Laupäev, 20. aprill 2013

Shell Beach, Stromatoliidid & Kalbarri

Hilinemisega, aga parem hilja kui mitte kunagi....
Peale offroad sõitu läksime Denhami akvaariumisse. Koht oli iseenesest pisike ja ehitamisjärgus. Turistikas, nagu ikka. Märkimisväärseks tegid koha päiksepaneelid. Terve akvaarium sai oma elektri nendest 20- 30st paneelist. Peale seda vedelesime rannas ning järgmise päeva hommikul plaanisime suuna võtta Kalbarri poole.

Aga enne Kalbarrit oli vaja kõigepealt ära vaadata lahesopid, kuhu sai sisse keerata. Vaated olid muidugi ilusad. Läksime Shell Beachile. See on rand, kus ei ole liiva, vaid hoopis pisikesed merekarbikesed. Rannikuala ulatub 120 kilomeetrini ning merekarbid võivad ulatuda 7- 10 meetri sügavuseni maa alla. Seal ei ole ainult paar merekarpi ranna peal, vaid ikka korralikult meetrite sügavuseni ulatuv kiht. Algul kui randa läksime, oli maapind hallikas ning polnud arugi saada et see pinnas oleks merekarpidest. Mida veele lähemale jõudsime, seda valgemaks kõik läks ja siis oli juba näha karbikesi. Kaevasime ka natuke käega ja nägime, et maapinna alt tulevad välja valgemad ja terved merekarbid. Inimesed olid rannale kirjutanud ka oma nimesid. Merekarpe on kasutatud ka mõne hoone ehituseks Shark Bays. Rannast ei tohi muidugi ühtegi karpi kaasa võtta. Veenduge piltide pealt ise, et need on merekarbid- Kui ei usu, tulge külla, viime teid kohale! :)

Järgmisene peatus- Stromatoliidid. Selle kohaga meenub üks huvitav „heli“. Astusime autost välja ning kuulsime sellist helinat nagu keegi oleks külmkapiukse lahti jätnud. Teate küll, blink blink- sulge kapiuks??!! Ei leidnud me puude otsast ühtegi lindu, ei teadnud kuhu poole vaadatagi, heli oli suht vali. Huvitav, milline see lind välja näeb?? Stromatoliidid, millest olen ka ennem kirjutanud, on siis vanimad elusolendivormid maa peal. Nad kasvavad nagu puud, aga neil kulub 30 aastat, et kasvada 1 sentimeeter laiemaks. Kui hoolikalt vaadata siis on näha väikseid mullikesi veepinna peal- nad toodavad õhku. Ilma nende abita poleks 2 billionit aastat tagasi võibolla õhku tekkinudki ja me poleks üldse eluski...

Aeg võtta suund Kalbarri Rahvusparki, mis asub umbes 3 tunni sõidu kaugusel Shell Beach´ist. Kalbarri Park on nagu miniversioon Grand Canyon´ist. Seal on hingematvad vaated, vahet pole kas oled kanjoni serval või jõeääres. Igal pool on hoiatusmärgid üleval, et temperatuur jõekäänus võib olla 10 kraadi rohkem kui mäe tipus. Õnneks oli teavas pilvine ja päike ei lõõmanud, aga palav oli seal ikkagi. Niisiis müts pähe, potased jalga, veepudel kaasa ning minek. Et mingit vaatepunkti näha pidi kõndima (olenevalt kohast) kuskil 300-600 meetrit. Mäest üles, alla. Vaatepunkte oli mitmeid- The Loop, Z-Bend jne jne. Selle ajaga kui me kuhugi jõudsime, pilte tegime ja tagasi autoni jõudsime oli läbitud umbes kilomeeter ja rohkemgi. 2 pudelit vett joodud, autos sai veel vett joodud ning konditsioneer oli uugamas. Niih, üks vaatepunkt nähtud, aeg sõita järgmise juurde ning seiklus algas uuesti. Selle 3-4 tunniga mis me pargis olime, jõime ära nii palju vett, et ma ma ei saa isegi paari päevast kogust kätte. Me ei kujuta ette, mis siis veel oleks saanud, kui päike oleks lõõmanud ja temperatuur ületanud 50-60 kraadi. Trenn missugune!

Big River Ranchi´s kohtasime 3 reisikaaslast- Õigemini tuli välja nagu me jälitaks neid Denhamist saadik. Sattusime ka samasse ööbimiskohta. Tüdruk oli saksamaalt, 1 poiss Itaaaliast ning teine Hollandist. Seal ööbisid ka 3 kutti hollandist. Nad olid veits üle 20ne, inglise keel ladus ja ütleks et peaaegu ilma aksendita. Teadsid palju ajaloost ning üldse maailmaasjadest. Küsisid kohe Eesti kohta ja okupatsioonist, et mis me ikka asjast arvame jne. Nad pajatasid ka oma tähelepanekuid Eestlaste kohta. Ei teagi kas peaksin siinkohal need välja ütlema, aga eks lugege ja veenduge ise. Kas saate ennast samastada? (On see üldse eesti keelne sõna???). 3 kutti töötasid koos u 20ne Eestlasega. Nad ütlesid, et Eestlased hoidsid alati eraldi, pole sellised kes juurde läheks ja tere ütleks. Sealt 20nest tekkisid veel omakorda rühmad kes omavahel läbi käisid. Aga muidu kui individiuaalselt nendega rääkima hakata, siis on hästi toredad ja lahked inimesed.

Teine asi mis nad tähele panid- Eestlased söövad väga palju rämpstoitu. Pakinuudlid päevast päeva kõlbavad ju küll, eksju?? Küpsetada nad ei viitsi. Eriti noored, u 20 aastased, ei oska ühtegi asja valmistada. Ah jaa, milleks panna niiii palju ketsupit iga asja peale, absoluutselt iga asja peale? Kas mõnda muud kastet siis ei ole leiutatud v? No ja muidugi Eestlaste joomisharjumused. Süüa ei jõua osta, Jack Danielsi küll, ja veel hommikul kell 10 seda kurgust alla kulistada, pole ju probleem? Vat sellised olid nende hollandlaste tähelepanekud!

Jällekuulmiseni! :)

Pühapäev, 6. jaanuar 2013

Shark Bay seiklused

Tervitused! Aastanumber on järjekordselt vahetunud ja kui keegi poleks öelnud, polekski võibolla teadnud! Jõulud möödusid ka väga kiiresti sõprade seltsis. Peale ausside jõule ja Boxing Day`d otsustasime hakata liikuma põhja poole. Perthi ilm oli sel ajal +40 kraadi ringis, mõtlesime, et põhjas on veel hullem. Sinnasõites ei pidanudki autos konditsioneeri kasutama, üllatus missugune. Sõitsime piisavalt kiiresti ja väliõhk jahutas ilusti maha. Meie eesmärgiks oli sõita Monkey Miasse välja ja siis hakata vaikselt Perthi poole tagasi tulema.
Mis on Monkey Mia? See on kurikuulus linnake, kus saab delfiine sööta. Miks just Monkey Mia? Esiteks ikka selleks, et näha ära see koht. Vaatamata paljude inimeste negatiivsetele kommentaaride, läksime ikkagi. Delfiine oleme ennegi näinud kümneid kordi. Seal lähedal on palju huvitavamaid kohti, mis oligi rohkem eesmärgiks  (nt rand biljonite merekarbikestega, aga sellest hiljem!). Teiseks, see on mõistliku autosõidu kaugusel Perthist. No kui mõistlik on u 800 km maha sõita, aga ikkagi...! Sest järgmine suurem koht oleks olnud Exmouth ja see asub üle 1200km kaugusel.

Perthist polnud me välja saanudki, kui mingi tsikk oma väikse valge autoga meist mööda kihutas. Me sõitsime lubatud kiirusepiirangus, sest pühade ajal saab topelt trahve. Poolel teel Pinnacle poole saime ta bensukas kätte. Ja peale vetsupeatust, sõitis ta meist jällegi mööda. Natuke hiljem viskas ta oma Red Bulli purgi aknast välja, keset kiirteed. Brrr, ma tahtsin selle talle perse pista! Geraldtonis nägime teda veelkord, arvatavasti ta elabki seal. Järgmine kord vaatan kus mu Red Bulli purk on! Taevas oli kogu sõidu ajal pilves ning peale 8- tunnist sõitu jõudsime Denhami. Väga väike linnake paarikümne km kaugusel Monkey Miast. Saabusime linna bensukasse, sest selle omanik on üks tuttav. Tema kaudu kahjuks majutust ei saanud, sest kõik oli bookitud. Mõtlesime, et toa eest ei viitsi nagu maksta ning võtame kämpingukoha. (Mitte, et meil kämpinguvarustus kaasas oleks, va tekk ja padjad, aga nohh...). Otsustasime magada autos, telki meil ju pole. Ja ei viitsinud selles väikses linnakeses hingehinda ka maksta. Siiski hankisime omale toolid, nagu ozzidel on. Denhami linnake on ikka nii väike- kõik kohalikud on sõbralikud, seda kindlasti. Aga seal linnas pole mitte midagi teha. Enamus tulevad oma paadikestega kala püüdma, sest Shark Bays on kalad väga eksootilised. Teised tulevad jälle niisama chillima- päeval lähevad helikopteri/ lennukiga vaateid nautima, ATV safarile, pärlifarmi chekkama kuidas pärleid tehakse, süstasõitu tegema jne. Õhtul võtavad oma tooli, istuvad poole kehaga ookeanivette ja joovad õlut. Olen seda miljoneid kordi öelnud ja ütlen veelkord- reisimine Austraalias on kallis. Oleks tahtnud hea meelega ühe tiiru õhus teha lennukiga, aga peast käis läbi, et kas on mõtet üldse vaadata neid tuuride hindu.
Me läksime reisile, nagu alati siin, ilma igasuguste broneeringuteta, sest ei tea ju kuhu satume. Vähemalt oli söök kaasas- (Hankisime omale spetsiaalselt külmkapi Perthist, mis oli väga hea mõte!) väike õhtusöök ja magama! Hommikul seame sammud delfiinide suunas.

Hommikul oli Monkey Mia reserv inimesi täis. 8 taala nägu, et delfiine näha. Seal on u 3-4 delfiini, kes tulevad igal hommikul randa, et inimeste käest kala saada. Kunagi reklaamiti seda kohta kui „seal kus saab delfiinidega ujuda“. Sellest võib aina unistada. Kui delfiinid randa ujusid ja lõpuks meid liiva peale lasti, ei tohtinud ükski turist vette astuda. Kõik pidid sammu tagasi astuma, et mitte jalgupidi vees olla. Giid valis välja 4-5 inimest, kes said neile kala anda. Üks delfiin oli juba 35 aastane ja üks (või see sama, krt seda teab), sai just väikse delfiini ning kõik pidid väga ettevaatlikud olema ja mitte vette astuma. Ikka sellepärast et mitte nii palju bakteried edasi kanda. Kui viimane kala oli antud, ujusid delfiinid minema. Nad pidid tulema tagasi uuesti lõuna ajal, uuele söömaajale. Seal oli aga üks pelikan, kes poseeris täiega. Kui talle kala hakati andma, tampis ta oma jalgu- kas saab lõpuks süüa või mitte?? See pelikan oli palju huvitavam kui mingid delfiinid. Monkey Mia on üks tilluke kuurort, kus on veel vähem midagi teha kui Denhamis! Nüüd kui seal käidud, ei soovita ma seda kohta mitte kellelegi! Täielik urgas, täielik turistikas! Nüüd ma saan aru, miks nii palju negatiivseid kommentaare tuli.
Peale delfiinide toitmist seadsime sammud Francois Peron National Parki. Sissepääs parki on nagu ikka 11 taala auto. Kedagi ei ole seal kontrollimas kah- ise täidad pääsupileti ära ja paned raha kasti. Seal pargis pole nagu midagi vaadata. Väike Hot Tub on, kus vee soojus on aastaringselt 40 kraadi ringis. Ning sinna punktini saab ka tavaautoga. 40 kilomeetrit eemal asub aga pargi kõige vaatamisväärsem punkt- Cape Peron- kus peaks nägema nn „5 staari“- kipkonni, haid, delfiine, raikala, dugongi (meriveiseline). Aga sinna jõudmiseks on vaja 4x4 veolist autot. Ja mitte tavalist 4x4, vaid high-cleacance four-wheel drive ehk kõrget autot. Rada on seal liivane ja pehme. Selleks et lõpp-punkti jõuda, peab laskma rehvidest õhu 20ni. Meile jäi see muidugi kripeldama, kas saaks läbi või mitte. Seisime ja ootasime ja vaatasime ja mõtlesime ja küsisime inimeste käest, kas tasub minna. Kas me oma 4x4 Captivaga saame läbi? Pargitöötajad muidugi ütlesid, et paljud on kinni jäänud (Toyota Landcruiserid jne) ning siis peab linnast tellima puksiiri ning lõppkokkuvõttes peab selle veel kinni ka maksma. Sõitsime pargist minema. Nohh, jääb minemata, igaks juhuks, pärast jääb kinni ka veel. Läksime tagasi Denhami linnakesse. Esimene öö autos magada oli täitsa ok, küljeall oli natuke kõva, seega otsustasime madratsi osta. Läksime sinna bensukasse tuttava juurde ja küsisime kas meie auto läheks läbi- peaks ikka minema! Üha rohkem jäi Silverile see asi kripeldama ja tagasi me sinna parki sõitsime. Ootasime jälle kümneid minuteid seal ja kaalusime asja. Küsisime paari inimese käest, kes tagasi tulid ja oma rehve hakkasid täis pumpama- kui liivane seal on, kas me auto läheks läbi? Kõik ütlesid, you should be fine mate! Should be?? Hahaa
Davai, lähme, mis seal ikka! Vaatame kas saame läbi ja kui tee hulluks läheb, ehk saab kuskil ümber pöörata? Sõidukogemust Eesti kliimas peaks nagu olema, me ei saa kinni jääda! Me ei tohi kinni jääda! Lasime rehvidest õhu välja ja läksime. Ohh sa poiss- algul polnud päris vigagi, kuid mõnes kohas oli liiv mõnusalt paks ja pehme. Peale paari km sõitu tuli silt, kas pöörata randa või sõita edasi 40 kilomeetrit- Edasi, Otse- karjun Silverile! Silver hoidis kiirust kuskil 60 km/h ja vingerdas rooliga nii et vähe pole. Kuna sinna läheb ainult üks väike tee, siis autod hakkasid ka vastu tulema. Silver karjub, krt ma ei saa ära keerata, ma jään kinni kui teest kõrvale pööran. Õnneks andsid autod meile teed. Lõpuks juba viskas kopa ette, et palju veel, tee on päris hull. Lõpuks tuli mingi lagendik, kus oli täiesti kivine pind, u paar km. Mõtlesime, et see on kõik, oleme kohal. Sõidame edasi, näeme silti- Cape Peron 22,5K. Are you f++++ kidding me??? Passisime seal siis natuke aega, kas minna edasi või mitte?? Oleme ju poolel teel, kas peaks alla andma? Poolel teel!! Andsime alla ning võtsime suuna tagasi. Autod tulid vastu! Saime isegi teed anda neile, sest mõnes kohas on päris hea teelt kõrvale põigata ja seal oli ka kõva pinnas. Positiivselt üllatasid meid auto võimed- ta ei lasknud ennast kinni jääda. Kui hakkasime kinni jääma, mis juhtus 2 korda, hakkas autol mingi teistsugune jõud tööle ja vedas ennast vaikselt välja. Sõidame siis rahulikult ja oh my god, üks meetrine sisalik otsustas üle tee minna. Silver karjub, et sisalikul 2 võimalust, kas ta pääseb või sõidame tast rattaga üle, sest pidama ei tohtinud jääda. Õnneks sisalik pääses napilt. Silver vaatas järsku, et mootori temperatuur on kõrge ning pidime seisma jääma. Auto, mis meie taga oli, jõudis lõpuks järele ja pakkus kohe abi. Ütlesime, et ootame 10 min, niikua kui mootori temperatuur alla läheb. Auto ventikas oli paksult liiva täis läinud ja üllataval kombel oli kompuuter selle automaatselt välja lülitanud. Silver viskas sinna vett ja puhastas ventika ära. Kuna keegi meist ei teadnud palju on km tagasi, siis abivalmis inimesed pakkusid ikkagi, et tõmbavad meid välja. Kuigi me ütlesime, et ootame natuke aega. Ka nemad ütlesid, et nägid silti 22,5 ja otsustasid tagasi tulla- it was too much! Ennem möödusime me paarist autost, mis seisid teepervel. Üks siis oli teisele appi läinud. Kuulsime selle mehe käest, et nad valasid mingit vedelikku mootorisse, mis siis heal juhul peaks mootoris mõrad kinni panema ja päästaks sealt välja. Hullemal juhul läks autol plokikaas ja keegi pidi auto välja tirima. Pandi meile siis nöör külge ja tuli välja et olime ainult mõnesaja meetri kaugusel sihtpunktist. Mootori temperatuur langes koheselt ja pm me oleks ise ka välja saanud. Pumpasime autol rehvid uuesti täis ja lahkusime pargist. Tänu sellele põnevale ja närvesöövale sõidule unustasin isegi pilte teha. Aga võtsin siinkohal googlest pildi. Liiv oli seal eriti punane ja Silver oli selle auto puhastusega ka üleni punane, kui üritas ventikat puhtaks teha. Sõitsime siis kokkuvõttes 35 kilomeetrit offroadi rada. 4x4 oli ülimalt tore sõidukogemus, vaja oleks ainult kõrgemat masinat. Kuigi me ei saa ühtegi halba sõna oma auto kohta öelda- oli teine nii tubli ja ei jäänud vähemalt kinni! :)

Jätkub....

Teisipäev, 6. november 2012

Melbourne Cup & Loterii

Täna oli ajalooline päev Austraalias, nimelt toimus maailmakuulus hobuste võiduajamine- Melbourne Cup. Ehk siis inglise keeles on siin väljend- „The Race That Stops The Nation“ (Võidusõit, mis peatab rahva). Tõsi ta on- Victoria osariigis on sel päeval suisa riigipüha. Meie, siin WA-s peame töötama. Aga see ei takista meid tunnikeseks töö kõrvale lükata ja sõitu nautida.

Enamustes firmades kogunevad inimesed kell 12 päeval teleka ette- kogu töö seiskub. Tellitakse söögipoolist- pizza või Subway, pannakse hobustele mõned panused, väike vein söögi kõrvale ja võidusõit võib alata. Koosolekud selleks päevaks on tühistatud ja järgmiseks päevaks lükatud. See kurikuulus sõit ajas kogu Perthi elanikud täna ärevile. Ainuüksi WAs osteti pileteid 15,5 miljoni dollari eest, mis omakorda saavutas rekordi. Põhjus, miks inimesed just sellele võidusõidule panustavad, on lihtne- Igaüks võib võita. Ja võib võita ulmelisi summasid! Tavaliselt, need hobused, kes on favoriitide hulgas, ei võida. Nagu minu hobune täna- ei võitnud. Me siis tööjuures panime 10 taala mängu- iga töötaja, kahele hobusele. Seekord jagasime hobused kinnisilmi laiali ja ma sain ühe favoriidi. Minu backup hobune jäi aga teiseks ja ma võitsin 30 taala, ehk siis 20 kasumit. Sweet. Üks töökaaslane, kes oleks arvanud esi-neliku õieti, oleks võitnud pea 200 000 AUDI- aga üks hobune oli vale...

Paljud olid pettunud- ehk on õhtupoole võimalus võita $100 000 000 dollarit. (Jah, 100 miljonit!!!). See on Austraalia ajaloos suurim summa, mis on olnud võimalik võita. Peavõit, mis lõpuks ulatus pea 112 miljoni AUDni, jagati ära aga 4ja osariigi vahel ja 4 võitjat said 28 miljoni dollari võrra rikkamaks- Ulme!! Nohh, ehk üks päev võiks see peavõit ka meie õuele sattuda. Ma kahtekümmend kaheksat miljonit ei tahakski- miljonist piisab, eksole ;)

Unistada ju võib. Raadiosaated aina pasundasid ja küsisid inimeste käest, kas tuleksite töölt ära kui selle summa võidate. Inimesed vastasid ei. Niisiis- back to the reality, back to work...

Ärge unustage siis vahepeal UNISTAMAST!!
Piret xxx

Esmaspäev, 15. oktoober 2012

Kevadest, beebibuumist ja kõigest muust

Tere! Meil on siin kevad kätte jõudnud, hakkab vaikselt soojemaks minema. Tuld enam kaminasse tegema ei pea. Mõned vihmased ilmad küll on ja siis tahaks kamina ette kerra tõmmata kuni päike välja tuleb. Septembri alguses läks nii külmaks, et sadas isegi rahet. Väike ärevus tekkis tööjuures- lund sajab jee jee. Nädal aega pärast seda tõusis temperatuur aga +30ni.
Kevade "rõõmudest" olen ise ka osa saanud- mõnus hay fever on võimust võtnud. Õnneks pole see nii hull- vaid sügelevad silmad ja nohu. Väike allergiatablett hinge alla ja hea olla. Ülemusel on lausa silmad punased ja nutab kogu aeg... Uudistes väideti, et see on üks hullemaid kevadeid siinmail.

Niih, beebibuumist siis- No päris niimoodi seda nimetada vist ei saa, aga mõlemad ülemused said 1 lapse võrra rikkamaks. Ace ja Zac said omale juurde väikse õe. Keegi ei teadnud kuni sündimise hetkeni, kas tuleb tüdruk või poiss. Veeti kihla ja puha... :) Eriti õnnelikud on muidugi lapse vanemad! Minu ülemus sai juurde omale 4nda lapse- üllatus, üllatus, järjekordne tüdruk. No mis teha??! :):) Ja siis meie kallis sugulane on ühe väikse tüdruku võrra rikkam...
Meie tagaaias jookseb ringi üks äsja sündinud varss. Kappab ringi koos emaga ja teiste hobustega veel mängima ei lasta. Hästi nunnu.

Polegi nii kaua blogi kirjutanud, et ei oska midagi siia panna. Need kes teavad, mis meiga vahepeal toimud on, need teavad. Kes ei tea, jama lugu! Panen siin mõned mõtteterad kirja, mis pähe tulevad. Ega siin midagi erilist juhtunud pole.

Üks nunnu kookaburra isub meie aiaposti peal igal hommikul/ õhtul ja tukub seal rahulikult. Nii mõnus on väljas istuda ja vaadata seda ilusat linnukest. Loodetavasti meie kass teda kinni ei püüa. Üks õhtu oli suur rott tal hambus ja tahtis tuppa tulla näitama. See oli päris naljakas.

Tööjuures on kiire olnud ja polegi jõudnud midagi teha. Pikk nädalavahetus oli paar nädalat tagasi- 1.Oktoobril oli kuninganna sünnipäev. Käisime lõpuks ära IGA Royal Perth Showl. Täitsa mõttetu nohh- mina sinna elusees enam tagasi ei lähe. Nii palju raffast koos, sissepääs 24 taala nägu. Ja kui süüa/ juua tahad, siis võta raha hulgim kaasa. Igast stuffi saab sealt ka kaasa osta. Ja siis muidugi laste atraktsioonid- karusellid, ameerika mäed jne jne, kus nõutakse veel eraldi raha. Hullumeelne rahvamass ajas pea keerlema ja mõnus kuum päike ajas südame pahaks.

Ootan siin Nicklebacki ja Jennifer Lopezi kontserteid- eks vaatame mis neil pakkuda on. Jennifer Lopez on nii ülbe olnud, et polegi oma ässi siia Austraaliasse vedanud. Raadios mõnitati teda väga hästi- kui sa pole oma tagumikku siia ennem vedanud, siis pole mõtet tulla ka nüüd! Eksole!
Lady Gagat kõik kiidavad- ma ei tea, meile ei meeldinud. Liiga weird oli. Iga loo jaoks oli vaja riideid vahetada ja mõnus gay paraad oli seal- ma ei tea lihstalt ootasin... ma ei tea mida... Aga kodus plaadi pealt kuulata või telekast kontserti vaadata on palju parem!

Jõulud on vaikselt kätte hakanud jõudma, igal pool säravad jõulukaunistused. Kas tõesti järjekordne aasta hakkab läbi saama?? Kas see aasta võiks jälle jõulud vahele jätta, sest eelmine aasta sai nagu korraldatud midagi? Iga paari aasta tagant on ju OK jõule pidada?? :)

Ahjaa, vahepeal küpsetasin leiba- IKEAs müüdi leiva mixi- valad vett sisse, loksutad ja ahju. Päris hea tuli, aga paari päeva pärast viskasin pool leiba minema, kuna oli rätiku all kõvaks kivistunud. Ma ei taha toitu ära visata, aga miks ma pean seda kogu aeg tegema, ei kujuta ette. Keegi ei söö!! Ning lapsed Aafrikas nälgivad. Seega peaks omale hankima koera või mingi piluka kes kõik jäägid ära sööb?? haha.

Viimasel ajal olen üritanud ellu viia positiivsemat suhtumist- mida rohkem ette võtta, seda rohkem jõuab. Ma tõsiselt ei tahaks 50selt mõelda, et mida kuradit ma tegin kui olin 30? Ja kahetseda kõike, mis jäi tegemata. Seega olen otsustanud oma ässi diivani pealt püsti tõsta ja lõpuks trenni tagasi minna. Algus on muidugi raske, aga kui rutiin sees, siis pole hullu midagi. Samas oleks aeg tagasi kooli minna, aga ma pole veel midagi kindlat otsustanud. Tahaks nii palju teha ja saavutada- kust kohast alustada... hmm, vat see on raske. Aitab virisemisest! :)
Päikest! P.

Pühapäev, 13. mai 2012

3 aastat Austraalias


Järgmine teema on mul keerelnud peas juba mõnda aega. Inimeste arvamused on muidugi erinevad aga järgnev arutelu hmmm, no vaatame kuhu välja jõuab?! Põhiteemaks on: Miks me Eestist ära tulime?

Paljud küsivad mu käest, kuidas ma võisin Eesti hüljata. No aga miks mitte, vastan ikka. Polnud nagu Eestis midagi, mis kinni hoiaks. Tahaks reisida, tahaks näha kuidas seal teisepool maakera elatakse. Tore, täiesti õige- noor inimene, las seikleb. Küll tal seal kõrini saab ja tuleb koju tagasi. Eestisse! Teate küll, seal kus rohi on rohelisem, taevas sinisem, emme-issi käe ulatuses, rääkida saab emakeeles, toidu valik on enamuse ajast kartul, makaron, riis ja võibaolla vahest saab ka tatart? Hmm. Okey. Kuhu ma selle jutuga küll edasi jõuan?? Heakene küll, asun siis asja juurde. Iga kord kui ma suhtlen ühe sõbraga, satume me tulistesse vaidlustesse Eestimaa patriootlikuse teemadel. Ta läheb täiesti vihaseks, et olen otsustanud siia jääda. Õigemini lähen ma ka püha viha täis- Kuidas ei saa see inimene aru, miks ma siia tulin. Olen hülgur, soontes ei voola eesti verd. „Kuidas ja miks sa ära läksid? Siin Eestis on ju ka kõik superlahe ja raha teenib ka jumala hästi“ ........ eksole ju...... hmm okey. Küsisin siis ükskord, et kui Eesti tagasi tulen, kas annab mulle tööd, vastust ma ei saanud. Ütlesin, et pakin kohe oma asjad kui suudab garanteerida selle hästi tasustatud töökoha. Selge. Jään veel siia maad uurima... Vaatame peale 2 aastat, kui viisa hakkab läbi saama, ehk saab jutule. Hmmm, kahest aastast on vahepeal saanud 3.... Kas see tähendab seda et see inimene on kade? Kas ta oleks tahtnud või tahaks ka siia tulla? Või arvab ta tõesti et Eestis on ikka nii hea elada (ma arvan et see viimane variant).? Ma ei kahtlegi selles, et mõned kodanikud on ülirahul ja teinepool ainult kirub. Mõnele pole reisimine mingi probleem, teised jälle nutavad kuna pidid välja käima 50 euri ja on nüüd pankrotis. Äärmusest äärmusesse. Ehk sellepärast põgenesimegi, et loodetavasti  nautida elu, mitte vireleda? Et saavutada midagi, mis Eestis elades poleks võib- olla pähegi tulnud. Et hüpata tundmatusse ja vaadata, kuhu on võimalik jõuda? Elu on selleks liiga lühike et aega raisata!

Tekkis küsimus, et kas ma olen erinev nendest inimestest kes elavad Inglismaal? Kas ma erinen nendest kes põgenevad paarisaja eurose palgaerinevuse pärast Soome kolmeks nädalaks ja siis tulevad nädalaks koju, et veeta aega oma naise  ja vastsündinud lapsega? Kas ma erinen nendest kes läksid kümneid aastaid tagasi USAsse õnne otsima? Kui jah, siis palun andke teada. Ootan postitusi kommentaaride alla või FB-i. Kui ei, siis miks ma ei võiks tulla teiselepoole maakera seda nn „õnne“ otsima ning olla täiesti rahul selle otsusega???

Paljud ei saa sellest aru, et asi pole rahas. Selle taga on peidus veel paljugi muud- keskkond, inimesed ja söögivalik ning loomulikult ka ilm.

Keskkonnast ja eluviisist
Gleniga ikka aegajalt rääkides maailma teemadel suudab ta välja tuua nii positiivsed kui negatiivsed jooned. Uskumatu kui palju ta on lugenud ja kui palju ta teab sellistest asjadest, olles ise austraalia kodanik. Miks eestlased on nii palju stressis- pole piisavalt päevavalgust, „sitt suusailm“ on pea 9 kuud, patareisid saab laadida päikesevalgusest u 3 kuukest. Miks eestlased on sellised nagu on- no ikkagi tänu  okupatsioonile. Austraalial on hästi läinud selle pärast, et keegi pole siin võimust võtnud, mis meid, Eestlasi, alla viis. Kuidas ikkagi Soome 10-15 aastat meis eest on? (Teate küll mida ma sellega mõtlen, kui seda lauset kuulsime kümneid aastaid tagasi). Meid suruti alla, võeti võimust- ning nüüd üritame aina tugevamini võidelda selle vastu, areneda ja jõuda maailmatasemele (mis iganes see ka tähendab).

Austraalias on võimalusi rohkem ja ozzi eluviis hoopis teistsugune. Tahan saada osa nendest „võimalustest“ ning elada nagu Austraallane. Tahan ennast proovile panna, kas saan hakkama! Miks? Aga miks mitte? Võibolla ma elasin eelmises elus siin, krt seda teab!! Siin on võimalusi rohkem, et elus läbi lüüa, kõik oleneb sellest kui aktiivne sa oled. Ja ärge palun hakake jaurama, et ka Eestis on „need“ võimalused. Eesti turg on liiga väike et millegagi läbi lüüa. Ehk olen ma liiga negatiivne selle koha pealt, aga see on minu arvamus?!

Austraallased on tuntud oma „chillout“ eluviisi poolest. Samas on enamus inimesi juba üleval hommikul kell 5, siis kui päike tõuseb- teevad tööd aias ning kui päeva peale juba kuumakraadid liiga suureks lähevad, minnakse keskustesse shoppama või istutakse kodus konditsioneeri käes. Seega minu hilised nädalavahetuse hommikud on muutunud aina varasemaks. Seda, et kella 11-ne, 12-ni magada vaja on, pole enam juhtunud. Eestis oli küll tore nii kaua põõnata ja aknast välja vaadata- liiga pime, vihma või lund sajab- magaks edasi!

Inimesed
Fakt on see et Eestlane jääb eestlaseks igas maailma nurgas. Pidu, viina joomine, kadedus, masendus. Kas ma tahaksin siis olle selline- kade, masendunud ja enamus ajast kreenis??? Mõni inimene saab shoki kui jõuab kodumaale tagasi ja näeb masendunud inimeste nägusid. Miks ma tahaks seal siis elada ja olla masenduses kogu aeg? Aga rahvastik siin Aussis on multikultuurne, mis teebki selle Austraalia selliseks nagu ta hetkel on. See on huvitav. Satud valge inimesega rääkima ja selgub, et ta hoopiski nt Lõuna- Aafrika Vabariigist- räägib puhtalt inglise keelt ja ka oma keelt. Alles paar päeva tagasi jalutasin kaubanduskeskuset mööda ühest vene vanapaarist. Itallasi on siin palju ning samuti ka pilukaid. Mu bossi vend on näiteks adobteeritud Cambodiast- esmapilgul vaatad, et pilukas aga kui suu lahti teeb, tuleb ainult ozzi aksent. Ozzid on üldjuhul sõbralikud ja toredad.

Toit
Kogu see multikultuurne rahvastik toob siia kaasa ka oma rahvustoidud. Kallis, mida me täna sööme, ma ei viitsi midagi teha, ütlen Silverile! Võtaks täna hiinakat? Taikat? India toitu? Või sööks hoopis pizzat. Hungry Jacks, KFC, Subway, Dominos, McDonalds? Paljud Eestlased vist teavad ainult McDonaldsit? Jah, ei?? Kogu toidu valik on niivõrd erinev. Oleme nii harjunud selle mitmekülgsusega. Samas on just vanemad inimesed, kes ei harjugi siinse toiduga ära. „Oot, miks see mesi nii vastiku maitsega on? KFC mulle ka ei maitse ja tai toit oli „väikse vürtsikuse“ poolest, ikkagi liiga vürtsikas“. Arusaadav, ei vaidle rohkem sel teemal! Siin on võrratud puuvilja ja juurvilja valikud. Ühel päeval panen blogi erinevate puuviljade kohta... Suus sulavad avokaadod ja mangod, passionfruidid jne jne.

Eesti rahvustoitusid on väga raske siin kliimas seedida. Hapukapsas, verivorst, sült, leib ja kohukesed, tatar.  No, ei aitäh, ainult mõnikord harva!? Kui saab kõrini eesti moodi toitude valmistamistest, siis teeks midagi Tai- või Hiinapärast jne jne?!
Ühel peol tegin siis salatit- tomat, salatileht, mozarella, avokaado jne. Teised Eestlased tulid külla aga tomati- kurgi ning hapukoorega. Nägin oma silmadega kuidas enamus eelistasid ikkagi seda paksu hapukoore alla peitunud kurki ja tomatit. Kas see tähendab seda, et me ei suuda oma harjumustest vabaks saada? Kas see toit on niivõrd hea? On see nn safe food???

Teate kuidas aussid valmistavad tassi teed? Valavad poolde tassi kuuma vett ja peale seda külm otsa. Muidu ju põletab keele ära! Nüüd teen kogu aeg samamoodi, palju parem on kohe juua. Pealekauba pole siin nii külm, et ülikuuma teed peab sisse kaanima.
Siinne toit on muidugi ülihea, aga tunnen puudust Eesti arooniatest, vanaema pannkookidest ja ema karamell – kissellist, isa hapukurgi- kana kastmest. See meenutab lapsepõlve, millest hetkel nii kaugele oleme triivinud.... Eesti kartulisalatit või makaroni-riisisalatit võiks ka süüa.  Nii et ärge arvake, et Eestis kõik nii paha on ja söök ei kõlba jne.

Kliima/ loodus
Vaieldamatult on siinne ilm suurepärane. Peaaegu 365 päeva aastaringset suve. No vahepeal on vb liiiiiga palav ja sealt kukub temperatuur nullilähedale ja padukat tuleb ka nii, et oled sekundiga läbimärg, aga ikkagi superilm!
Loodus on siin suurepärane. Kõik need palmipuud, grasstreed, Jarrah jm puud- on nii imelised, aga samas ka tavaliseks (Loe: Koduseks) juba muutunud. Jalutades vaatan ja mõtlen endamisi, et kui ilus ja massiivnne mingi puu/taim on. Teeks pilti ja jäädvustaks selle hetke- mul on hea meel et siin praegu jalutan. Mõtlen et olen veel siin. Jesss! Ma olen ikka veel aussis!
Loomad ning linnud on ka juba siin tavaliseks muutunud. Usun et eestis ma satuksin jumala ekstaasi suituspääsukest nähes?

Päikese suhtes olen muutunud juba täielikuks aussiks. Mis ma selle all mõtlen? Oleme näinud nii palju Eestlasi kes tulevad siia ja kelle esimeseks mõtteks on mitte tööle saada, vaid pruuniks saada. Lennuki pealt saabudes lina maha ning päevitama. Jah, eestis on see võimalik. Siin- no way. Päike on ikkagi nii intensiivne ja nahavähk liiga levinud, et seda teed minna. Päike ju teeb naha vanaks. Olen täheldanud, et seisan tihedamini varjus, kui lõõmava päikese all. Ja seda juba teadlikult! Seega vaatan juba imelikult neid ja muigan kui näen-kuulen järjekordselt sellist lugu!
Eestis on lumi, mida ma nii väga igatsen. Tahaks hüpata lume sisse nagu väike laps. Sitast suusailmast ma puudust küll ei tunne! Eesti suvest ning Eesti jõuludest hetkel ära ei ütleks!

Sõpradest siin ja Eestis
Me üritame eestlasest siin kaugele hoida ning läbi käia siinsete sõpradega, et harjutada inglise keelt. Miks peaks Eestlasi siin taga otsima? Tihtipeale pole võimalik neid vältida ja mis seal ikka.... Muidugi need eestlased kellel on vaja inglise keelt harjutada, ei tee seda, sest käivad läbi ainult eestlastega. Mu ülemus ikka ütleb, et peaksime kodus inglise keelt rääkima ning vaatama footyt ning sööma Vegemate`i. Kas ma peaksin kuulama oma ülemust ning loobuma Eesti itentiteedist? Ma usun, see pole täielikult võimalik ning inglise keeles me ka ei viitsiks kodus koguaeg rääkida.

Eestlaste üritustel on selgunud, et ma pole ainuke kellel Eesti sõbrad nn „ära kaovad“. Need, kellega Eestis sai 24/7 koos oldud, tihedamini läbi käidud- ei tunne su vastu absoluutset mitte mingisugust huvi. Isegi mitte, stiilist – Tere kuidas läheb, kuidas ilm? Millega tegeled? Isegi need tüdrukud, kes on olnud siin maksimum 3-4 kuud ja siis Eesti tagasi läinud, ütlesid seda sama. Kas meil pole enam millestki rääkida? Kas nad on pahased et me nad hülgasime? Samas, ega nende elu ka ju seisma ei jäänud, nad elavad oma elu edasi, ilma meieta. Ja meie läheme oma eluga edasi, võttes ette võibaolla suuremaid riske. Need kellega sai Eestis suheldud mitte nii tihti, tunnevad isegi rohkem huvi ja on huvitatud kuidas meil siin läheb. Huvitav küll miks?? Teisest küljest tekivad uued sõbrad- tuttavad, kellel on samad eluvaated- Stiilis: Eestis pole ju mitte midagi teha, siin on huvitav. Me käisime roadtripil mööda aussi ja nägime seda-teist ja kolmandat. Kas te olete ka sinna jõudnud? ...... ning juttu jatkub kauemaks. 


Fakt on see, et inimene harjub kõigega. Teine asi on see, et kui palju peaks laskma ennast mõjutada kõigest? Kui palju on liiga palju, et oma Eesti identiteedist loobuda? Kas on liig muutuda tüüpiliseks ozziks, kes sööb mida tahab, sööb millal tahab, ostab spontaalselt maju, autosid jm asju? Kelle päeva sündmusteks on minna vaatama footyt, shopata päev otsa keskuses ning süüa Vegemite`i?
Kas peaksime loobuma täielikult eesti toidust, eesti keelest ning eluviisist, et siia sisse sulanduda? Kui palju on liiga palju? Vat seda me üritamegi siin selgusele jõuda ja ehk ükspäev võibolla selgub kui ozziks me oleme muutunud ning kui palju me oma eestlust oleme kaotanud. (Kas oleme kaotanud?).

Ootan positiivseid ja negatiivseid kommentaare. 

Jälle kuulmiseni,
Piret

Pühapäev, 1. aprill 2012

Esperance -Vol 2

Teen siis väikse kokkuvõtte sellest paarist nädalast kui ema ja Silveri õde siin käisid.

Mõtlesime, et mis me siin kodus ikka istume ja näitame vaatamisväärsusi ka väljaspool Perthi. Seega otsustasime sõita tagasi Esperance ja näidata kõige ilusamaid randu siin WAs.
Kõigepealt võtsime suuna Wave Rocki poole. Teepeal aga lendasid koos 3 papakoid, kellele me otsa sõitsime. Õigemini üks sai ilusti minema, teine sai autolt löögi ja lendas võssa. Läksime siis Silveriga auto esiosa kontrollima ja avastasime, et üks papakoi on esivõre vahele kinni jäänud. Roosa papakoi oli paanikas- raputas oma tiibu ja kraaksus meeletult. Üritasin siis teda päästa, aga ta hammustas mind väga kõvasti. Pidime papakoi pead kinni hoidma, et ta jalga sealt võre vahelt välja saada. Õnnestus! Ja papakoi lendas minema- jalg oli võib-olla natuke kriimustatud. Numbrimärk on siiamaani kõver, jumal tänatud et ta esiklaasi ei lennanud.
Nägime ka soolajärve, mis oli natuke kokku kuivanud, võrreldes kahe aasta taguste piltidega. Wave Rock oli ikka samasugune. Ema ei kujutanud ette, et see nii suur on. Piltide pealt pole ikka päris see. Edasi suundusime Esperance poole ja läksime läbi ka „Lehvitamise maakonnast“. Seekord sai ka pilte tehtud!

Esperance tervitas meid jällegi väga ilusa ilmaga. Saime teada, et kõrghoojal nööritakse ikka täiega. Hotellituba kahele 130 taala. Üks öö viiele inimese veebruari lõpus ka 130 taala. No jah. Esperance rannad olid inimestest tühjad ja ookean lainetas- Polnud nii helesinine ja rahulik kui 2 kuud tagasi, aga ikkagi ilus. Sammy the Sealion hängis endiselt kai juures ja kindlasti mõtles endamisi, et mida need inimesed pildistavad kogu aeg? Gape Le Grand rahvuspargis sai seekord isegi ujumas käidud. Algul tundus küll vesi väga külm, aga muidu polnud vigagi.
Suundudes Albany poole otsustasime läbi minna ka Fitzgerald River Rahvuspargist. Plaanisime teha läbi pargi shortcuti ja säästa u 100 kilti, aga see meil kahjuks ei õnnestunud. Nimelt oli pargis teetööd- asfalteeriti viimast osa- paari kilomeetrit sellest shortctist ja kedagi krt läbi ei lastud. Sõitsime korra läbi Hopetounist ja siis suund Albany poole.
Albany karavanpargis saime ka seekord omale ööbimise. Sellise, kus duzziruum ja WC asusid väljas ja on ühiskondlikuks kasutamiseks. Polnud päris vigagi. Kui päeval oli mõnus 36-38 kraadi, siis õhtuks ainult +20 kraadi. Külm oli. Ja kui keegi ikka ei usu, et +20 kraadi on külm (ükskõik kui palju ma seda korrutanud olen), siis küsige mu ema käest! :)

Niisiis vaatasime üle The Dog Rocki ja suundusime rahvusparki chekkama The Natural Bridge`i, The Cap ja The Blow Holes. Siis sõitsime Eestile natuke lähemale ja sattusime Taani. Seal asuvad tuntud Elevandi kaljud. Käisime läbi ühest nn sokolaadivabrikust, kus Silver ostis õunalikööri. Aga selleks et alkoholi osta, pidi ka ostma sokolaadi, muidu lihtsalt alkot ei müüdud. Niisiis kõigile üks kommike, 3 taala tükk- auch, julm hind.
Käisime ka selles lahedast Dinosauruse/ linnu pargist läbi. See valge papakoi pildid, kordas kogu aega- How are u, how are u?? Lisaks sügas end oksaga- nii lahe. Paitasime ka sisalikke ja madusid.
Niisiis, mis edasi? Sõitsime Pembertoni suunas, aga sel ajal oli seal nädalaid kestnud metsatulekahju. Maanteed kattis suitsuvine ja auto oli vingu täis. Seega pidime sõitma põhjapoole- Manjumpisse. Ennem aga tahtsime läbi käia The Tree Top Walkist, aga kahjuks saime teada, et kõik rahvuspargid lähima paarisaja kilomeetri kaugusel on kinni pandud. Nimelt siis tuleohu tõttu. Seega pidime vaatama väljaspool parki neid suuri puid- kahjuks seda kõnnakut seal puude otsas teha ei saanud.
Manjumpi lähedal asub ka üks suur puu, kuhu otsa saab ronida. Autost välja tulles ei saanud enne arugi kui palju seal lendab, eesti keele mõistes, parme. Alles siis kui üks elukas jala pealt väga kõvasti hammustas, pidime kiiruga välja kookima putukamürgi. Anu ronis ka puu otsa.
Kõigil olid kõhud tühjad ja lootsime leida Manjumpist mõnda söögikohta. Sõitsime siis linnas ringi kui järsku avastasime tuttava auto. Ja üllatus-üllatus need samad sõbrad just poes. Ööbimist me linnas ei leidnud, kõik oli broneeritud. Suundusime Augusta poole. Rahulik väike linnake, kus õhtul hilja, ainukesena veel lahti Hiina restoran. Järgmine päev nagu polnudki aega rohkem midagi vaatada, peale Mammuti Koopa ja siis tagasi Perthi poole. Silver ja Anu pidid õhtuks tööle jõudma!! Me siis läksime ema ja Silveri õega niisama hobustele panuseid panema, aga ei võitnud sentigi.

Perthis näitasime neile kohustuslikku Kings Parki. Perth Mint`is nägime kuidas kulda valatatakse ja seal asub ka nn kuldmünt, mis kaalub 1 tonn. Ja siis saatsime nad kahekesi Akvaariumisse . Sissepääsu hinnad igalpool on ikka meelelt kõrged.
Whiteman Pargis patsutasime ka känguruid ja koaalasid. Fremantles tegime ka tiiru peale ning nägime Queen Mary 2 kruiisilaeva.

Nädalad möödusid kahjuks kiiresti ja enne kui arugi saime oli kõik endistviisi ja emad-õed tagasi Eestis...

Tsauuu

Pühapäev, 5. veebruar 2012

Esperance

Tervitused! Eelmine blogi sai lõpetatud lausega- uute reisilugudeni- Panen siis kirja reisiblogi Esperance`st. Andestage, et aega võttis....
Jõulude ja uus aasta vahetusel pandi minu firma kaheks nädalaks kinni ning kõik töötajad said 2 nädalat puhkust. Silveril keerles juba ammu mõte minna Espernce`i. Esperance asub u 720km kaugusel Perthist. Et jõuda sihtpunkti, pidi arvestama vähemalt 8 tunni autosõiduga. Sõitsime sinna läbi Hyden`i (Seal kus asub Wave Rock) ning sealt edasi kagu poole.
Lake King kandis nägime silte, et asume nn „Lehvitamise maakonnas“. Et siis lihtsamini öeldes, võiks vastutulevatele autodele lehvitada. Kahjuks ei jõudnud pilte teha sellest märgist. Tuli natuke ärevust sisse- saame lehvitada ja autosõit pole enam igav... Olime sellest piirkonnast lahkunud , aga alles siis läks huvitavaks. Nimelt lendasid seal suurte parvedena ringi rohutirtsud ja need polnud sugugi väikesed. Auto oleks nagu sattunud rahesaju alla- terve esiots oli täiesti kollane. Esiklaasi pidime puhtaks pesema linnas nimega Ravensthrope, sest kojameeste kasutamine tegi asja aina hullemaks. Esiklaasi pühiks nagu kollase limaga. Tore oli näha, et me polnud ainukesed, kellel selline probleem oli. Bensuka maa kubises elukatest. No vähemalt nalja sai ja sõita oli ka huvitavam. Huvitav mitu tükki järgmisest parvest meie akna peale pooleks lendavad?
Sealt veel 2-3 tundi autosõitu ja olimegi kohal. Õnneks saime hotellitoa kiiresti, sest tipphoojal on väga raske seal midagi leida. Broneerinud ei olnud me midagi. Mõtlesime, et kui peab autos magama, siis peab, sest võtsime kodust kaasa teki ja padjad. Kiirustasime kohe tsekkama siinseid „vaatamisväärsusi“, milleks on rannad. Esimene mulje- wauuu! Need on tõesti superilusad...


Esperance kai juures pesitseb üks merelõvi, kellel nimeks Sammy. Mõnikord on seal näha isegi 3-e korraga. Sammy poseeris piltide jaoks ja tundus et talle meeldis tähelepanu. Järgmisel hommikul sõitisme läbi nn Tourist Drive`i, mis hõlmab esperance rannikuala. Seal on kümneid lahesoppe, kuhu saab ujuma minna. Ilm oli super, päike lõõmas taevas, ainult et see ookeani vesi oli endiselt külm. Vähemalt minule kui külmavaresele.... :) Inimesi oli rannas palju ja isegi ujusid seal külmas vees... Randades oli valge liiv ja vapustavalt läbipaistev vesi. Nägime seal samas asuvat järve nimega Pink Lake, mis on sõna otses mõttes roosa. See on tegelikult väike soolajärveke. Mäletan kuidas ma eestis lugesin raamatust „1000 sihtpunkti mida elu jooksul külastada“ Esperance kohta. Tahaks minna! Ja siin me nüüd oleme, selles samas kohas, mis ükskord oli vaid unistus kuskilt raamatu piltidelt...

Järgmisena võtsime suuna Cape Le Grand Rahvusparki, mis asub u 50 km Esperancest ida poole. Lugesin, et kuskil lähiümbruses asub ka Stonehenge´i koopia. Lähme teeme siis pilti! Kohale saabudes selgus, et turistiatraktsioon on ehtitatud inimese tagahoovi ning küsitakse veel 10 taala, et seda näha. Läheks vaataks ehk Inglismaal originaali! Cape Le Grandi kohale jõudes vajus suu lahti- vauu, vauu ja veelkord vau kui ilus seal on. Sõitsime läbi kõik lahesopid ning ühte randa sai sõita ka autoga. Seal oli muidugi silt, et peab olema 4w drive ja sõitmine omal vastutusel. Terve rand oli nelivedulisi autosid täis pargitud. Liiv oli nii kõva, et karta polnud midagi- ei vajuks sisse! Edasi otsustasime suunduda Albany poole. Peale Ravensthorpe linna Albany suunas sõites, ründasid meid jälle rohutirtsud ja auto kattus kollase limaga. Albanys võtsid aga vihmapilved võimsust ja hakkas sadama. Liikusime edasi Manijumpi poole. Eesmärgiks näha sõpru ja Manijumpi linna. Nägime ka huvitavaid vaatamisväärsusi... Igivana puu ja „ühe puu sild“, Water wheel.
Känguruid me ei kohanud, aga see-eest jooksis üle tee üks emu ning suur, umbes meetrine sisalik. Õnneks jäi sisalik pidama keset teed ja Silver mõtles kuhu poole keerata- paremale või vasakule? Möödusime tast vasakult pool ja ma karjun et jää seisma, tahan pilti teha! Aga kuna meil oli auto taga, siis pidama ei saanud. Õnneks tagumine auto sõitis tast ilusti mööda ning sisalik jäi ellu. Suundusime Augusta poole- linna kus kohtuvad 2 ookeani- Lõuna ja India Ookean.

Seejärel käsime ära WA suurimas koopas, millel nimeks The Jewel Cave. Täitsa mõnus tuur oli... Margareth Riverist läbi ja suundusime edasi Busseltoni peale. Kas mäletate seda suurt kaid, mille ehitus oli pooleli, kui me seal 2 a tagasi käisime? Igaljuhul nüüd oli ehistus lõppenud. Tahtsime rongiga sõita kai lõppu ja tagasi, aga järgmine väljumine pidi olema 45e minuti pärast. Ja muidugi kõige naljakam oli see, et võimalus oleks osta olnud ainult ühe otsa pilet- ehk tagasi peaks kõndima. Polnud meil aega oodata 45 min ja kes see kõndida tahab lõõmava päikese käes 2 km? Autosse ja minekut- suundusime Bunbury poole. Linna, kus eelmine kord sai korraks läbi sõidetud, otsustasime visata põhjalikuma pilgu. Hoopis teistsugune linn kui Busselton ning täiesti erinevad rannad. See rand nagu meenutaks „miniskulptuuri“ ühest Iirimaa rannast- Giant`s Causaeway? Võrdluseks ka pilte.
Selleks korraks seiklus jälle lõppunud aga üks imeline mälestus selgelt meeles nendest võrratutest randadest. Kui keegi küsiks kuhu tasub tagasi minna, siis Esperance oleks mu esimene valik! Austraalia on ikka võrraltult suur ja nii palju on vaatamisväärsusi. Pole siis ime, et Aussid välismaale ei jõua... v.a Bali :D
Auto pidi minema jälle pessu ning uskuge mind, isegi nüüd, kuu hiljem, leiame neid surnuid rohutirtse radiaatori vahelt. Brrr.
Uute reisilugudeni jälle, 
P ja S.