Tahtsime minna vaatama ühte neist ilusatest randadest maakera peal, kus filmiti ka The Beach. Teate küll Leanardo Dicaprioga. Kõigepealt natuke infot. Phi Phi saarestikku kuulub 6 saar, millest suurimad on- põhjasaar Phi Phi Don ning lõunas Phi Phi Leh. Saared asuvad Andamani meres, 46 kilomeetri kaugusel Phuketis. Võtsime sinna 1-päevase tripi ning laev sõidab saartele 1,5 tundi.
Hommik algas imelikult- ei tea kas oli see magamatusest või sõime eelmine päev midagi halba, aga polnud tuju üldse minna laevaga sõitma. Eelmine päev oli meil hotellis väike basseini pidu, kus pakuti tasuta toitu. Saime teada, et katusel asuv baar kuulub ühele sakslasele, kes on abielus tai naisega. Mehel sai kõrini sakslastest, tööst ja külmast ilmast. Müüs maja kahe päevaga maha ning ostis Phuketis maalapi. Niimoodi ta chillib siin juba 7 aastat ja ei oskaks paremat elu ette kujutadagi. Alguses elas ka naine saksamaal. Naine lihtsalt istus tundide viisi akna all, kohvi tass käes ning vaatas kuidas lund sajab. Lihtsalt nii vaimustuses oli lumest.
Aga tagasi tulles selle tripi juurde- hommikul kell 7 korjati hotellist peale. Siis läksime järgmisse hotelli, kust veel raffast peale korjata. Kõik, kes auto peale tulid, olid hiinlased, kes suutsid ainult karjuda hommikul vara. Lisaks sellele jäid veel hiljaks ka 20 minutit!
Sadamas pisteti kõigile rinda kleepekas- vastavalt sellele, kas lähed kiirpaadiga, kas sul on istekoht jne. Minu üllatuseks oli Silver võtnud VIP piletid. Ja VIP kohad olid ainult 200 bathi kallimad tavalisest piletist, mis on nagu üliodav. Juhatati meid siis kõige ülesse ruumi ja meie istekohad olid reserveeritud. Võisime võtta teed, kohvi, küpsiseid niipalju kui tahtsime. Telekast näidati igasugu filme.
Sinna, kuhu poole oli kurss võetud, oli taevas täiesti must ning tundus, et sadas. Meri lainetas hullult. Ja varsti oli kõigil selline kaame nägu peas, et millal ometi laevasõit ära lõpeb. Lisaks hakkas veel tibutama. Tänu vihmale, tühistas kapten ära ka meie peatuskohad- (turvalisuse huvides) snorgeldamised Maya Beachil ning sõidu ümber saarte. Eesmärk oli ainult jõuda saarele. Sadamasse jõudes pidime minema teise laeva peale, mis viis snorgeldama. Ning meie paketti kuulus ka minek aquarium laevale - laeval oli avatud põhi kust kalad said sisse ja välja ujuda ning meie saime ujuda nende keskel.
Peale seda sõitsime saarele lõunatama. Vaba aega jäi ainult tunnike. Ning saime teada, et kui tahad minna saare vaateplatvormile, kulub
40 minutit, milleks polnud meil aega. Kõige tipuks hakkas vihma meeletult kallama. Ostsime ka vihmakeebid. rääkides vihmakeepidest siis jalutas meile vastu üks pilukas, kellel olid seljas bikiinid ning vihmakeep oli tagatipuks selga rebitud. Hinnad olid Phi Phil topelt kallimad, võrreldes Phuketiga, ning tingida ka ei lastud.
Tagasitulles oli meri veel rahutum ning kõigile anti ettenägelikult oksekott. Enamus ka kasutasid neid, mida polnud eriti meeldiv kuulda/ vaadata. Meiega oli kõik korras, lihtsalt istusime seal tooli peal ja keskendusime filmile. Tagasitulles jagati vippidele ka kookosemahla. Vat see oli vastik…
Hotelli jõudes ikka veel õõtsusime paremale- vasakule, üles- alla. Isegi 6 tu
nni pärast, kui läksime poodi, oli selline tunne nagu oleks laevas. Ja tunne nagu viskaks pildi taskusse. Õudne! See oli kõige hullem puhkuse päev ever!
Aga muidu oli seal ilus- kujutan ette kui megailus on seal päikselise ilmaga seigelda. Lisaks oli meie laevas kokku umbes 10 eestlast, kellega sai mõne sõna ka vahetatud- igal pool neid ka leidub!
Kokkuvõttes soovitame võtta kahe päevase tripi, mis sisaldab ka ööbimist saarel. Niimoodi näete rohkem ning ei pea kohe tagasi kiirustama- laev väljub Phuketi poole juba kell 2 päeval. Läheme kindlasti tagasi Phi Phile kõrghooajal ja käiks ära ka Phang Nga Bays ehk James Bondi saarel. Seal kus filmiti Bond- Mees kuldse relvaga.
Hommik algas imelikult- ei tea kas oli see magamatusest või sõime eelmine päev midagi halba, aga polnud tuju üldse minna laevaga sõitma. Eelmine päev oli meil hotellis väike basseini pidu, kus pakuti tasuta toitu. Saime teada, et katusel asuv baar kuulub ühele sakslasele, kes on abielus tai naisega. Mehel sai kõrini sakslastest, tööst ja külmast ilmast. Müüs maja kahe päevaga maha ning ostis Phuketis maalapi. Niimoodi ta chillib siin juba 7 aastat ja ei oskaks paremat elu ette kujutadagi. Alguses elas ka naine saksamaal. Naine lihtsalt istus tundide viisi akna all, kohvi tass käes ning vaatas kuidas lund sajab. Lihtsalt nii vaimustuses oli lumest.
Aga tagasi tulles selle tripi juurde- hommikul kell 7 korjati hotellist peale. Siis läksime järgmisse hotelli, kust veel raffast peale korjata. Kõik, kes auto peale tulid, olid hiinlased, kes suutsid ainult karjuda hommikul vara. Lisaks sellele jäid veel hiljaks ka 20 minutit!
Sadamas pisteti kõigile rinda kleepekas- vastavalt sellele, kas lähed kiirpaadiga, kas sul on istekoht jne. Minu üllatuseks oli Silver võtnud VIP piletid. Ja VIP kohad olid ainult 200 bathi kallimad tavalisest piletist, mis on nagu üliodav. Juhatati meid siis kõige ülesse ruumi ja meie istekohad olid reserveeritud. Võisime võtta teed, kohvi, küpsiseid niipalju kui tahtsime. Telekast näidati igasugu filme.
Sinna, kuhu poole oli kurss võetud, oli taevas täiesti must ning tundus, et sadas. Meri lainetas hullult. Ja varsti oli kõigil selline kaame nägu peas, et millal ometi laevasõit ära lõpeb. Lisaks hakkas veel tibutama. Tänu vihmale, tühistas kapten ära ka meie peatuskohad- (turvalisuse huvides) snorgeldamised Maya Beachil ning sõidu ümber saarte. Eesmärk oli ainult jõuda saarele. Sadamasse jõudes pidime minema teise laeva peale, mis viis snorgeldama. Ning meie paketti kuulus ka minek aquarium laevale - laeval oli avatud põhi kust kalad said sisse ja välja ujuda ning meie saime ujuda nende keskel.
Peale seda sõitsime saarele lõunatama. Vaba aega jäi ainult tunnike. Ning saime teada, et kui tahad minna saare vaateplatvormile, kulub
40 minutit, milleks polnud meil aega. Kõige tipuks hakkas vihma meeletult kallama. Ostsime ka vihmakeebid. rääkides vihmakeepidest siis jalutas meile vastu üks pilukas, kellel olid seljas bikiinid ning vihmakeep oli tagatipuks selga rebitud. Hinnad olid Phi Phil topelt kallimad, võrreldes Phuketiga, ning tingida ka ei lastud.Tagasitulles oli meri veel rahutum ning kõigile anti ettenägelikult oksekott. Enamus ka kasutasid neid, mida polnud eriti meeldiv kuulda/ vaadata. Meiega oli kõik korras, lihtsalt istusime seal tooli peal ja keskendusime filmile. Tagasitulles jagati vippidele ka kookosemahla. Vat see oli vastik…
Hotelli jõudes ikka veel õõtsusime paremale- vasakule, üles- alla. Isegi 6 tu
nni pärast, kui läksime poodi, oli selline tunne nagu oleks laevas. Ja tunne nagu viskaks pildi taskusse. Õudne! See oli kõige hullem puhkuse päev ever!Aga muidu oli seal ilus- kujutan ette kui megailus on seal päikselise ilmaga seigelda. Lisaks oli meie laevas kokku umbes 10 eestlast, kellega sai mõne sõna ka vahetatud- igal pool neid ka leidub!
Kokkuvõttes soovitame võtta kahe päevase tripi, mis sisaldab ka ööbimist saarel. Niimoodi näete rohkem ning ei pea kohe tagasi kiirustama- laev väljub Phuketi poole juba kell 2 päeval. Läheme kindlasti tagasi Phi Phile kõrghooajal ja käiks ära ka Phang Nga Bays ehk James Bondi saarel. Seal kus filmiti Bond- Mees kuldse relvaga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar