Tervitused Phuketist!
Pärast kahte lendu ja väsitavat passimist lennujaamas, oleme omadega jõudnud Phuketi.
Igaljuhul Perthist väljus lennuk 40 minutit hiljem, aga jõudis Kuala Lumpuri 15-minutilise hilinemisega. Meie järgmine lend oli võetud hommikul kella 7-ks. Ja mõtlesime, et pole vaja hotelli võtta selleks 5-ks tunniks. Veetsime aega Mac`is ning siis kobisime toolide peale magama. Aga seal ju magada ei saa, inimesed sebivad edasi- tagasi. Peab oma asju valvama ning tool pole ju voodi. Enne seda polnud lennukis ka maganud silmatäitki. Vandusime, et ei ööbi enam mitte kunagi lennujaamas. Olime superväsinud.
Lennuk Phuketi startis õigeaegselt ning maandus isegi 30 minutit graafikust ees. Super! Rääkimist väärt oleks lugu hiina tüdrukutest, kes sõnagi inglise keelt ei rääkinud. Alguses jagati toitu neile, kellel oli see tellitud. Siis hakatakse teenindama neid, kes midagi osta tahavad. Ühele tüdrukule öeldi, et kohe tuleb teine trolly ja sealt saate osta sööki. Aga see ei saanud midagi aru, vajutas nuppu ja flight attendant pidi uuesti seda ütlema. Siis sai oma burgeri kätte, vaja jälle nuppu vajutada. Tal külm. Küsitakse siis, et mida sa tahad, meilt saab teki osta, ei tema ei taha. Küsitakse mis keelt räägid? Inglise? Ei! Tai? Ei! Jne. Ainult hiina keelt. Lõpuks pidime täitma nõmedad (maalesaamise) kaardid oma andmetega. Ei mina aru saa, milleks neil seda vaja on. Kui lennujaamast käib läbi miljoneid inimesi, kas nad tõesti säilitavad need arrival ning departure kaardid?
Nu ja muidugi ei osanud need hiina tsikid neid täita. Palusid, et Silver täidaks, aga ta keeldus. Lõpuks stjuardessid aitasid neid. Kõige tippude tipp oli siis see, kui lennuk hakkas maanduma. Teadagi, et ei tohi oma toolist püsti tõusta ja rihmasid lahti võtta, kui on selleks luba antud. Kohe kui rattad puudutasid maad, oli tsikk juba püsti. Piloot üritas elu eest veel hoogu maha pidurdada. Selle peale jooksis kohe oma kohalt püsti stjuuardess, ning surus ta istuma. On ikka inimese mõistus, nagu esimest korda sõidaks lennukiga??! Oleks tahtnud ta käest küsida, et kas tõesti esimene lend või oledki nii loll?
Phuketi lennujaamast võtsime siis takso ning taksojuhid andsid meie paberit edasi- tagasi. Keegi ei tahtnud viia, et see nii kaugel, tunni ajane sõit. Lõpuks 1 mees võttis auto peale. Nii hullu sõitmist nagu see, pole me varem kogenud. Isegi Egiptuses on parem liiklus. Egiptuses on kiirused väiksemad ning kui mõni auto tuleb liiga lähedale, siis ikka antakse signaali. Aga see taksojuht sõitis ees olevatele autodele nii perse, et vahe oli ainult mõni sentimeeter. Silver veel küsib mu käest, et kas risti ikka lõid ette, enne kui autosse istusid? Õnneks on siin liiklus vasakpoolne, millega oleme nii ära harjunud. Taksojuht kihutas elu eest, pidevalt mingi 100- 120 sees. Esimeses reas sõidab siis autole perse kinni, mööda ei saa. Siis keerab vasakule, otse 3-ndasse ritta. Kas ma mainisin midagi suunatuledest?? Ohh ei! Eesolev roller läheneb maagilise kiirusega. Eee, võiks nagu pidurdada, muidu sõidame sellest rollerist üle. Aga ei! Kiire pööre paremale, pressib ennast paremal pool olevale autole ette. Vahe on millimeetrites. Jube! Ahjaaa, mainimata ei saa jätta seda ka, et kui vasakult mööda ei saa, siis paremalt poolt, üle pideva joone, vastassuunas, saab ikka läbi. Ja tundub et kõik on sellega harjunud. Vastutulidajad lihtsalt tõmbavad kõrvale. Lõpuks oli meil lihtsalt nii naljakas, et naersime elu eest ja hoidsime hinge kinni, et mõni crash ei tuleks. Tahaks nagu elusalt hotelli jõuda!
A üks asi veel, et kui ristmikule lähenesime ja seal oli punane tuli, tegi taksojuht vasakpöörde. Ehk siis see suund kust peaks vasakule ära keerama. Sealt pani üle tee risti läbi ning tuli teisepoolt ristmikku välja. Me ei saanud algul aru, mis ta teeb, et peabki ära keerama ehk? Siis mees hakkas täiega naerma, et lollid seisate seal punase tule taga, aga tema on juba ristmiku ületanud. Me ka siis hirnusime kaasa, good work, mate!!
Üks põhjus veel, miks keegi meid ära ei tahtnud viia, oli- ei teatud, kus hotell täpselt asub. Ja kui taksojuht nägi hotelli silti, tegi ahaaa! Ja hakkas naerma, hakkama sain! Igaljuhul jube naljakas ja eluohtlik taksosõit on seljataga.
Phuketi saar on väga lopsaka loodusega- roheline ja igalpool on palmid. Ilus, aga räsitud, arvatavasti tingitud sellest tsunaamist. Räpane on ka siin, nagu egiptuses. Kuna on vihmahooaeg, siis vahepeal isegi sadas vihma, aga siis jälle ilus.
Küll oli hea magada VOODIS, 12 h järjest!
Tsauki praegu!
Pärast kahte lendu ja väsitavat passimist lennujaamas, oleme omadega jõudnud Phuketi.
Igaljuhul Perthist väljus lennuk 40 minutit hiljem, aga jõudis Kuala Lumpuri 15-minutilise hilinemisega. Meie järgmine lend oli võetud hommikul kella 7-ks. Ja mõtlesime, et pole vaja hotelli võtta selleks 5-ks tunniks. Veetsime aega Mac`is ning siis kobisime toolide peale magama. Aga seal ju magada ei saa, inimesed sebivad edasi- tagasi. Peab oma asju valvama ning tool pole ju voodi. Enne seda polnud lennukis ka maganud silmatäitki. Vandusime, et ei ööbi enam mitte kunagi lennujaamas. Olime superväsinud.
Lennuk Phuketi startis õigeaegselt ning maandus isegi 30 minutit graafikust ees. Super! Rääkimist väärt oleks lugu hiina tüdrukutest, kes sõnagi inglise keelt ei rääkinud. Alguses jagati toitu neile, kellel oli see tellitud. Siis hakatakse teenindama neid, kes midagi osta tahavad. Ühele tüdrukule öeldi, et kohe tuleb teine trolly ja sealt saate osta sööki. Aga see ei saanud midagi aru, vajutas nuppu ja flight attendant pidi uuesti seda ütlema. Siis sai oma burgeri kätte, vaja jälle nuppu vajutada. Tal külm. Küsitakse siis, et mida sa tahad, meilt saab teki osta, ei tema ei taha. Küsitakse mis keelt räägid? Inglise? Ei! Tai? Ei! Jne. Ainult hiina keelt. Lõpuks pidime täitma nõmedad (maalesaamise) kaardid oma andmetega. Ei mina aru saa, milleks neil seda vaja on. Kui lennujaamast käib läbi miljoneid inimesi, kas nad tõesti säilitavad need arrival ning departure kaardid?
Nu ja muidugi ei osanud need hiina tsikid neid täita. Palusid, et Silver täidaks, aga ta keeldus. Lõpuks stjuardessid aitasid neid. Kõige tippude tipp oli siis see, kui lennuk hakkas maanduma. Teadagi, et ei tohi oma toolist püsti tõusta ja rihmasid lahti võtta, kui on selleks luba antud. Kohe kui rattad puudutasid maad, oli tsikk juba püsti. Piloot üritas elu eest veel hoogu maha pidurdada. Selle peale jooksis kohe oma kohalt püsti stjuuardess, ning surus ta istuma. On ikka inimese mõistus, nagu esimest korda sõidaks lennukiga??! Oleks tahtnud ta käest küsida, et kas tõesti esimene lend või oledki nii loll?
Phuketi lennujaamast võtsime siis takso ning taksojuhid andsid meie paberit edasi- tagasi. Keegi ei tahtnud viia, et see nii kaugel, tunni ajane sõit. Lõpuks 1 mees võttis auto peale. Nii hullu sõitmist nagu see, pole me varem kogenud. Isegi Egiptuses on parem liiklus. Egiptuses on kiirused väiksemad ning kui mõni auto tuleb liiga lähedale, siis ikka antakse signaali. Aga see taksojuht sõitis ees olevatele autodele nii perse, et vahe oli ainult mõni sentimeeter. Silver veel küsib mu käest, et kas risti ikka lõid ette, enne kui autosse istusid? Õnneks on siin liiklus vasakpoolne, millega oleme nii ära harjunud. Taksojuht kihutas elu eest, pidevalt mingi 100- 120 sees. Esimeses reas sõidab siis autole perse kinni, mööda ei saa. Siis keerab vasakule, otse 3-ndasse ritta. Kas ma mainisin midagi suunatuledest?? Ohh ei! Eesolev roller läheneb maagilise kiirusega. Eee, võiks nagu pidurdada, muidu sõidame sellest rollerist üle. Aga ei! Kiire pööre paremale, pressib ennast paremal pool olevale autole ette. Vahe on millimeetrites. Jube! Ahjaaa, mainimata ei saa jätta seda ka, et kui vasakult mööda ei saa, siis paremalt poolt, üle pideva joone, vastassuunas, saab ikka läbi. Ja tundub et kõik on sellega harjunud. Vastutulidajad lihtsalt tõmbavad kõrvale. Lõpuks oli meil lihtsalt nii naljakas, et naersime elu eest ja hoidsime hinge kinni, et mõni crash ei tuleks. Tahaks nagu elusalt hotelli jõuda!
A üks asi veel, et kui ristmikule lähenesime ja seal oli punane tuli, tegi taksojuht vasakpöörde. Ehk siis see suund kust peaks vasakule ära keerama. Sealt pani üle tee risti läbi ning tuli teisepoolt ristmikku välja. Me ei saanud algul aru, mis ta teeb, et peabki ära keerama ehk? Siis mees hakkas täiega naerma, et lollid seisate seal punase tule taga, aga tema on juba ristmiku ületanud. Me ka siis hirnusime kaasa, good work, mate!!
Üks põhjus veel, miks keegi meid ära ei tahtnud viia, oli- ei teatud, kus hotell täpselt asub. Ja kui taksojuht nägi hotelli silti, tegi ahaaa! Ja hakkas naerma, hakkama sain! Igaljuhul jube naljakas ja eluohtlik taksosõit on seljataga.
Phuketi saar on väga lopsaka loodusega- roheline ja igalpool on palmid. Ilus, aga räsitud, arvatavasti tingitud sellest tsunaamist. Räpane on ka siin, nagu egiptuses. Kuna on vihmahooaeg, siis vahepeal isegi sadas vihma, aga siis jälle ilus.
Küll oli hea magada VOODIS, 12 h järjest!
Tsauki praegu!
