ise täidad pääsupileti ära ja paned raha kasti. Seal pargis pole nagu midagi vaadata. Väike Hot Tub on, kus vee soojus on aastaringselt 40 kraadi ringis. Ning sinna punktini saab ka tavaautoga. 40 kilomeetrit eemal asub aga pargi kõige vaatamisväärsem punkt- Cape Peron- kus peaks nägema nn „5 staari“- kipkonni, haid, delfiine, raikala, dugongi (meriveiseline). Aga sinna jõudmiseks on vaja 4x4 veolist autot. Ja mitte tavalist 4x4, vaid high-cleacance four-wheel drive ehk kõrget autot. Rada on seal liivane ja pehme. Selleks et lõpp-punkti jõuda, peab laskma rehvidest õhu 20ni. Meile jäi see muidugi kripeldama, kas saaks läbi või mitte. Seisime ja ootasime ja vaatasime ja mõtlesime ja küsisime inimeste käest, kas tasub minna. Kas me oma 4x4 Captivaga saame läbi? Pargitöötajad muidugi ütlesid, et paljud on kinni jäänud (Toyota Landcruiserid jne) ning siis peab linnast tellima puksiiri ning lõppkokkuvõttes peab selle veel kinni ka maksma. Sõitsime pargist minema. Nohh, jääb minemata, igaks juhuks, pärast jääb kinni ka veel. Läksime tagasi Denhami linnakesse. Esimene öö autos magada oli täitsa ok, küljeall oli natuke kõva, seega otsustasime madratsi osta. Läksime sinna bensukasse tuttava juurde ja küsisime kas meie auto läheks läbi- peaks ikka minema! Üha rohkem jäi Silverile see asi kripeldama ja tagasi me sinna parki sõitsime. Ootasime jälle kümneid minuteid seal ja kaalusime asja. Küsisime paari inimese käest, kes tagasi tulid ja oma rehve hakkasid täis pumpama- kui liivane seal on, kas me auto läheks läbi? Kõik ütlesid, you should be fine mate! Should be?? Hahaa
Davai, lähme, mis seal ikka! Vaatame kas saame läbi ja kui tee hulluks läheb, ehk saab kuskil ümber pöörata? Sõidukogemust Eesti kliimas peaks nagu olema, me ei saa kinni jääda! Me ei tohi kinni jääda! Lasime rehvidest õhu välja ja läksime. Ohh sa poiss- algul polnud päris vigagi, kuid mõnes kohas oli liiv mõnusalt paks ja pehme. Peale paari km sõitu tuli silt, kas pöörata randa või sõita edasi 40 kilomeetrit- Edasi, Otse- karjun Silverile! Silver hoidis kiirust kuskil 60 km/h ja vingerdas rooliga nii et vähe pole. Kuna sinna läheb ainult üks väike tee, siis autod hakkasid ka vastu tulema. Silver karjub, krt ma ei saa ära keerata, ma jään kinni kui teest kõrvale pööran. Õnneks andsid autod meile teed. Lõpuks juba viskas kopa ette, et palju veel, tee on päris hull. Lõpuks tuli mingi lagendik, kus oli täiesti kivine pind, u paar km. Mõtlesime, et see on kõik, oleme kohal. Sõidame edasi, näeme silti- Cape Peron 22,5K. Are you f++++ kidding me??? Passisime seal siis natuke aega, kas minna edasi või mitte?? Oleme ju poolel teel, kas peaks alla andma? Poolel teel!! Andsime alla ning võtsime suuna tagasi. Autod tulid vastu! Saime isegi teed anda neile, sest mõnes kohas on päris hea teelt kõrvale põigata ja seal oli ka kõva pinnas. Positiivselt üllatasid meid auto võimed- ta ei lasknud ennast kinni jääda. Kui hakkasime kinni jääma, mis juhtus 2 korda, hakkas autol mingi teistsugune jõud tööle ja vedas ennast vaikselt välja. Sõidame siis rahulikult ja oh my god, üks meetrine sisalik otsustas üle tee minna. Silver karjub, et sisalikul 2 võimalust, kas ta pääseb või sõidame tast rattaga üle, sest pidama ei tohtinud jääda. Õnneks sisalik pääses napilt. Silver vaatas järsku, et mootori temperatuur on kõrge ning pidime seisma jääma. Auto, mis meie taga oli, jõudis lõpuks järele ja pakkus kohe abi. Ütlesime, et ootame 10 min, niikua kui mootori temperatuur alla läheb. Auto ventikas oli paksult liiva täis läinud ja üllataval kombel oli kompuuter selle automaatselt välja lülitanud. Silver viskas sinna vett ja puhastas ventika ära. Kuna keegi meist ei teadnud palju on km tagasi, siis abivalmis inimesed pakkusid ikkagi, et tõmbavad meid välja. Kuigi me ütlesime, et ootame natuke aega. Ka nemad ütlesid, et nägid silti 22,5 ja otsustasid tagasi tulla- it was too much! Ennem möödusime me paarist autost, mis seisid teepervel. Üks siis oli teisele appi läinud. Kuulsime selle mehe käest, et nad valasid mingit vedelikku mootorisse, mis siis heal juhul peaks mootoris mõrad kinni panema ja päästaks sealt välja. Hullemal juhul läks autol plokikaas ja keegi pidi auto välja tirima. Pandi meile siis nöör külge ja tuli välja et olime ainult mõnesaja meetri kaugusel sihtpunktist. Mootori temperatuur langes koheselt ja pm me oleks ise ka välja saanud. Pumpasime autol rehvid uuesti täis ja lahkusime pargist. Tänu sellele põnevale ja närvesöövale sõidule unustasin isegi pilte teha. Aga võtsin siinkohal googlest pildi. Liiv oli seal eriti punane ja Silver oli selle auto puhastusega ka üleni punane, kui üritas ventikat puhtaks teha. Sõitsime siis kokkuvõttes 35 kilomeetrit offroadi rada. 4x4 oli ülimalt tore sõidukogemus, vaja oleks ainult kõrgemat masinat. Kuigi me ei saa ühtegi halba sõna oma auto kohta öelda- oli teine nii tubli ja ei jäänud vähemalt kinni! :)

Jätkub....