Teisipäev, 31. august 2010

Viimane lõik reisist- Malaisia!

Kui nüüd mõelda Malaisia peale, siis eriti ei tahaks seda meenutadagi! See oli täelik pettumus. Oleme seal enne käinud ja tornid on nähtud. Isegi seekord ei viitsinud oma äässi hommikul kell 7 püsti ajada, et minna ja seista hullus piletijärjekorras, et saaks Petronas Toweri vaateplatvormile minna. Kõik ütlevad , et suht mõttetu, pole eriti kõrgel. Mõtekam on minna teletorni tippu.
Võtsime siis tuuri Bhatu Cave`i- nimeks Country Tour. Viidi meid pärismaalaste kommuuni, siis töökotta, kus tehakse salle, maale jne. Ning siis veel mingi samasugune poeke. Lõpuks saime Bhatu koopasse. Kahjuks selgus, et see on suht mõttetu koht ja see koobas polnud üldse eriline. Jama!!! Kõva maatuur oli siis küll, kui tassiti meid poodidesse!! Krt ma ütlen!! Lihtsam oleks olnud vist võtta suvaline taksojuht, kes viiks koopa juurde, ootaks meid ja viiks tagasi hotelli.
Juba eelmine kord Malaisiast kirjutades, rääkisin, et kõik vahivad meid. Ka seekord oli nii. Tänaval jalutame, inimesed lihtsalt jõllitavad, isegi vaatavad järgi, nagu oleksime tulnukad. Läksime poodi sisse ja kõik jõllavad. Panin õlarätiku omale pähe, et juukseid varjata, ei aidanud. Kõik vahtisid meid ikka. Me ju valged ja pikemad kui need pisikses päkapikud seal.
Anne oli öö Kuala Lumpuris, üksi ka veel, ütles, et jube kriipid on sealsed elanikud. Ometi peaks Malaisia olema arenenum ja tsiviliseeritum maa kui Tai või Vietnam vms. Nad ju korraldavad F1-te ja muidu on linn puhas jne. Aga inimesed on jubedad. Naised käivad oma burkadega, kust ainult silmad läbi paistavad. 2 naist läksid mööda, vaatasid mind ja vangutasid pead. Mis mõttes nagu??? Mina ei saa nende kultuurist aru, nemad ei saa minu omast. Elagu õnnelikult edasi ja kantku oma totakat ürpi!
Meie hotell oli chinatownis- öösel käis hull möll ja pillerkaar. Juba Bangkokis oli siiber ees shoppamisest. Aga Silver tahtis isegi KL-is shopata, ma istusin hotellitoas, kui tema käis õhtuti ringi vaatamas. Koju tagasitulles on ta vähemalt 15 pluuse võtta rikkam ja igasugu muid riideid ostis kah.
Ma tahtsin lihtsalt tagasi normaalsete inimeste sekka. Kõik see shoppamine, kultuur ja keel tüütasid niimoodi ära, et jube. Tahan kojuuuu!! No Eesti tahaks ka jah, aga üldiselt mõtlesin aussi kodu peale! :D
Pean 2500 pilti läbi sorteerima, seega nendega läheb veel aega. Aga kui lõpuks valmis, siis saate vaadata pilte facebookist. Ja need kellel pole veel facebooki, tehke. Isegi Silveri isa ja minu ema liitusid sellega.... :)

Teisipäev, 24. august 2010

Ayutthaya

No nii, veel paar teemat reisi seiklustest, siis saab lõpuks selle teemaga ühele poole!

Nädal aega selles hullus Bangkoki linnas olles, ütleme nii, et ajas lihtsalt hulluks! Vahemaad on suured, tuk- tuki vennad käivad närvidele, shoppamisest oli ka juba kopp ees, rääkimata templitest. Palju neid ikka jõuab läbi käia! Ainult 1 tempel jäigi vaatamata- Wat Arun ehk The Temple of Dawn. Wat tähendab siis templit ning neid on Tais väidetavalt üle 31 200. Alguses ikka meeleldi põikasime sisse, kui nägime Wati, hiljem jalutasime suure- suure kaarega mööda.


Põhiline päevaplaan nägi ette, et enne 10-et hommikul ikka sööma jõuaks, sest hommikusöök oli vägev (et jõuaks õhtusöögini vastu pidada). Siis paar päeva vaatasime templeid, 1 päev käisime endises pealinnas, 1 päev palees ning ülejäänud aja lihtsalt chillisime basseini ääres. Lihtsalt ei olnud tahtmist kauplema minna ja ei tahtnud ühtegi templit ka näha!


Imelik oli see, et hommikuti paistis päike, õhtuks kogunesid pilved ja hakkas sadama. Tuk tuki vennad oskasid turiste kohe ära kasutada- vihma sadas, hind hotelli 150 bathi. Tee mis tahad, keegi odavamalt ei vii. Muidu saaks 50-ga. No on kavalpead.


Iga õhtupoolik chillisime keskuses, sest läksime sinna sööma. Ja toidud olid seal odavad. Mmmm supi isu tuli peale kohe, kui mõtlesin sellele söögile. Tegelikult olid kõik asjad seal odavad, ei suutnud seda uskuda! Käisime ka sellises huvitavas kohas nagu Fish Spa- kus väikesed kalakesed näksivad jalgadelt surnud nahka. Alguses oli jube kõdi ja naljakas, aga lõpuks harjusime ära. Soovitan!

Võtsime siis tuuri Tai endisesse pealinnas- Ayutthayasse- asub u 150 km kaugusel pealinnast. Hommikul kell 7 ootame hotelli fuajees, et keegi meile järgi tuleks. Peale 25 minutilist ootamist helistasime turismibürosse, kus öeldi, et arvatavasti tulevad 10 minuti jooksul. Lõpuks korjati meid peale 7.50 ja vabanduseks oli see, et mehel polnud kella. Oli selline pisike van, kus 10 inimest sees. Arvasime alguses, et lähemegi sellega. Aga ei. Viidi mingi peatuskohta, kus kõik kupatati välja ning pidime pisikesse bussi minema. Meie giidiks oli pool kiilakas vanamees, kel polnud õieti hambaidki suus. Ja see kuidas ta inglise keelt rääkis- oli lihtsalt kohutav. Hakkas tutvustama ennast ja rääkima kuhu me läheme jne. Me ei saanud midagi aru! Hommikul vara unised ka- ei viitsnud süvenedagi, üritasime magada. Kohale jõudes mingisse templisse, üritasime kuulata mida mees räägib- no mitte midagi aru ei saa. Ainukene sõna, mis kõlas selgelt oli- Ayutthaya. Ja siis giid räägib, räägib- vaheapeal ütleb jaaaa. Nagu annaks endale aru, et jaa on küll nii! Või küsiks meie käest. „Now we are going to see the Buddha without the head- jaaaa, no head! Buddha that doesn`t have a head, jaaaa!???“. Niimoodi rääkis, päriselt ka!! Kõik taipasid juba alguses, et seda meest pole mõtet kuulata ja hakkasid ise jalutama templi varemetes ringi.


Päeva lõpuks, Silveri eeskujul, hakkasid kõik seda giidi mõnitama. Iga lause mis vanamees ütles, öeldi lõppu jaaa! Ayutthaya! Jaaa??!!! Jaaaa??!! Jaaa, jaa!! See oli nii naljakas lihtsalt.



Lõunapausi ma ei taha meenutadagi!! Veeti lihtsalt kuhugi nurgatagusesse urkasse. Väga jube. Ja kui oli aeg koju hakata minema, läksime oma bussi poole. Muide bussijuhid ei oska inglise keelt üldse- varem juba teada. (Phuketi busss Surathani ning Koh Taolt ära tulles Bangkoki). Anyway pomiseti midagi, et peame väiksesse minivani minema. Möhhh, mis mõttes? Meie buss läheb otse tagasi Bangkoki, aga meil oli tuur ka kuninga- kuninganna suvepalesse. Tahtmine oli minna tagasi pealinna, sest templitest oli lihtsalt selline siiber ees! Aga nohh, mõtlesime, et kuna juba siin oleme, läheme vaatame selle ka ära. 1 saksa paar tuli ka kaasa, kellega tuttavaks saime. Muidu poleks vb läinudki. Võtsime vännis koha sisse, selgus, et pole ruumi. Peame minema suuremasse vani. Jumal küll! Mida veel!??


Päris ilus oli see palee ning pargike. Rentisime omale tunnikeseks golfiauto, sest mees saksamaalt (Phuketi hotellis, kellel oli baar), soovitas seda, kuna ala on suur. Oleme ikkagi puhkusel, miks mitte! Silver oli nii mugav, et ei viitsinud autost väljagi ronida, et pilte teha. Vaata kõrvalolevat pilti!


Muidu kui templitesse ja pühasse kohta minna, peab kõigepealt jalanõud jalast ära võtma. Teine asi on riietus. Õlad peavad olema kaetud, palees ei kõlvanud mu rätik, vaid pidin pluuse ostma. Jalas peavad olema pikad püksid. Suvepalees ei lubatud naisi sisse, kel olid püksid jalas. Pidi tasuta rentima omale pika seeliku. Võta nüüd kinni, mida selga peab panema!!

Rääkisime siis inglastega ka, et kui jube giid meil oli- ei suudetud algul seda uskuda. Aga kui nad kuulsid kuidas ta räägib, siis taipasid. Isegi nemad ei saanud midagi aru! Tagasitulles seisime umbes 2 tundi ummikus. Näeme 100 meetri kaugusel silda- 30 minuti pärast on sild ikka sama kaugel. Lihtsalt õudne!!! Lubati et jõuame tagasi hotelli kell 5 õhtul, jõudsime 7.


Ühesõnaga oli see kõige jubedam tuur, kus me elusees käinud oleme. Kõik oli organiseerimata, giid sakkis täiega, lõuna oli kräpp ning kõik see hommikune ootamine ja tagasitulles ummikus istumine, oeeehhhh!! Usun, et oleksime palju targemaks saanud, kui oleks normaalne giid olnud, aga nüüd peab ise lugema Ayutthaya kohta! Jaaa!


Igaljuhul tsau

Jaa??

Jaa jaaa

Jaaa siis

Ayutthaya!

Jaa!

Teisipäev, 17. august 2010

Sawadee ka

Viimasel ajal on lihtsalt nii kiire olnud, et pole arvuti taha eriti saanud. Nimelt sisustasime Aaroni maja, mida rendime välja. Panime ühte tuppa juba mõned asjad paika- voodi ning kapi. Siis leidsime, et veel pisiasjad on puudu või katki- wc ukselink on katki ja vetsust on pihta pandud rätikuhoidjad. Või siis kapiuks katki, tuli ei põle ja kellal pole patareisid. Nii et sebimist oli palju. Õnneks on maja ilmet võtnud ja kõik toad sisustatud. Üks paar elab seal sees. Nemad kolisid meie juurest sinna, kuna Anne on lõpuks tulekul! Anne saabub siis 19-ndal! Välja tuleks veel rentida 3 tuba, nii et kui keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kellel on tuba vaja Perthis siis andku teada! Miinimum stay on 2 nädalat!

Aga kui nüüd Bankokist rääkida, siis ei tea kust alustadagi. Nädala ajaga selles väga hullus linnas juhtus nii mõndagi.
Bankokis astusime bussi pealt maha ja avastasime kohe, et nii odav on seal! Takso hotelli oli ainult 200 bathi, kui Phuketis oleks küsitud selle eest heal juhul 400. Phuket on ikka jube kallis- ainult turistidele üles ehitatud. Isegi õhtusöögi saab poole odavamalt. Mingis normaalses restoranis maksime Phuketis 1000 bathi, kui bankokis saab selle kätte 500-ga. Phuketis sai odavaima t-särgi 350-ga, siis pealinnas 100-150. Mis on 3-4 taala.
Ma ei tea kuidas, aga Silveril õnnestus broneerida 4 tärni hotell võileivahinnaga. Võttis netist veel ühe odavaima, esimese ettejuhtuva. Algul arvasime, et taksojuht viis valesse kohta. Muide, pealinnas on roosat värvi taksod. Tuk tukid on kolmerattalised, aga Phuketis neljarattalised. Hotelli ees võeti kotid ära, viidi üles tuppa- polegi sellise luksusega harjunud. Tuba oli ka viimase peal. Hotellil on bassein ja jõusaal ning hommikusöök oli super!

Esimesel päeval siis läksime linna peale laiama. Mõtlesime, et vaatame üle paar templit. Ei saanud hotellist välja astudagi, kui teisepoolt teed karjutakse- Taxi??? Tuk tuk??? Algul mõtlesime, et proovime oma jõudude ja jalgadega hakkama saada. Aga lõpuks loobusime- Bankok on SUUUUUR linn ja kaardi peal tunduvad vahemaad väikesed. Kahjuks see pole nii. Lisaks on seal tavalised teed, kiirteed ja expressteed. Mis siis põimuvad üheteise pealt-alt. Täiesti hull liiklus on seal nohh. Tuk- tukid sõidavad vastassuuans, autod keeravad ette- vahele niimoodi, et vahed on ainult sentimeetrised. Meid takistas ka mingi jõeke, mis läbi linna kulges ja see ületuskoht oli kaugel. Lisaks palav ilm. Eks võtame tuk tuki- kuna neid jõuti 15 minutilise jalutuskäigu jooksul pakkuda umbes 150! Ja teate, mis hinnaks öeldi, kui tahtsime minna 3 templisse? 20 bathi! See on umbes 70 austraalia senti. Eriti odav. Käisime siis ära ühes kõige tähtsamas templis, kus on 5,6 tonni kaaluv puhtast kullast Budda kuju. Vanamees ootas meid ilusti väljas. Ja tuk- tuki istudes ütles, et kas aitaksime tal koguda tasuta bensiini templeid. Aga, et seda saada, peame minema poodi ja seal ringi vaatama. No hea küll. Viidi meid ühte rätsepa poodi, kus püüti ülikonda jälle pähe määrida ja muud jama. Et teeme ikka teie mõõtude järgi- valige mis lõikega tahate- Versace jm ülikonnad, särgid, kleidid. Suutsime ennast viisakalt välja vingerdada. Siis läksime järgmisse templisse ja vaja oli uus rätsepatöökoda üle vaatada. Meil viskas üle selline mõnitamine. Kui Phuketis seisid rätsepad ise poe ees ja meelitasid sind sisse, siis Bangkokis on leiutatud hoopis selline süsteem läbi tuk- tuki vendade. Lõpuks tahtsime, et vend viiks meid kaubanduskeskusesse- vaja oli veel teha üks peatus- juveeliäri. Järgmine päev olime juba targemad ja ütlesime, mitte mingeid peatusi!! Aga kuna mees oli normaalne ja palus ühte peatust ja Silver ei suutnud ära ka öelda, et no hea küll, lähme käime seal ära! Aga lõpuks ta tahtis veel üht peatust ja kui ta keeras sellesse samasse juveeliäri ette, kus me paar päeva tagasi käisime, siis oli küll selline tunne, et ooo my god!! Kuna vihma kallas hullult ja ma mängisin, et ma olen jumala läbi märg. Siis teadsin kust uksest sisse minna ning kust välja saada. Jalutasin põhimõtteliselt kohe välja ja jäin Silverit ootama. Tahtmine oli öelda, et ma olen juba käinud siin ja mulle ei meeldi sellised pealesurumised, kui ma tean, et ei taha osta ühtegi ehet ja pole raha, et seda endale lubada. Aga mis pärast selgus- see tuk tuki vend ei saanud oma templit kirja kuna, mina ei vaadanud poes ringi. Viskasime talle lubatud 50 bathi asemel 100 pihku ja läksime jälle kaubanduskeskusesse kolama. Näha oli, et poiss ei olnud eriti õnnelik, kuna ei saanud oma templit. No mul savi! Oli jutt, et pole mingeid peatus, siis mida ta kurat viib meid sinna!! Muidugi tailased on hästi sõbralikud- niikaua kui nad saavad oma tahtmise.


Üks päev siis tahsime minna vaatama kuninga ja kuninganna paleed. Ukse peal peeti meid kohe kinni, kuna mul ei olnud pikad püksid jalas. Olid põlvedeni ulatuvad teksad. Ja pakuti kohe, et minge vaatama suurt seisvat Budda ja veel mõnda templit. Hakkasime jalutama, aga mis meil üle jäi kui võtta tuk- tuk. Naljakas on see, et mõned vennad otsivad paberit ja pastakat, et kirja panna kuhu minek ja palju maksab. Ja siis üritavad selgeks teha, kus praegu oleme ja kuhu minema hakkame. Nagu ma ei saa kaardi pealt aru kus olen ja kuhu tahan minna?? Üks kuradima vanamees võttis oma pastaka välja ja hakkas mu kaardi peale istuvat Budda joonistama. Karjusin, et aitab, aitab, ära joonista! Kurat, või tema kukub minu kaarti sodima! Ja siis lõpuks küsib kust me pärit oleme? Ja siis, et kas tai keelt ka räägite? Silver ütles EI! Oiiii, kuidas nii, et tulete taisse ja ei räägi tai keelt?? Aga ma ütlesin talle kohe ka vastu- et kui tema peaks eesti sattuma paariks nädalaks, siis olgu eesti keel ära õpitud ja hakkasin jalutama. Krt! Närvi ajavad sellised. Kas see tähendab, seda, et kui ma lähen nädalaks Hiina, pean hiina keele ära õppima?? No tuleb ju nii välja! Ainuke sõna mis ma suutsin selles nõmedas keeles ütleda, on- Tere! Naised peavad ütlema- Sawadee kaa. Mehed- Sawadee kap. Ja siis paned oma käed ka kokku palvetamisasendisse ja kummardad viisakalt. Tulime Perthi tagasi ja mul siiamaani tahtmine niimoodi tere ja aitäh öelda!! Irwww!

Võtsime paar päeva hiljem uuesti palee külaskäigu ette. Ukse ees peetakse jälle kinni, et külastus on kell 2 päeval, tulge tagasi. Ja veetakse sissepääsu juurest aina kaugemale. Niikaua minge vaadake suurt seisvat Budda ja muid templeid. Kui Silver ütles, et me oleme kõik need asjad juba ära vaadatanud, ainult palee on jäänud (päriselt oli ka nii), siis öeldi, et minge, kähku! Ja juhatati tagasi. Taipasime, et niimoodi nad turiste lollitavad- veavad oma linnatuuridele. Seega, kes loeb seda blogi ja läheb siina paleesse- ärge uskuge mis need tuk- tuki vennad sulle räägivad. Minge paleesse sisse!
Ega me kohe saanudki sisse, kuna minu õlgu kattev rätik, ei kõlvanud. Seega läksime üle tee ja ostime mingi suvalise pluuse. Ei viitsinud laenutama hakata.

Hetkel kõik!

Laupäev, 7. august 2010

Koh Tao- Bangkok

Koh Tao õnnistas meid ilusa päikesepaistelise ilmaga. Vaatamata mustadele voodilinadele ja pedlikukasutusvõimalustele, olime sattunud paradiisi. Nii ilus oli seal. Istusime päev otsa rannas ning vees, mis oli kuum nagu teevesi. Päeva lõpuks olime punased ja põlenud.
Johnny kutsus üks õhtu meid kaasa õhtusöögile. Seal olid kõik Aaroni sõbrad/ businesspartnerid, kes elavad saarel ja omavad restorane, turismibüroosid jne. Lihtsalt chillivad, joovad õlut päev läbi ning samal ajal teenivad miljoneid. Loodetavasti oleme meie nende seas kunagi….

Kuna saar on väike, kihutasime ka põhjapoolseid randu vaatama. Sihtkohaks oli Mango Bay. Poleks uskunud, et sinnaminek nii raske on- ainult mäest üles! Pildi pealt näete seda asfalteeritud rada, mis on meetri laiune. Meile tuli ka auto vastu ja Silver pidi mäest allapoole sõitma, et otsida lamedamat kohta, kuhu saaks teepervele jääda. Tee kulges oma 5-6 km ja ainult mäest üles! Vaade oli ilus! Kahjuks hakkas ka pimedamaks minema ning kiirustasime tagasi. Vihmapilved võtsid võimust, aga õnneks sadama ei hakanud. Ei taha ette kujutada kui oleks pidanud märja/ libeda teepeal allamäge vurama.
Mango Bay vaateplatvorm asub muide 379 meetri kõrgusel. Isegi Munamägi on ainult 318 meetrit (Pole peast võetud, vaid netist! Kes see kurat ikka mäeletab kui kõrge see Munamägi on…. Eksju??!!). Anyway, õhtul jõudsime siis tagasi hotelli. Ust avades jooksis ülevalt välja väike sisalik. Aga kui tuppa läksime, siis ehmatasime ära. Ukse kohal hängis mitte enam niiii väike sisalik. Järelikult oli selle väikese ema. Kuna me ise ei saanud seda toast välja harjaga, siis jooksin vastuvõtu lauda. Seal istusid kaks meest, kes võtsid asja jumala rahulikult. Ei saanud arugi, milles probleem. Küsisid vaid toa numbrit ja siis tuldi lonkides appi ning ajasime sisaliku välja.

Öösel on seal saarel kottpime, nagu oleks dzunglisse sattunud. Kuna Koh Taod vallutasid samuti pilved, siis otustasime peale paari päevast vedelemist Bangkoki ära tulla. Ja tuli välja, et me pole ainukesed, kes Bangkoki poole liiguvad. Kiirkatamaraan oli juba inimesi täis, kes korjati peale Koh Samuilt ja Koh Phanganist. Lisaks veel rahvas Taolt. Kui me jõudsime laeva ülemisele korrusele, siis pool sellest raffamassist ootasid laevale minekut. Jube!
Kõik oli nagu ikka kleepekatega paika pandud. Saime rinda suure punase klepsu- Bangkok. Vastavalt sellele kui kiiresti said laevapealt oma koti kätte ning jõudsid oma piletid näidata, anti uus kleeps- roosa kleeps peab minema number 2 bussi peale. Selge! Sel päeval läks 7 bussi turistidega pealinna suunas. Aga 6 tundi sõitu oli lausa lust, sest buss oli tuttuus ning näidati ka filme. Vahepeal tehti ka söögipaus.
Tänaseks oleme Bangkokis ringi kolanud juba nädal aega. On aeg lahkuda Malaisiasse…







Reede, 6. august 2010

Koh Taole saabumine

Koh Tao on 1 väike saareke Koh Phanganist ja Koh Samuist põhja pool. Need saared on tuntud oma täiskuu pidustuste poolest. Paljud bäkkarid läksid just nimelt Fullmoon Partyle. Koh Taod teatakse kui paradiisisaart, kus on võrratud sukeldumiskohad. Aga sukelduma lähen ma järgmine kord! Saart kutsutakse ka kilpkonnasaareks, kuna avastamise hetkel elutses seal väga palju kilpkonnasid. Koh Tao on ainult 21 ruutkilomeetrit suur. Ühest saare otsast teise sõitmiseks, kulub 10-15 minutit.

Hommikul sadamasse kohale jõudes, ei osanud me kuhugi minna. Silveril ei tulnud meelde ka kuhu poole peab hakkama jalutama. Aaron oli saatnud juhised e-mailile, aga netti polnud. Nimelt soovitas ta minna oma sõbra Johnny baari, kes üürib ka rollereid. Taksojuhid näitasid mingi suvalise koha kaardil, kus asume ning muidugi pakkusid üheteise võidu, kes meid auto peale saab.
Istusime kohvikusse maha ja leidsime kaardi pealt üles Johnny baari. Omast arust hakkasime jalutama õiges suunas, kuni lõpuks öeldi, et linn on seal, kust tulime. Saime aru, et vahemaad sellel saarel on tõesti väikesed. Ega kellegi käest ei küsinud üle ka, kus täpsemalt asume. Tuli välja, et oleks pidanud sellest kohvikust ainult ümber nurga keerama, teise tänavasse. Täitsa pael! Hommikul vara polnud Johnny kohvik avatud, ning otsisime hotelli. Saime väikse majakese, mille eest nööriti 800 bathi öö eest. Ilma konditsioneerita oleks tahetud 500. Ja lihtsalt voodikoht 350 bathi. Majal polnud häda midagi. Probleemiks olid “puhtad” rätikud, mis meile anti. Pestud lõhn oli küll juures, aga rätikud nägid jumala hallid välja. Lisaks olid linade peal suured plekid. Juba Phuketi korralikust hotellist hakkas silma, et padjapüür on katki. Siis ma üldse ei imestanud, mis ma Koh Taol näen. Aga ikkagi!!
No ja WCs käik on sellel saarel omaette teema. Paberit ei tohi WC-potti visata, vaid see tuleb prügikasti panna. Teisepool potti oli ämber veega ja kopsik, millega sai vett valada.
Ahjaa mõnes hotellis on oma generaator, mis teeb elektrit. Ja elekter lülitatakse sisse ainult 6-st õhtul kuni 6-ni hommikul. Ning mingiks ajaks ka 12 päeval. Jumal tänatud, et me sellisesse hotelli ei sattunud!!

Päeval jalutasime linnapoole tagasi, aga Johnnyl polnud ühtegi rollerit välja rentida ning saatis meid oma sõbra juurde, kes tegi allahindlust kah. 250 asemel saime rolleri rentida 200 bathiga päevas. Kahjuks pidime oma passi panti andma. Kui rentida kuskilt roller, peab mõnes kohas tagatisraha andma, kuskil 2000 bathi või passi sinna jätma. Kriimustused tuleb enne rentimist kõik üle kontrollida, et tagasiviimisel poleks mingeid probleeme. Sellega need rolleriärikad oma raha teenivadki, et annavad lollile turistile rolleri kätte ja tagasituues ütlevad, et kriimustatud- maksa 5000 bathi. Sellepärast ei tahtnud me Phuketis ka rollerit rentida. Ning muidugi sealne liiklus oli kohutav. Tahaks reisilt elusana tagasi jõuda. Koh Taol on aga liiklus rahulik ja pole suuri teid.

Neljapäev, 5. august 2010

Phuket- Koh Tao

Peale Phi Phid oli tahtmine Phuketist võimalikult kiiresti põgeneda. Kus on päike?? Võtsime suuna Koh Tao poole, seal kus on Aaroni ööklubi. Kuna reisibürood pakkusid pileteid alates 1400-st bathist/ in, siis otsustasime minna ise- bussi ja praamiga sinna. Saime bussipiletid 200 bathiga ja praamipiletid 500-ga, inimene.
Kõigepeal tuli taksojuht hotelli järele lubatust varem. Kuna jõudsime liiga vara kohale, otsustasime minna varasema bussi peale. Aga tundus, et buss oli katki- liikus kuidagi jõnksutades edasi. Sõnagi lausumata sõideti edasi, tehti paar telefonikõnet ning saabusime autoremonditöökoja ette. Nii nad siis parandasid seda bussi tund aega, ilma et meile midagi mainiks. Ja see buss, mille peale pidime alguses minema, oli ka just väljumas. Tekkis Déjà vu tunne- samamoodi nagu Londonis. Mõtlesime, et miks see alati meiega juhtub. Tore! Mis järgmiseks? Oi ja siis oli vaja kihutama hakata, et aega tasa teha!! Sõitsime läbi väikestest masendavatest külakestest. Loodus oli küll lopsakas ja roheline, väga ilus.

Suundusime sadamalinna poole, nimega Surathani ja sõit kestis umbes 5 tundi. Linna jõudes öeldi, et kõik kes lähevad praami peale, kobigu bussi pealt maha. Siin? Kohe? Seal oli üks tuk- tuki vend, kes käskis autosse istuda. Okey! Aga tuli välja, et peame kõik 9-kesi sinna ära mahtuma. Mõned suured backpakkeri kotid visati katusele ja kästi tuk- tuki istuda. Tegelikult oli seal ruumi, ütleme, 6 inimese jaoks. Ja kui teised hakkasid küsima, et sinna ei mahu ju rohkem, et läheks taksoga vms. Siis vastati, No Problem, küll mahute. No Problem!! Oi see oli niiii naljaks. Kahjuks meil pilti ei ole, kuidas seal istusime, nagu silgud konservikarbis. Asja tegi hullemaks see, et osade kotid olid ju sees. Möödasõitjad näitasid näpuga ja naersid meid. Ime, et katuselt kotid maha ei kukkunud, kui keerasime.
Laev väljus alles õhtul kell 11 ning sisustasime oma aega pizzat süües. Öölaevas on inimestele pandud voodid. No tegelikult pole see voodi, vaid õhuke madrats. Isegi padjad on olemas, kaetud nahast püüriga. Õnneks saime oma põrandal olevad “voodid” ära vahetatud kõrgema vastu, kuna kellelegi polnud neid broneeritud. Kõik kondid oli hommikuks valusad.

Kolmapäev, 4. august 2010

Phi Phi

Tahtsime minna vaatama ühte neist ilusatest randadest maakera peal, kus filmiti ka The Beach. Teate küll Leanardo Dicaprioga. Kõigepealt natuke infot. Phi Phi saarestikku kuulub 6 saar, millest suurimad on- põhjasaar Phi Phi Don ning lõunas Phi Phi Leh. Saared asuvad Andamani meres, 46 kilomeetri kaugusel Phuketis. Võtsime sinna 1-päevase tripi ning laev sõidab saartele 1,5 tundi.
Hommik algas imelikult- ei tea kas oli see magamatusest või sõime eelmine päev midagi halba, aga polnud tuju üldse minna laevaga sõitma. Eelmine päev oli meil hotellis väike basseini pidu, kus pakuti tasuta toitu. Saime teada, et katusel asuv baar kuulub ühele sakslasele, kes on abielus tai naisega. Mehel sai kõrini sakslastest, tööst ja külmast ilmast. Müüs maja kahe päevaga maha ning ostis Phuketis maalapi. Niimoodi ta chillib siin juba 7 aastat ja ei oskaks paremat elu ette kujutadagi. Alguses elas ka naine saksamaal. Naine lihtsalt istus tundide viisi akna all, kohvi tass käes ning vaatas kuidas lund sajab. Lihtsalt nii vaimustuses oli lumest.

Aga tagasi tulles selle tripi juurde- hommikul kell 7 korjati hotellist peale. Siis läksime järgmisse hotelli, kust veel raffast peale korjata. Kõik, kes auto peale tulid, olid hiinlased, kes suutsid ainult karjuda hommikul vara. Lisaks sellele jäid veel hiljaks ka 20 minutit!
Sadamas pisteti kõigile rinda kleepekas- vastavalt sellele, kas lähed kiirpaadiga, kas sul on istekoht jne. Minu üllatuseks oli Silver võtnud VIP piletid. Ja VIP kohad olid ainult 200 bathi kallimad tavalisest piletist, mis on nagu üliodav. Juhatati meid siis kõige ülesse ruumi ja meie istekohad olid reserveeritud. Võisime võtta teed, kohvi, küpsiseid niipalju kui tahtsime. Telekast näidati igasugu filme.
Sinna, kuhu poole oli kurss võetud, oli taevas täiesti must ning tundus, et sadas. Meri lainetas hullult. Ja varsti oli kõigil selline kaame nägu peas, et millal ometi laevasõit ära lõpeb. Lisaks hakkas veel tibutama. Tänu vihmale, tühistas kapten ära ka meie peatuskohad- (turvalisuse huvides) snorgeldamised Maya Beachil ning sõidu ümber saarte. Eesmärk oli ainult jõuda saarele. Sadamasse jõudes pidime minema teise laeva peale, mis viis snorgeldama. Ning meie paketti kuulus ka minek aquarium laevale - laeval oli avatud põhi kust kalad said sisse ja välja ujuda ning meie saime ujuda nende keskel.
Peale seda sõitsime saarele lõunatama. Vaba aega jäi ainult tunnike. Ning saime teada, et kui tahad minna saare vaateplatvormile, kulub 40 minutit, milleks polnud meil aega. Kõige tipuks hakkas vihma meeletult kallama. Ostsime ka vihmakeebid. rääkides vihmakeepidest siis jalutas meile vastu üks pilukas, kellel olid seljas bikiinid ning vihmakeep oli tagatipuks selga rebitud. Hinnad olid Phi Phil topelt kallimad, võrreldes Phuketiga, ning tingida ka ei lastud.
Tagasitulles oli meri veel rahutum ning kõigile anti ettenägelikult oksekott. Enamus ka kasutasid neid, mida polnud eriti meeldiv kuulda/ vaadata. Meiega oli kõik korras, lihtsalt istusime seal tooli peal ja keskendusime filmile. Tagasitulles jagati vippidele ka kookosemahla. Vat see oli vastik…
Hotelli jõudes ikka veel õõtsusime paremale- vasakule, üles- alla. Isegi 6 tunni pärast, kui läksime poodi, oli selline tunne nagu oleks laevas. Ja tunne nagu viskaks pildi taskusse. Õudne! See oli kõige hullem puhkuse päev ever!
Aga muidu oli seal ilus- kujutan ette kui megailus on seal päikselise ilmaga seigelda. Lisaks oli meie laevas kokku umbes 10 eestlast, kellega sai mõne sõna ka vahetatud- igal pool neid ka leidub!

Kokkuvõttes soovitame võtta kahe päevase tripi, mis sisaldab ka ööbimist saarel. Niimoodi näete rohkem ning ei pea kohe tagasi kiirustama- laev väljub Phuketi poole juba kell 2 päeval. Läheme kindlasti tagasi Phi Phile kõrghooajal ja käiks ära ka Phang Nga Bays ehk James Bondi saarel. Seal kus filmiti Bond- Mees kuldse relvaga.

Pühapäev, 1. august 2010

Phuketi seiklused

Panen siis lõike meie seikluste kohta, aga pildid tulevad hiljem, sest pole võimalik neid WIFIga üles laadida....

Phuketis algas täielikult vihmahooaeg. Kohalikud ütlesid, et see ilm vaheldub üle aasta, st eelmine aasta samal ajal oli ilus ilm. See aasta vihmane. Järgmine aasta peaks jälle ilus olema. Selle tulemusena jäi meil ära nii mõnigi sõit ning tühistasime ka tuuri vaatamisväärsustele. Vihma kallas õudsalt.

Käisime 1 päev Phuketi loomaaias, mis oli päris põnev. Tegime pilte tiigri, mao ja ahviga. Pildi eest muidugi küsiti 200 bathi, mis on umbes 7 AUD. Seal toimusid ka igasugused showd. Läksime siis ahvishowle, kus väikesed ahvid tegid igasugu trikke. Ja tundus, et neile meeldis tähelepanu. Poseerisid ikka täiega. Ahvid sõitsid jalgrattaga, rehkendasid, mängisid korvplli jne, jne, jne. Krokodillishow oli jama, kuna trikke tehti vähe. Rohkem oli loomade ärritamist ja näitamist, et need lõualuud käivad sekundiga kinni, kui midagi krokole suhu panna. Elevandishow oli kõige ägedam. Mängisid seal jalgpalli, seisid esimeste või tagumiste jalgade peal. Mängisid pilli. Joonistasid jne. Väga nunnud olid!
Läksime ka Phuketi liblika- aeda. Aga see oli jama- ei näinud me SUURI liblikaid, mida lootsime sealt leida.

Söögid on siin väga maitsvad, eriti siis kui nad pole vürtsised. Proovisime ka siin „väikese“ vürtsiga toite, aga mul ei lähe need alla. Mõtlesime, et kui see on lahja, mis just sõime, siis mis on vürtsine?? Lasime ära grillida ka terve kala, mida aussis omale lubada ei saa. Lobster ning taipärane supp olid ka päris head.
Siin sõidavad ringi ka nn söögitaksod, või kuidas neid nimetada. Putka on kinnitatud rolleri külge. Neid on erinevaid- ühed, kes müüvad ainult puuvilju, teised ainult grillivad erinevaid lihasid. Siis järgmised näitaks müüvad mingit toitu- riisi või makaroni vms. Ja üks Silveri lemmik- pannkoogitakso. Mees tegi pannkoogist lausa kunstiteose. Ütled millega tahad ja teeb- banaani, nutella või erinevate moosidega. Ja siis joonistab pannkoogi peale ning lisab sprinkleid. Vat see oli elu parim pannkook, lihtsalt niiiii superhea. Sorry vanaema, aga sinu pannkoogid jäävad natuke sellele alla....! Silver oleks üks õhtu peaaegu tänaval jalgu hakanud trampima, kui ei leidnud seda meest oma pannkookidega üles. Ja lõpuks vist ka nutma.... Õnneks oli mees kõrvaltänavas. Mis ma oleks selle suure lapsega siis peale hakanud??

Kauplemine on täiesti ära tüüdanud. Ja kõigil müüjatel on ka ühesugune tehnika. Et küsid palju need 2 t-särki maksma lähevad, öeldakse 700 bathi. Siis me pakume 500, müüjad kohe, oiii eii, nii vähe!! Annan isiklikult Teile very good price, 600. No ei aitähh!! Me pakume 500. Müüja 550. Lõpuks saab kaubale 500 peale. No see oli ainult 1 näide, aga üldiselt on kõigi jutt sama.
Eriti kopa viskas ette see tänavapeal karjumine. Hõigatakse ja pakutakse sulle kogu aeg. Taxi??? Tuk- tuk?? Suit (ülikond) for you, sir?? Või siis massage madaaaaam?? Mõtlesin, et kui keegi mulle veel ütleb madaam, sõiman näo täis! Kas ma olen 65 või mis?? Silver jalutas üksi tänava peal ja kohe võeti käest kinni ja hakati jõuga tirima, et tule massaazi!
Õnneks oli meie hotell saare põhimelust Patongist 15 minutit sõita. Olime Kata Beachil, kus müüjad polnud nii pealetükkivad ja seal oli hea rahulik.