Jõulude ja uus aasta vahetusel pandi minu firma kaheks nädalaks kinni ning kõik töötajad said 2 nädalat puhkust. Silveril keerles juba ammu mõte minna Espernce`i. Esperance asub u 720km kaugusel Perthist. Et jõuda sihtpunkti, pidi arvestama vähemalt 8 tunni autosõiduga. Sõitsime sinna läbi Hyden`i (Seal kus asub Wave Rock) ning sealt edasi kagu poole.
Lake King kandis nägime silte, et asume nn „Lehvitamise maakonnas“. Et siis lihtsamini öeldes, võiks vastutulevatele autodele lehvitada. Kahjuks ei jõudnud pilte teha sellest märgist. Tuli natuke ärevust sisse- saame lehvitada ja autosõit pole enam igav... Olime sellest piirkonnast lahkunud , aga alles siis läks huvitavaks. Nimelt lendasid seal suurte parvedena ringi rohutirtsud ja need polnud sugugi väikesed. Auto oleks nagu sattunud rahesaju alla- terve esiots oli täiesti kollane. Esiklaasi pidime puhtaks pesema linnas nimega Ravensthrope, sest kojameeste kasutamine tegi asja aina hullemaks. Esiklaasi pühiks nagu kollase limaga. Tore oli näha, et me polnud ainukesed, kellel selline probleem oli. Bensuka maa kubises elukatest. No vähemalt nalja sai ja sõita oli ka huvitavam. Huvitav mitu tükki järgmisest parvest meie akna peale pooleks lendavad? 
Sealt veel 2-3 tundi autosõitu ja olimegi kohal. Õnneks saime hotellitoa kiiresti, sest tipphoojal on väga raske seal midagi leida. Broneerinud ei olnud me midagi. Mõtlesime, et kui peab autos magama, siis peab, sest võtsime kodust kaasa teki ja padjad. Kiirustasime kohe tsekkama siinseid „vaatamisväärsusi“, milleks on rannad. Esimene mulje- wauuu! Need on tõesti superilusad...
Esperance kai juures pesitseb üks merelõvi, kellel nimeks Sammy. Mõnikord on seal näha isegi 3-e korraga. Sammy poseeris piltide jaoks ja tundus et talle meeldis tähelepanu. Järgmisel hommikul sõitisme läbi nn Tourist Drive`i, mis hõlmab esperance rannikuala. Seal on kümneid lahesoppe, kuhu saab ujuma minna. Ilm oli super, päike lõõmas taevas, ainult et see ookeani vesi oli endiselt külm. Vähemalt minule kui külmavaresele.... :) Inimesi oli rannas palju ja isegi ujusid seal külmas vees... Randades oli valge liiv ja vapustavalt läbipaistev vesi. Nägime seal samas asuvat järve nimega Pink Lake, mis on sõna otses mõttes roosa. See on tegelikult väike soolajärveke. Mäletan kuidas ma eestis lugesin raamatust „1000 sihtpunkti mida elu jooksul külastada“ Esperance kohta. Tahaks minna! Ja siin me nüüd oleme, selles samas kohas, mis ükskord oli vaid unistus kuskilt raamatu piltidelt...
Järgmisena võtsime suuna Cape Le Grand Rahvusparki, mis asub u 50 km Esperancest ida poole. Lugesin, et kuskil lähiümbruses asub ka Stonehenge´i koopia. Lähme teeme siis pilti! Kohale saabudes selgus, et turistiatraktsioon on ehtitatud inimese tagahoovi ning küsitakse veel 10 taala, et seda näha. Läheks vaataks ehk Inglismaal originaali! Cape Le Grandi kohale jõudes vajus suu lahti- vauu, vauu ja veelkord vau kui ilus seal on. Sõitsime läbi kõik lahesopid ning ühte randa sai sõita ka autoga. Seal oli muidugi silt, et peab olema 4w drive ja sõitmine omal vastutusel. Terve rand oli nelivedulisi autosid täis pargitud. Liiv oli nii kõva, et karta polnud midagi- ei vajuks sisse! Edasi otsustasime suunduda Albany poole. Peale Ravensthorpe linna Albany suunas sõites, ründasid meid jälle rohutirtsud ja auto kattus kollase limaga. Albanys võtsid aga vihmapilved võimsust ja hakkas sadama. Liikusime edasi Manijumpi poole. Eesmärgiks näha sõpru ja Manijumpi linna. Nägime ka huvitavaid vaatamisväärsusi... Igivana puu ja „ühe puu sild“, Water wheel. 
Känguruid me ei kohanud, aga see-eest jooksis üle tee üks emu ning suur, umbes meetrine sisalik. Õnneks jäi sisalik pidama keset teed ja Silver mõtles kuhu poole keerata- paremale või vasakule? Möödusime tast vasakult pool ja ma karjun et jää seisma, tahan pilti teha! Aga kuna meil oli auto taga, siis pidama ei saanud. Õnneks tagumine auto sõitis tast ilusti mööda ning sisalik jäi ellu. Suundusime Augusta poole- linna kus kohtuvad 2 ookeani- Lõuna ja India Ookean. 
Seejärel käsime ära WA suurimas koopas, millel nimeks The Jewel Cave. Täitsa mõnus tuur oli... Margareth Riverist läbi ja suundusime edasi Busseltoni peale. Kas mäletate seda suurt kaid, mille ehitus oli pooleli, kui me seal 2 a tagasi käisime? Igaljuhul nüüd oli ehistus lõppenud. Tahtsime rongiga sõita kai lõppu ja tagasi, aga järgmine väljumine pidi olema 45e minuti pärast. Ja muidugi kõige naljakam oli see, et võimalus oleks osta olnud ainult ühe otsa pilet- ehk tagasi peaks kõndima. Polnud meil aega oodata 45 min ja kes see kõndida tahab lõõmava päikese käes 2 km? Autosse ja minekut- suundusime Bunbury poole. Linna, kus eelmine kord sai korraks läbi sõidetud, otsustasime visata põhjalikuma pilgu. Hoopis teistsugune linn kui Busselton ning täiesti erinevad rannad. See rand nagu meenutaks „miniskulptuuri“ ühest Iirimaa rannast- Giant`s Causaeway? Võrdluseks ka pilte.
Selleks korraks seiklus jälle lõppunud aga üks imeline mälestus selgelt meeles nendest võrratutest randadest. Kui keegi küsiks kuhu tasub tagasi minna, siis Esperance oleks mu esimene valik! Austraalia on ikka võrraltult suur ja nii palju on vaatamisväärsusi. Pole siis ime, et Aussid välismaale ei jõua... v.a Bali :D
Auto pidi minema jälle pessu ning uskuge mind, isegi nüüd, kuu hiljem, leiame neid surnuid rohutirtse radiaatori vahelt. Brrr.
Uute reisilugudeni jälle,
P ja S.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar