Teisipäev, 29. detsember 2009

Trip lõunasse

Sau!
Nonii lõpuks on need nõmedad jõulud möödas. 25-ndal tegime mingi kanarulli ahjus, see oligi kõik- kingitusi ei saanud ja ei teinud ju kah teineteisele. Käisime korra Aaronil külas, suht mõttetu üritus oli. Rannas sai ka natuke peesitatud. Taevas oli pilvine, aga päike hakkas ikkagi peale. Poodides hetkel hullumaja- jõulujärgne supersoodusmüük. Ja arvake, kes kohal olid?? 2 päeva järjest suisa :D

Lõpuks võtan end käsile ja kirjutan reisist- hakkan meenutama mis tegime, kus käisime. Olime 3 päeva Perthist lõuna pool. Põrutasime otsejoones Albany suunas. Sinna mingi 480 kilomeetrit. Vahepeal ostsime süüa väikeses külas ja vaatasime suveniire. Aga kuna pood oli nii hädine ning jalutasime kohe sealt välja, siis andis poe omanik mälestuseks tasuta postkaardi. Tore! Albanys oli ainult 22 kraadi ja väga tuuline. Meil hakkas külm! Käisime läbi põhilised vaatamisväärsused. Nägime looduslikku silda- (the natural bridge) ja ilusaid hele-hele-helesiniseid randu. Tundus nagu oleksime paradiisis! Ainuke miinus oli tuul! Tahtsime minna helikopteriga sõitma, et näha parki ülevalt poolt, aga pilet oli 100 taala inimene (8 minutit sõitu), nii et jäi ära! Kell oli palju ja austraalias pannakse enamus kohti kinni kella 5-6 ajal, sinna kuuluvad ka hotellid. Ehk peale kella 6-t pole võimalik tuba saada. Maga kasvõi puu all. Otsustasime jääda ööseks Albanysse. Tegime paar pilti koera kujuga kivi juures (The Dog Rock) ja leidisme väga korraliku ööbimiskoha. Õhtul sõime hiinakas kõhud täis ning magama!








Hommikul sõitsime Denmarki nimelise linna suunas. Taanis käidud nagu niuhti! Külastasime ühte väga ilusat lahte- William Bay, kus asuvad elevandi kaljud. Ookean oli jällegi helesinine ja tuuline.

Läksime läbi ka Dinosauruste maailmast. Dinod olid seal jamad, aga loomad- linnud olid väga lahedad. Papagoid ütlesid ilust Hello, Hello. Suuremaid linde sai käepeale võtta, kuid pärast nad keeldusid seal ära minemast :D. Ma seisin siis rahulikult üks papagoi käe peal, lendas teine mulle ise vabatahtlikult õla peale. Üks hoidis küünistega kinni käe pealt ja hammustas , teine õla pealt ning hammustas kõrvast. Einoh! Õnneks mitte valusasti, vaid natuke näksisid õrnalt. Isal oli videokaamera kaelarihma otsas ja papagoi hakkas rihma sikutama. Nalja sai- väga lahedad linnud olid. Üks roheline papagoi läks oma hooldajaga sööma. Hooldaja istus tooli peal ja sõi oma võileiba, nu ja see lind ka noolis seal süüa. Pargis olid ka kängurud, keda söötsime. Ainuke surnud känguru, keda nägime, oli rahvuspargi tee peal, Albanys. Nu aga mis teha- thats life!

Lõpuks jõudsime rahvuparki, kus asub The Tree Top Walk. See on siis väike kõnnak läbi iidse metsa, kus kasvavad Tingle puud. Need puud kasvad üle 60 meetri pikaks ning on rohkem kui 400 aastat vanad. Jalakäiate rada oli ehitatud 40 meetri kõrgusele maapinnast. Mõned puud olid nii suure läbimõõduga ja imelikul kombel olid need seest ära põletatud. Vist et nad mädanema ei läheks või midagi... olime muinasjutu metsas! Olekski jäänud sinna heameelega! Kui maantee Wave Rocki oli igav ja otsejoones, ning igalpool olid ainult kollased viljapõllud. Siis tee lõunapool oli väga kurviline, aeglasemast autost ei saanudki eriti mööduda. Põldude asemel oli metsad- kõrgete karri ja tingle puudega- superilus lihtsalt!





Sõitsime edasi Pembertoni poole, et näha suurt puud- The Glouchester Tree. See oli vanasti (vist siiani) tulekahju vaateplatvorm. Silver muidugi ütles, et ma ei julge sinna otsa ronida või kui ronin, siis ainult poolepeale. Aga EI! Ma ei karda ju kõrgust ning küll ma vastu pean! Pargivaht hoiatas, et ronimine on raske ja kandke kindlasti potaseid. Ma ronisin igaljuhul tippu välja ja nautisin vaadet. Allatulek oli vastik, nagu ikka. Peab vaatama, et astud täpselt metallpulga peale. Ohutus ennekõike! Üks naine enne mind ronis poole peale, aga hakkas kartma ja ronis alla. Vahapeal vaatasin üles- oi kurat nii palju veel ronida. Pidin siis üles ronima 60 meetri kõrgusele, millega ma sain ilusti hakkama (mitte nagu mõningad, hahaaaaa).

Kuna me teadsime, et Jason ja Sarah on avokaadofarmis Pembertonis, siis püüdsime neid telefoni teel kätte saada, aga nad ei võtnud telefoni vastu. Kell oli jällegi 5-le lähenemas ja oli aeg otsida ööbimiskohta. Bäkbäkkerite hostel uputas jällegi pilukatest, kes köögis tossutasid oma nuudlitega. Maksame parem rohkem, kui ööbime kuskil bäkkarite hostelis. Leidsime ilusa karvani pargi- väike majake, kus olid sees potid-pannid, mikro ja pliit. Duzz ka täitsa normaalne. Niisiis pole vaja linnapeale sööma minna- lähme poodi ja teeme ise midagi head. Läheme poodi, pargime auto ära ja mida näeme? Jasoni auto, kindlasti on tema oma, isegi kleeps tagaaknal on sama! Silver läks esimesena poodi ja karjus- Hei Jobu! (nii me teda kutsusime farmis). Jason sai südameataki- No way! What the hell are u doing here? Nu ja siis hetk hiljem ma lähen järgi ja karjun ka Jobuuuu! Jason oli ühe eestlase Silveriga seal poes. Kui me farmist lahkusime, ütles Helen, et Pembertoni farmis on 3 eestlast, kellest ühe nimi on ka Silver. Kutsuti siis meid farmi vaatama. Viisime asjad karvani parki ära ja läksime poe ette tagasi. Õnneks nad olid veel seal ja saime nende järel farmi sõita. Meie farm oli palju parem. Avokaadopuud olid siin väiksemad ja viljad seal puu otsas samuti väiksemad. Aga pakkimisruum oli 3 korda suurem. Elamine seal on natuke kesine, aga see-eest võrratu loodus, on kadestamistväärt.

Kuna farm asub põhimõtteliseltr rahvuspargis, siis on seal veel üks puu, mille otsa saab ronida – Bicentennial Tree- õhtul oli juba hilja sinna minna ja kahe puu otsa 1 tunni jooksul ronida oleks natuke palju :D
Hommikul oli nii külm seal väikses majakeses, isegi ei viitsinud üles tõusta ja kapist lisatekki haarata. Aga lõpuks hakkasime kimama Margareth Riveri poole. Õnneks jäi ka Bicentennial Tree teepeale ja sõitsime ka sealt läbi. Kuna Silveril oli „kiire”, siis tegime paar pilti ja hakkasime liikuma. See puu oli natuke kõrgem kui puu, mille otsa ma eelmine päev ronisin. Ning sinna otsa on raskem ronida, kuna üleval tipus ronitakse vertikaalselt ja seal on ainult 1 puhkeplatvorm. Käisime seal hommikul vara, muidu kui oleks käinud eelmisel õhtul, siis oleks park olnud ametlikult avatud ja oleks pidanud maksma sissepääsu maksu.

Margareth Riveri kandis käisime vaatamas Mammuti koobast, mis oli suht suur. Aga seal ei olnud giidi, vaid anti kaasa kõrvaklapid, kust saad kuulata infot koopa kohta. Läksime läbi ka sokolaadi vabrikust ning juustuvabrikust, kus sai maitsta head paremat! Kuna Margareth River on tuntud oma veinide poolest, siis astusime sisse veinikeldrisse, kui seda saab niimoodi nimetada. Rohkem nagu pood. Ei ole nii, et maitsed mida tahad ja jood ennast täis. Vaid küsitakse, mis sorti veini sa tahad proovida. Ja kui maitsed ühe sordi ära, siis küsid, et kas ikka saaks seda teist ka proovida. Nu lõpuks lahkusime sealt 5 pudeli veiniga! Purju ei saanudki ennast juua, mitte et ma oleks tahtnud, irw!

Käisime läbi ka Busseltonist, kus asub maailma pikim kai. Saime kõndida vähem kui poole kai peale, kuna see oli suletud. Sinna samma kõrvale ehitatakse uut ja ilusamat kaid. Muidu sõitis seal ka rong edasi- tagasi, aga nüüd ei näinud seda ka. Hakkasimegi liikuma kodu poole. Järjest soojemaks läks! Home, sweet home. Perthis oli vähemalt soe. No, tegelt palav, nagu alati.
Silver oli kõik selle aja roolis ja kimas läbi 1400 kilomeetrit! See oli väga meeldejääv reis- need metsad- need kõrged muinasjutu puud ning helesinised rannad- lihtsalt võrratu! Läheks lõunapoole elama, aga harjunud juba Perthiga ja linnast kuhugi maakohta ei tahaks kolida. Reisile sinna läheks tagasi iga kell! Super-super-super ilus on seal! Tsau!

Esmaspäev, 21. detsember 2009

Jõulud jah? Ei taha!

Tere tere

Nädalad on jälle möödunud töö tähe all. Õnneks nüüd 5 päeva vaba ja siis laupäeval -pühapäeval tööle. Arvatavasti peame töötama ka 31-sel. Kahjuks on enamus kohti pühade ajal kinni, järelikult ei saa jälle kaugele sõita... Aga läheme paariks päevaks ikkagi lõuna poole. Jõulud alles 25-ndal ja püha on ka 28-ndal, ehk siis Boxing Day.
Siin on kombeks oma majad ära ehtida ja siis öösel säravad need dekoratsioonid kui pühademunad. Ühe maja ees olid lahedad kujud- Jõuluvana istub saanis ja kes seda saani veavad? Kängurud muidugi! Väga andeks, poleks ise selle peale tulnudki.

Kui kohalikud soovivad häid jõule, vaatame lolli näoga otsa- ahah, teile ka! No ei ole seda jõulutunnet, ega tule ka! Suvi on ju saabunud ning sooja on tavaliselt 30-37 kraadi. Ja teate, kui kraadiklaas näitab 25 kraadi sooja, siis meil on külm! Nu päriselt ka, ma ei valeta :D. Siis paneme aga pikad püksid jalga ning jaki peale. Ei naera! Ma tean küll, et teil on seal -20. Ma naeran ise ning jumal tänatud, et ei pea seal olema! Kui vaadata idaranniku ilmateadet, siis Sydneys, Melbournis jne on tavaliselt 25 plussi, Perthis ainukesena järjepidevalt +34 kuni +37.

Viisime Gleni perele eesti sokolaadi ja alkoholi ja nad tegid meile ka väikese kingituse- Austraalia raamatu ja sokolaadi. Nii lahe!

Üks päev käisime suures Burwoodi Entertainment Centris. Ehk siis suur „lõbustuskeskus”, kus toimuvad kontsertid, sealsamas on hotell ja allkorrusel suur-suur kasiino. Muidu mängud olid jamad, mitte nii head nagu eestis. Üks mäng oli- Kull või Kiri. 2 litrit visati õhku ja kui maha kukkus siis nägid, kas tuli kull või kiri. Vastavalt sellele võitsid, kuidas panuse tegid. Valisime meie lemmiku- pokkri ikka, 20 sendi kaupa panused ja lõbu küllalt. Võitsime ja kaotasime ja siis jälle võititsime, aga lõppkokkuvõttes sai kõik kaasavõetud raha maha mängitud. Vähemalt oli lõbus ja sai kodust välja!

Tehke mulle selgeks, kuidas saavad suured ämblikud, prussakad-põrnikad ja muud elukad tuppa? Akendel on kõigil ees võred, aga kust nad tulevad. Lähed magamis- või vannituppa ja mis vastu vaatab? Suur tikutopsisuurune prussakas. Siin ei tohi isegi paljajalu muru peal käia, kunagi ei tea kui mürgine elukas sind hammustada võib. Õhtuti üks koduloom koob võrku õues. Hommikuks on kõik oma kodinad kokku korjanud ja pole tast jälgegi. No ei lubatud mul temale 1-0 ära teha, aga oota sa vaid, varsti sa enam ei hängi seal! Ma saan aru, et ta pole mürgine jne, aga ta võiks natuke kaugemale kobida. Hahaa. Pilt ka siis sellest hullust elukast!

Häid jõule teile!
Uued uudised tulevad siis peale reisi!

Teisipäev, 8. detsember 2009

The Wave Rock

Sau

Lõpuks sõitsime vaatama Wave Rocki, mis asub 350 km kaugusel Perthist. See on laine kujuline kalju, mis on miljonite aastate jooksul moodustunud. Sõit algas hommikul kell 7. Sõitsime läbi mitmetest masendavates küladest- noh ses mõttes, et linnas on 1 peatänav, 1 kirik, natuke püsielanikke ja see on kõik. Nägime koerte surnuaeda, mis asus 2 küla vahel, täiesti tee ääres. See oli küll väike, aga mõned koerad olid maetud aastal 1970, nii et suht vana surnuaed. Sealt natuke edasi sõites nägime soolajärve. Pidurdasime kiiruse 150 pealt nulli ja tagurdasime tagasi. Sool, mis sool ja natuke ka vett imbus soola alt välja. Ilma päikseprillideta seal olla ei saanud, kuna see valgus oli pimestav. Igaljuhul väga lahe oli seda oma silmaga näha. Lõpuks jõudsime Hydeni nimelisse linna, kus Wave Rock asub. Üritasime surfata seal kaljul, aga kui ei oska, siis pole midagi teha :D. Ronisime ka selle kalju otsa- tuleb välja et see on päris suur kivi- õigemini graniit. Ja selle lähedal on igasuguste imelike kujudega kivisid- nagu The Hippos Yawn (jõehobu haigutus). Isegi seal „suus” seistes oli näha, et suulagi oli ka täiesti ilusti moodustunud. Nägi täpselt välja nagu jõedobu- nii lahe! Paarkümmend kilomeetrit sealt eemal asus üks koobas, kus vanasti elas aborigeen nimega Mulka, kes sõi lapsi. Isegi laste käejäljed on koopa seinte peal.


Mõtlesime mida edasi teha. Kuna Hydeni lähedal muid vaatamisväärsusi pole, tuli otsustada kuhu poole edasi minna. Kas lõunasse, põhja või ida poole? Kas minna Kalgoorlie ja vaadata ringi kullakaevandustes? Läksime põhja suunas ja plaanisime ööbida kuskil hotellis. Et hommikul Pinnacle poole kimada. GPS muidugi näitas külavaheteid kust saab otsem ja nii me sõitsime 1 realisel teel. Paar rekat tuli ka vastu, siis pidi täitsa põõsasse sõitma. Kusjuures mõne koha peal olid sildid üleval, et järgmised 10 kilomeetrit kulgeb ainult 1 rida- Great! Üks linnuke siis mõtles tükka aega, kas minna tee pealt ära või mitte. Aga kuna kiirus oli suur, siis ta ei jõudnud seal minema lennat ja niimoodi ta lendas auto all ribadeks. Sulgi lendas kahte lehte täiega, nagu padja seest :D. See oli me ainuke roadkill. Õnneks ühtegi kängurut ette ei jäänud. Ma nägin ainult ühte ja see oli ka kraavis sussid püsti visanud.

Lõpuks taipasime, et pole mõtet võtta hotelli, kuna kodu asub ainult 3 tunni sõidu kaugusel. Niisiis võtsime kursi Perthi poole ja hakkasime kimama. Plaanis oli siis järgmine päev edasi minna Pinnacle vaatama. Aga kõik olid sõidust surmväsinud. Sõitsime läbi umbes samasuguse ringi nagu pildi peal. Selliste tuuride eest aga küsitakse hingehinda. Me maksime ainult bensu eest ja ostsime mõned suveniirid kah. Silver näitas veel Yorki linna kah. Jõudsime koju kell 7 õhtul ning läbisime 800 km.



Jõulud siis tulevad vaikselt, mitte mulle vähemalt, mul täitsa savi nendest- no pole ju lund, perekonda, ega kuusepuud. On vaid päike, palmid ja rand. Nüüd on isegi poed avatud pühapäeviti, et raffas saaks kõik vajalikud ostud ära teha.

Panen paar pilti elamisest kah. Oleks see maja vaid enda oma.... Elutoas siis näete 10 taalast diivanit. Ja täiesti tasuta saadud ilus klaaslaud, millel pole mitte ühtegi kriimu. Siin on selline komme, et teatud aja tagant inimesed viskavad oma mittevajalikud asjad minema ja siis prügifirmast tulevad inimesed kohale ja viivad need ära. (või siis prügikollid nagu meie, irw). Kui mõned korraldavad Garage Sale`i, et asjade eest raha saada. Siis rikkamad lihtsalt viivad oma korralikud asjad maja ette. Silver nägi ühte suurt- suurt telekat, mis oli omanikule „vanaks” jäänud nagu ta ütles. Et oli vaja juba uus osta. No mis sa kostad, raha nii palju, et vahetame uue vastu välja. See telekas oli väärt oma 20 000 eeki kindlalt. Kui me peame siit ära kolima, siis müüme viimse kui asja maha. Miks peaks need tasuta ära andma kui nägime hullult vaeva, et kõike seda kraami omale saada ning raiskasime ka hullult raha nende asjade peale! Vat nii.