Peale Phi Phid oli tahtmine Phuketist võimalikult kiiresti põgeneda. Kus on päike?? Võtsime suuna Koh Tao poole, seal kus on Aaroni ööklubi. Kuna reisibürood pakkusid pileteid alates 1400-st bathist/ in, siis otsustasime minna ise- bussi ja praamiga sinna. Saime bussipiletid 200 bathiga ja praamipiletid 500-ga, inimene.
Kõigepeal tuli taksojuht hotelli järele lubatust varem. Kuna jõudsime liiga vara kohale, otsustasime minna varasema bussi peale. Aga tundus, et buss oli katki- liikus kuidagi jõnksutades edasi. Sõnagi lausumata sõideti edasi, tehti paar telefonikõnet ning saabusime autoremonditöökoja ette. Nii nad siis parandasid seda bussi tund aega, ilma et meile midagi mainiks. Ja see buss, mille peale pidime alguses minema, oli ka just väljumas. Tekkis Déjà vu tunne- samamoodi nagu Londonis. Mõtlesime, et miks see alati meiega juhtub. Tore! Mis järgmiseks? Oi ja siis oli vaja kihutama hakata, et aega tasa teha!! Sõitsime läbi väikestest masendavatest külakestest. Loodus oli küll lopsakas ja roheline, väga ilus.
Suundusime sadamalinna poole, nimega Surathani ja sõit kestis umbes 5 tundi. Linna jõudes öeldi, et kõik kes lähevad praami peale, kobigu bussi pealt maha. Siin? Kohe? Seal oli üks tuk- tuki vend, kes käskis autosse istuda. Okey! Aga tuli välja, et peame kõik 9-kesi sinna ära mahtuma. Mõned suured backpakkeri kotid visati katusele ja kästi tuk- tuki istuda. Tegelikult oli seal ruumi, ütleme, 6 inimese jaoks. Ja kui teised hakkasid küsima, et sinna ei mahu ju rohkem, et läheks taksoga vms. Siis vastati, No Problem, küll mahute. No Problem!! Oi see oli niiii naljaks. Kahjuks meil pilti ei ole, kuidas seal istusime, nagu silgud kons
ervikarbis. Asja tegi hullemaks see, et osade kotid olid ju sees. Möödasõitjad näitasid näpuga ja naersid meid. Ime, et katuselt kotid maha ei kukkunud, kui keerasime.
Laev väljus alles õhtul kell 11 ning sisustasime oma aega pizzat süües. Öölaevas on inimestele pandud voodid. No tegelikult pole see voodi, vaid õhuke madrats. Isegi padjad on olemas, kaetud nahast püüriga. Õnneks saime oma põrandal olevad “voodid” ära vahetatud kõrgema vastu, kuna kellelegi polnud neid broneeritud. Kõik kondid oli hommikuks valusad.
Kõigepeal tuli taksojuht hotelli järele lubatust varem. Kuna jõudsime liiga vara kohale, otsustasime minna varasema bussi peale. Aga tundus, et buss oli katki- liikus kuidagi jõnksutades edasi. Sõnagi lausumata sõideti edasi, tehti paar telefonikõnet ning saabusime autoremonditöökoja ette. Nii nad siis parandasid seda bussi tund aega, ilma et meile midagi mainiks. Ja see buss, mille peale pidime alguses minema, oli ka just väljumas. Tekkis Déjà vu tunne- samamoodi nagu Londonis. Mõtlesime, et miks see alati meiega juhtub. Tore! Mis järgmiseks? Oi ja siis oli vaja kihutama hakata, et aega tasa teha!! Sõitsime läbi väikestest masendavatest külakestest. Loodus oli küll lopsakas ja roheline, väga ilus.
Suundusime sadamalinna poole, nimega Surathani ja sõit kestis umbes 5 tundi. Linna jõudes öeldi, et kõik kes lähevad praami peale, kobigu bussi pealt maha. Siin? Kohe? Seal oli üks tuk- tuki vend, kes käskis autosse istuda. Okey! Aga tuli välja, et peame kõik 9-kesi sinna ära mahtuma. Mõned suured backpakkeri kotid visati katusele ja kästi tuk- tuki istuda. Tegelikult oli seal ruumi, ütleme, 6 inimese jaoks. Ja kui teised hakkasid küsima, et sinna ei mahu ju rohkem, et läheks taksoga vms. Siis vastati, No Problem, küll mahute. No Problem!! Oi see oli niiii naljaks. Kahjuks meil pilti ei ole, kuidas seal istusime, nagu silgud kons
ervikarbis. Asja tegi hullemaks see, et osade kotid olid ju sees. Möödasõitjad näitasid näpuga ja naersid meid. Ime, et katuselt kotid maha ei kukkunud, kui keerasime.Laev väljus alles õhtul kell 11 ning sisustasime oma aega pizzat süües. Öölaevas on inimestele pandud voodid. No tegelikult pole see voodi, vaid õhuke madrats. Isegi padjad on olemas, kaetud nahast püüriga. Õnneks saime oma põrandal olevad “voodid” ära vahetatud kõrgema vastu, kuna kellelegi polnud neid broneeritud. Kõik kondid oli hommikuks valusad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar