Ayutthaya

No nii, veel paar teemat reisi seiklustest, siis saab lõpuks selle teemaga ühele poole!

Nädal aega selles hullus Bangkoki linnas olles, ütleme nii, et ajas lihtsalt hulluks! Vahemaad on suured, tuk- tuki vennad käivad närvidele, shoppamisest oli ka juba kopp ees, rääkimata templitest. Palju neid ikka jõuab läbi käia! Ainult 1 tempel jäigi vaatamata- Wat Arun ehk The Temple of Dawn. Wat tähendab siis templit ning neid on Tais väidetavalt üle 31 200. Alguses ikka meeleldi põikasime sisse, kui nägime Wati, hiljem jalutasime suure- suure kaarega mööda.

Põhiline päevaplaan nägi ette, et enne 10-et hommikul ikka sööma jõuaks, sest hommikusöök oli vägev (et jõuaks õhtusöögini vastu pidada). Siis paar päeva vaatasime templeid, 1 päev käisime endises pealinnas, 1 päev palees ning ülejäänud aja lihtsalt chillisime basseini ääres. Lihtsalt ei olnud tahtmist kauplema minna ja ei tahtnud ühtegi templit ka näha!

Imelik oli see, et hommikuti paistis päike, õhtuks kogunesid pilved ja hakkas sadama. Tuk tuki vennad oskasid turiste kohe ära kasutada- vihma sadas, hind hotelli 150 bathi. Tee mis tahad, keegi odavamalt ei vii. Muidu saaks 50-ga. No on kavalpead.

Iga õhtupoolik chillisime keskuses, sest läksime sinna sööma. Ja toidud olid seal odavad. Mmmm supi isu tuli peale kohe, kui mõtlesin sellele söögile. Tegelikult olid kõik asjad seal odavad, ei suutnud seda uskuda! Käisime ka sellises huvitavas kohas nagu Fish Spa- kus väikesed kalakesed näksivad jalgadelt surnud nahka. Alguses oli jube kõdi ja naljakas, aga lõpuks harjusime ära. Soovitan!

Võtsime siis tuuri Tai endisesse pealinnas- Ayutthayasse- asub u 150 km kaugusel pealinnast. Hommikul kell 7 ootame hotelli fuajees, et keegi meile järgi tuleks. Peale 25 minutilist ootamist helistasime turismibürosse, kus öeldi, et arvatavasti tulevad 10 minuti jooksul. Lõpuks korjati meid peale 7.50 ja vabanduseks oli see, et mehel polnud kella. Oli selline pisike van, kus 10 inimest sees. Arvasime alguses, et lähemegi sellega. Aga ei. Viidi mingi peatuskohta, kus kõik kupatati välja ning pidime pisikesse bussi minema. Meie giidiks oli pool kiilakas vanamees, kel polnud õieti hambaidki suus. Ja see kuidas ta inglise keelt rääkis- oli lihtsalt kohutav. Hakkas tutvustama ennast ja rääkima kuhu me läheme jne. Me ei saanud midagi aru! Hommikul vara unised ka- ei viitsnud süvenedagi, üritasime magada. Kohale jõudes mingisse templisse, üritasime kuulata mida mees räägib- no mitte midagi aru ei saa. Ainukene sõna, mis kõlas selgelt oli- Ayutthaya. Ja siis giid räägib, räägib- vaheapeal ütleb jaaaa. Nagu annaks endale aru, et jaa on küll nii! Või küsiks meie käest. „Now we are going to see the Buddha without the head- jaaaa, no head! Buddha that doesn`t have a head, jaaaa!???“. Niimoodi rääkis, päriselt ka!! Kõik taipasid juba alguses, et seda meest pole mõtet kuulata ja hakkasid ise jalutama templi varemetes ringi.

Päeva lõpuks, Silveri eeskujul, hakkasid kõik seda giidi mõnitama. Iga lause mis vanamees ütles, öeldi lõppu jaaa! Ayutthaya! Jaaa??!!! Jaaaa??!! Jaaa, jaa!! See oli nii naljakas lihtsalt.

Lõunapausi ma ei taha meenutadagi!! Veeti lihtsalt kuhugi nurgatagusesse urkasse. Väga jube. Ja kui oli aeg koju hakata minema, läksime oma bussi poole. Muide bussijuhid ei oska inglise keelt üldse- varem juba teada. (Phuketi busss Surathani ning Koh Taolt ära tulles Bangkoki). Anyway pomiseti midagi, et peame väiksesse minivani minema. Möhhh, mis mõttes? Meie buss läheb otse tagasi Bangkoki, aga meil oli tuur ka kuninga- kuninganna suvepalesse. Tahtmine oli minna tagasi pealinna, sest templitest oli lihtsalt selline siiber ees! Aga nohh, mõtlesime, et kuna juba siin oleme, läheme vaatame selle ka ära. 1 saksa paar tuli ka kaasa, kellega tuttavaks saime. Muidu poleks vb läinudki. Võtsime vännis koha sisse, selgus, et pole ruumi. Peame minema suuremasse vani. Jumal küll! Mida veel!??

Päris ilus oli see palee ning pargike. Rentisime omale tunnikeseks golfiauto, sest mees saksamaalt (Phuketi hotellis, kellel oli baar), soovitas seda, kuna ala on suur. Oleme ikkagi puhkusel, miks mitte! Silver oli nii mugav, et ei viitsinud autost väljagi ronida, et pilte teha. Vaata kõrvalolevat pilti!

Muidu kui templitesse ja pühasse kohta minna, peab kõigepealt jalanõud jalast ära võtma. Teine asi on riietus. Õlad peavad olema kaetud, palees ei kõlvanud mu rätik, vaid pidin pluuse ostma. Jalas peavad olema pikad püksid. Suvepalees ei lubatud naisi sisse, kel olid püksid jalas. Pidi tasuta rentima omale pika seeliku. Võta nüüd kinni, mida selga peab panema!!

Rääkisime siis inglastega ka, et kui jube giid meil oli- ei suudetud algul seda uskuda. Aga kui nad kuulsid kuidas ta räägib, siis taipasid. Isegi nemad ei saanud midagi aru! Tagasitulles seisime umbes 2 tundi ummikus. Näeme 100 meetri kaugusel silda- 30 minuti pärast on sild ikka sama kaugel. Lihtsalt õudne!!! Lubati et jõuame tagasi hotelli kell 5 õhtul, jõudsime 7.

Ühesõnaga oli see kõige jubedam tuur, kus me elusees käinud oleme. Kõik oli organiseerimata, giid sakkis täiega, lõuna oli kräpp ning kõik see hommikune ootamine ja tagasitulles ummikus istumine, oeeehhhh!! Usun, et oleksime palju targemaks saanud, kui oleks normaalne giid olnud, aga nüüd peab ise lugema Ayutthaya kohta! Jaaa!

Igaljuhul tsau

Jaa??

Jaa jaaa

Jaaa siis

Ayutthaya!

Jaa!