Esperance -Vol 2

Teen siis väikse kokkuvõtte sellest paarist nädalast kui ema ja Silveri õde siin käisid.

Mõtlesime, et mis me siin kodus ikka istume ja näitame vaatamisväärsusi ka väljaspool Perthi. Seega otsustasime sõita tagasi Esperance ja näidata kõige ilusamaid randu siin WAs.

Kõigepealt võtsime suuna Wave Rocki poole. Teepeal aga lendasid koos 3 papakoid, kellele me otsa sõitsime. Õigemini üks sai ilusti minema, teine sai autolt löögi ja lendas võssa. Läksime siis Silveriga auto esiosa kontrollima ja avastasime, et üks papakoi on esivõre vahele kinni jäänud. Roosa papakoi oli paanikas- raputas oma tiibu ja kraaksus meeletult. Üritasin siis teda päästa, aga ta hammustas mind väga kõvasti. Pidime papakoi pead kinni hoidma, et ta jalga sealt võre vahelt välja saada. Õnnestus! Ja papakoi lendas minema- jalg oli võib-olla natuke kriimustatud. Numbrimärk on siiamaani kõver, jumal tänatud et ta esiklaasi ei lennanud.

Nägime ka soolajärve, mis oli natuke kokku kuivanud, võrreldes kahe aasta taguste piltidega. Wave Rock oli ikka samasugune. Ema ei kujutanud ette, et see nii suur on. Piltide pealt pole ikka päris see. Edasi suundusime Esperance poole ja läksime läbi ka „Lehvitamise maakonnast“. Seekord sai ka pilte tehtud!

Esperance tervitas meid jällegi väga ilusa ilmaga. Saime teada, et kõrghoojal nööritakse ikka täiega. Hotellituba kahele 130 taala. Üks öö viiele inimese veebruari lõpus ka 130 taala. No jah. Esperance rannad olid inimestest tühjad ja ookean lainetas- Polnud nii helesinine ja rahulik kui 2 kuud tagasi, aga ikkagi ilus. Sammy the Sealion hängis endiselt kai juures ja kindlasti mõtles endamisi, et mida need inimesed pildistavad kogu aeg? Gape Le Grand rahvuspargis sai seekord isegi ujumas käidud. Algul tundus küll vesi väga külm, aga muidu polnud vigagi.

Suundudes Albany poole otsustasime läbi minna ka Fitzgerald River Rahvuspargist. Plaanisime teha läbi pargi shortcuti ja säästa u 100 kilti, aga see meil kahjuks ei õnnestunud. Nimelt oli pargis teetööd- asfalteeriti viimast osa- paari kilomeetrit sellest shortctist ja kedagi krt läbi ei lastud. Sõitsime korra läbi Hopetounist ja siis suund Albany poole.

Albany karavanpargis saime ka seekord omale ööbimise. Sellise, kus duzziruum ja WC asusid väljas ja on ühiskondlikuks kasutamiseks. Polnud päris vigagi. Kui päeval oli mõnus 36-38 kraadi, siis õhtuks ainult +20 kraadi. Külm oli. Ja kui keegi ikka ei usu, et +20 kraadi on külm (ükskõik kui palju ma seda korrutanud olen), siis küsige mu ema käest! :)

Niisiis vaatasime üle The Dog Rocki ja suundusime rahvusparki chekkama The Natural Bridge`i, The Cap ja The Blow Holes. Siis sõitsime Eestile natuke lähemale ja sattusime Taani. Seal asuvad tuntud Elevandi kaljud. Käisime läbi ühest nn sokolaadivabrikust, kus Silver ostis õunalikööri. Aga selleks et alkoholi osta, pidi ka ostma sokolaadi, muidu lihtsalt alkot ei müüdud. Niisiis kõigile üks kommike, 3 taala tükk- auch, julm hind.

Käisime ka selles lahedast Dinosauruse/ linnu pargist läbi. See valge papakoi pildid, kordas kogu aega- How are u, how are u?? Lisaks sügas end oksaga- nii lahe. Paitasime ka sisalikke ja madusid.

Niisiis, mis edasi? Sõitsime Pembertoni suunas, aga sel ajal oli seal nädalaid kestnud metsatulekahju. Maanteed kattis suitsuvine ja auto oli vingu täis. Seega pidime sõitma põhjapoole- Manjumpisse. Ennem aga tahtsime läbi käia The Tree Top Walkist, aga kahjuks saime teada, et kõik rahvuspargid lähima paarisaja kilomeetri kaugusel on kinni pandud. Nimelt siis tuleohu tõttu. Seega pidime vaatama väljaspool parki neid suuri puid- kahjuks seda kõnnakut seal puude otsas teha ei saanud.

Manjumpi lähedal asub ka üks suur puu, kuhu otsa saab ronida. Autost välja tulles ei saanud enne arugi kui palju seal lendab, eesti keele mõistes, parme. Alles siis kui üks elukas jala pealt väga kõvasti hammustas, pidime kiiruga välja kookima putukamürgi. Anu ronis ka puu otsa.

Kõigil olid kõhud tühjad ja lootsime leida Manjumpist mõnda söögikohta. Sõitsime siis linnas ringi kui järsku avastasime tuttava auto. Ja üllatus-üllatus need samad sõbrad just poes. Ööbimist me linnas ei leidnud, kõik oli broneeritud. Suundusime Augusta poole. Rahulik väike linnake, kus õhtul hilja, ainukesena veel lahti Hiina restoran. Järgmine päev nagu polnudki aega rohkem midagi vaatada, peale Mammuti Koopa ja siis tagasi Perthi poole. Silver ja Anu pidid õhtuks tööle jõudma!! Me siis läksime ema ja Silveri õega niisama hobustele panuseid panema, aga ei võitnud sentigi.

Perthis näitasime neile kohustuslikku Kings Parki. Perth Mint`is nägime kuidas kulda valatatakse ja seal asub ka nn kuldmünt, mis kaalub 1 tonn. Ja siis saatsime nad kahekesi Akvaariumisse . Sissepääsu hinnad igalpool on ikka meelelt kõrged.

Whiteman Pargis patsutasime ka känguruid ja koaalasid. Fremantles tegime ka tiiru peale ning nägime Queen Mary 2 kruiisilaeva.

Nädalad möödusid kahjuks kiiresti ja enne kui arugi saime oli kõik endistviisi ja emad-õed tagasi Eestis...

Tsauuu