Teisipäev, 29. detsember 2009

Trip lõunasse

Sau!
Nonii lõpuks on need nõmedad jõulud möödas. 25-ndal tegime mingi kanarulli ahjus, see oligi kõik- kingitusi ei saanud ja ei teinud ju kah teineteisele. Käisime korra Aaronil külas, suht mõttetu üritus oli. Rannas sai ka natuke peesitatud. Taevas oli pilvine, aga päike hakkas ikkagi peale. Poodides hetkel hullumaja- jõulujärgne supersoodusmüük. Ja arvake, kes kohal olid?? 2 päeva järjest suisa :D

Lõpuks võtan end käsile ja kirjutan reisist- hakkan meenutama mis tegime, kus käisime. Olime 3 päeva Perthist lõuna pool. Põrutasime otsejoones Albany suunas. Sinna mingi 480 kilomeetrit. Vahepeal ostsime süüa väikeses külas ja vaatasime suveniire. Aga kuna pood oli nii hädine ning jalutasime kohe sealt välja, siis andis poe omanik mälestuseks tasuta postkaardi. Tore! Albanys oli ainult 22 kraadi ja väga tuuline. Meil hakkas külm! Käisime läbi põhilised vaatamisväärsused. Nägime looduslikku silda- (the natural bridge) ja ilusaid hele-hele-helesiniseid randu. Tundus nagu oleksime paradiisis! Ainuke miinus oli tuul! Tahtsime minna helikopteriga sõitma, et näha parki ülevalt poolt, aga pilet oli 100 taala inimene (8 minutit sõitu), nii et jäi ära! Kell oli palju ja austraalias pannakse enamus kohti kinni kella 5-6 ajal, sinna kuuluvad ka hotellid. Ehk peale kella 6-t pole võimalik tuba saada. Maga kasvõi puu all. Otsustasime jääda ööseks Albanysse. Tegime paar pilti koera kujuga kivi juures (The Dog Rock) ja leidisme väga korraliku ööbimiskoha. Õhtul sõime hiinakas kõhud täis ning magama!








Hommikul sõitsime Denmarki nimelise linna suunas. Taanis käidud nagu niuhti! Külastasime ühte väga ilusat lahte- William Bay, kus asuvad elevandi kaljud. Ookean oli jällegi helesinine ja tuuline.

Läksime läbi ka Dinosauruste maailmast. Dinod olid seal jamad, aga loomad- linnud olid väga lahedad. Papagoid ütlesid ilust Hello, Hello. Suuremaid linde sai käepeale võtta, kuid pärast nad keeldusid seal ära minemast :D. Ma seisin siis rahulikult üks papagoi käe peal, lendas teine mulle ise vabatahtlikult õla peale. Üks hoidis küünistega kinni käe pealt ja hammustas , teine õla pealt ning hammustas kõrvast. Einoh! Õnneks mitte valusasti, vaid natuke näksisid õrnalt. Isal oli videokaamera kaelarihma otsas ja papagoi hakkas rihma sikutama. Nalja sai- väga lahedad linnud olid. Üks roheline papagoi läks oma hooldajaga sööma. Hooldaja istus tooli peal ja sõi oma võileiba, nu ja see lind ka noolis seal süüa. Pargis olid ka kängurud, keda söötsime. Ainuke surnud känguru, keda nägime, oli rahvuspargi tee peal, Albanys. Nu aga mis teha- thats life!

Lõpuks jõudsime rahvuparki, kus asub The Tree Top Walk. See on siis väike kõnnak läbi iidse metsa, kus kasvavad Tingle puud. Need puud kasvad üle 60 meetri pikaks ning on rohkem kui 400 aastat vanad. Jalakäiate rada oli ehitatud 40 meetri kõrgusele maapinnast. Mõned puud olid nii suure läbimõõduga ja imelikul kombel olid need seest ära põletatud. Vist et nad mädanema ei läheks või midagi... olime muinasjutu metsas! Olekski jäänud sinna heameelega! Kui maantee Wave Rocki oli igav ja otsejoones, ning igalpool olid ainult kollased viljapõllud. Siis tee lõunapool oli väga kurviline, aeglasemast autost ei saanudki eriti mööduda. Põldude asemel oli metsad- kõrgete karri ja tingle puudega- superilus lihtsalt!





Sõitsime edasi Pembertoni poole, et näha suurt puud- The Glouchester Tree. See oli vanasti (vist siiani) tulekahju vaateplatvorm. Silver muidugi ütles, et ma ei julge sinna otsa ronida või kui ronin, siis ainult poolepeale. Aga EI! Ma ei karda ju kõrgust ning küll ma vastu pean! Pargivaht hoiatas, et ronimine on raske ja kandke kindlasti potaseid. Ma ronisin igaljuhul tippu välja ja nautisin vaadet. Allatulek oli vastik, nagu ikka. Peab vaatama, et astud täpselt metallpulga peale. Ohutus ennekõike! Üks naine enne mind ronis poole peale, aga hakkas kartma ja ronis alla. Vahapeal vaatasin üles- oi kurat nii palju veel ronida. Pidin siis üles ronima 60 meetri kõrgusele, millega ma sain ilusti hakkama (mitte nagu mõningad, hahaaaaa).

Kuna me teadsime, et Jason ja Sarah on avokaadofarmis Pembertonis, siis püüdsime neid telefoni teel kätte saada, aga nad ei võtnud telefoni vastu. Kell oli jällegi 5-le lähenemas ja oli aeg otsida ööbimiskohta. Bäkbäkkerite hostel uputas jällegi pilukatest, kes köögis tossutasid oma nuudlitega. Maksame parem rohkem, kui ööbime kuskil bäkkarite hostelis. Leidsime ilusa karvani pargi- väike majake, kus olid sees potid-pannid, mikro ja pliit. Duzz ka täitsa normaalne. Niisiis pole vaja linnapeale sööma minna- lähme poodi ja teeme ise midagi head. Läheme poodi, pargime auto ära ja mida näeme? Jasoni auto, kindlasti on tema oma, isegi kleeps tagaaknal on sama! Silver läks esimesena poodi ja karjus- Hei Jobu! (nii me teda kutsusime farmis). Jason sai südameataki- No way! What the hell are u doing here? Nu ja siis hetk hiljem ma lähen järgi ja karjun ka Jobuuuu! Jason oli ühe eestlase Silveriga seal poes. Kui me farmist lahkusime, ütles Helen, et Pembertoni farmis on 3 eestlast, kellest ühe nimi on ka Silver. Kutsuti siis meid farmi vaatama. Viisime asjad karvani parki ära ja läksime poe ette tagasi. Õnneks nad olid veel seal ja saime nende järel farmi sõita. Meie farm oli palju parem. Avokaadopuud olid siin väiksemad ja viljad seal puu otsas samuti väiksemad. Aga pakkimisruum oli 3 korda suurem. Elamine seal on natuke kesine, aga see-eest võrratu loodus, on kadestamistväärt.

Kuna farm asub põhimõtteliseltr rahvuspargis, siis on seal veel üks puu, mille otsa saab ronida – Bicentennial Tree- õhtul oli juba hilja sinna minna ja kahe puu otsa 1 tunni jooksul ronida oleks natuke palju :D
Hommikul oli nii külm seal väikses majakeses, isegi ei viitsinud üles tõusta ja kapist lisatekki haarata. Aga lõpuks hakkasime kimama Margareth Riveri poole. Õnneks jäi ka Bicentennial Tree teepeale ja sõitsime ka sealt läbi. Kuna Silveril oli „kiire”, siis tegime paar pilti ja hakkasime liikuma. See puu oli natuke kõrgem kui puu, mille otsa ma eelmine päev ronisin. Ning sinna otsa on raskem ronida, kuna üleval tipus ronitakse vertikaalselt ja seal on ainult 1 puhkeplatvorm. Käisime seal hommikul vara, muidu kui oleks käinud eelmisel õhtul, siis oleks park olnud ametlikult avatud ja oleks pidanud maksma sissepääsu maksu.

Margareth Riveri kandis käisime vaatamas Mammuti koobast, mis oli suht suur. Aga seal ei olnud giidi, vaid anti kaasa kõrvaklapid, kust saad kuulata infot koopa kohta. Läksime läbi ka sokolaadi vabrikust ning juustuvabrikust, kus sai maitsta head paremat! Kuna Margareth River on tuntud oma veinide poolest, siis astusime sisse veinikeldrisse, kui seda saab niimoodi nimetada. Rohkem nagu pood. Ei ole nii, et maitsed mida tahad ja jood ennast täis. Vaid küsitakse, mis sorti veini sa tahad proovida. Ja kui maitsed ühe sordi ära, siis küsid, et kas ikka saaks seda teist ka proovida. Nu lõpuks lahkusime sealt 5 pudeli veiniga! Purju ei saanudki ennast juua, mitte et ma oleks tahtnud, irw!

Käisime läbi ka Busseltonist, kus asub maailma pikim kai. Saime kõndida vähem kui poole kai peale, kuna see oli suletud. Sinna samma kõrvale ehitatakse uut ja ilusamat kaid. Muidu sõitis seal ka rong edasi- tagasi, aga nüüd ei näinud seda ka. Hakkasimegi liikuma kodu poole. Järjest soojemaks läks! Home, sweet home. Perthis oli vähemalt soe. No, tegelt palav, nagu alati.
Silver oli kõik selle aja roolis ja kimas läbi 1400 kilomeetrit! See oli väga meeldejääv reis- need metsad- need kõrged muinasjutu puud ning helesinised rannad- lihtsalt võrratu! Läheks lõunapoole elama, aga harjunud juba Perthiga ja linnast kuhugi maakohta ei tahaks kolida. Reisile sinna läheks tagasi iga kell! Super-super-super ilus on seal! Tsau!

2 kommentaari: