Viimasel ajal on lihtsalt nii kiire olnud, et pole arvuti taha eriti saanud. Nimelt sisustasime Aaroni maja, mida rendime välja. Panime ühte tuppa juba mõned asjad paika- voodi ning kapi. Siis leidsime, et veel pisiasjad on puudu või katki- wc ukselink on katki ja vetsust on pihta pandud rätikuhoidjad. Või siis kapiuks katki, tuli ei põle ja kellal pole patareisid. Nii et sebimist oli palju. Õnneks on maja ilmet võtnud ja kõik toad sisustatud. Üks paar elab seal sees. Nemad kolisid meie juurest sinna, kuna Anne on lõpuks tulekul! Anne saabub siis 19-ndal! Välja tuleks veel rentida 3 tuba, nii et kui keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kellel on tuba vaja Perthis siis andku teada! Miinimum stay on 2 nädalat!
Aga kui nüüd Bankokist rääkida, siis ei tea kust alustadagi. Nädala ajaga selles väga hullus linnas juhtus nii mõndagi.
Bankokis astusime bussi pealt maha ja avastasime kohe, et nii odav on seal! Takso hotelli oli ainult 200 bathi, kui Phuketis oleks küsitud selle eest heal juhul 400. Phuket on ikka jube kallis- ainult turistidele üles ehitatud. Isegi õhtusöögi saab poole odavamalt. Mingis normaalses restoranis maksime Phuketis 1000 bathi, kui bankokis saab selle kätte 5
00-ga. Phuketis sai odavaima t-särgi 350-ga, siis pealinnas 100-150. Mis on 3-4 taala.
Ma ei tea kuidas, aga Silveril õnnestus broneerida 4 tärni hotell võileivahinnaga. Võttis netist veel ühe odavaima, esimese ettejuhtuva. Algul arvasime, et taksojuht viis valesse kohta. Muide, pealinnas on roosat värvi taksod. Tuk tukid on kolmerattalised, aga Phuketis neljarattalised. Hotelli ees võeti kotid ära, viidi üles tuppa- polegi sellise luksusega harjunud. Tuba oli ka viimase peal. Hotellil on bassein ja jõusaal ning hommikusöök oli super!
Esimesel päeval siis läksime linna peale laiama. Mõtlesime, et vaatame üle paar templit. Ei saanud hotellist välja astudagi, kui teisepoolt teed karjutakse- Tax
i??? Tuk tuk??? Algul mõtlesime, et proovime oma jõudude ja jalgadega hakkama saada. Aga lõpuks loobusime- Bankok on SUUUUUR linn ja kaardi peal tunduvad vahemaad väikesed. Kahjuks see pole nii. Lisaks on seal tavalised teed, kiirteed ja expressteed. Mis siis põimuvad üheteise pealt-alt. Täiesti hull liiklus on seal nohh. Tuk- tukid sõidavad vastassuuans, autod keeravad ette- vahele niimoodi, et vahed on ainult sentimeetrised. Meid takistas ka mingi jõeke, mis läbi linna kulges ja see ületuskoht oli kaugel. Lisaks palav ilm. Eks võtame tuk tuki- kuna neid jõuti 15 minutilise jalutuskäigu jooksul pakkuda umbes 150! Ja teate, mis hinnaks öeldi, kui tahtsime minna 3 templisse? 20 bathi! See on umbes 70 austraalia senti. Eriti odav
. Käisime siis ära ühes kõige tähtsamas templis, kus on 5,6 tonni kaaluv puhtast kullast Budda kuju. Vanamees ootas meid ilusti väljas. Ja tuk- tuki istudes ütles, et kas aitaksime tal koguda tasuta bensiini templeid. Aga, et seda saada, peame minema poodi ja seal ringi vaatama. No hea küll. Viidi meid ühte rätsepa poodi, kus püüti ülikonda jälle pähe määrida ja muud jama. Et teeme ikka teie mõõtude järgi- valige mis lõikega tahate- Versace jm ülikonnad, särgid, kleidid. Suutsime ennast viisakalt välja vingerdada. Siis läksime järgmisse templisse ja vaja oli uus rätsepatöö
koda üle vaatada. Meil viskas üle selline mõnitamine. Kui Phuketis seisid rätsepad ise poe ees ja meelitasid sind sisse, siis Bangkokis on leiutatud hoopis selline süsteem läbi tuk- tuki vendade. Lõpuks tahtsime, et vend viiks meid kaubanduskeskusesse- vaja oli veel teha üks peatus- juveeliäri. Järgmine päev olime juba targemad ja ütlesime, mitte mingeid peatusi!! Aga kuna mees oli normaalne ja palus ühte peatust ja Silver ei suutnud ära ka öelda, et no hea küll, lähme käime seal ära! Aga lõpuks ta tahtis veel üht peatust ja kui ta keeras sellesse samasse juveeliäri ette, kus me paar päeva tagasi käisime, siis oli küll selline tunne, et ooo my god!! Kuna vihma kallas hullult ja ma mängisin, et ma olen jumala läbi märg. Siis teadsin kust uksest sisse minna ning kust välja saada. Jalutasin põhimõtteliselt kohe välja ja jäin Silverit ootama. Tahtmine oli öelda, et ma olen juba käinud siin ja mulle ei meeldi sellised pealesurumised, kui ma tean, et ei taha osta ühtegi ehet ja pole raha, et seda endale lubada. Aga mis pärast selgus- see tuk tuki vend ei saanud oma templit kirja kuna, mina ei vaadanud poes ringi. Viskasime talle lubatud 50 bathi asemel 100 pihku ja läksime jälle kaubanduskeskusesse kolama. Näha oli, et poiss ei olnud eriti õnnelik, kuna ei saanud oma templit. No mul savi! Oli jutt, et pole mingeid peatus, siis mida ta kurat viib meid sinna!! Muidugi tailased on hästi sõbralikud- niikaua kui nad saavad oma tahtmise.
Üks päev siis tahsime minna vaatama kuninga ja kuninganna paleed. Ukse peal peeti meid kohe kinni, kuna mul ei olnud pikad püksid jalas. Olid põlvedeni ulatuvad teksad. Ja pakuti kohe, et minge vaatama suurt seisvat Budda ja veel mõnda templit. Hakkasime jalutama, aga mis meil üle jäi kui võtta tuk- tuk. Naljakas on see, et mõned vennad otsivad paberit ja pastakat, et kirja panna kuhu minek ja palju maksab. Ja siis üritavad selgeks teha, kus praegu oleme ja kuhu minema hakkame. Nagu ma ei saa kaardi pealt aru kus olen ja kuhu tahan minna?? Üks kuradima vanamees võttis oma pastaka välja ja hakkas mu kaardi peale istuvat Budda joonistama. Karjusin, et aitab, aitab, ära joonista! Kurat, või tema kukub minu kaarti sodima! Ja siis lõpuks küsib kust me pärit oleme? Ja siis, et kas tai keelt ka räägite? Silver ütles EI! Oiiii, kuidas nii, et tulete taisse ja ei räägi tai keelt?? Aga ma ütlesin talle kohe ka vastu- et kui tema peaks eesti sattuma paariks nädalaks, siis olgu eesti keel ära õpitud ja hakkasin jalutama. Krt! Närvi ajavad sellised. Kas see tähendab, seda, et kui ma lähen nädalaks Hiina, pean hiina keele ära õppima?? No tuleb ju nii välja! Ainuke sõna mis ma suutsin selles nõmedas keeles ütleda, on- Tere! Naised peavad ütlema- Sawadee kaa. Mehed- Sawadee kap. Ja siis paned oma käed ka kokku palvetamisasendisse ja kummardad viisakalt. Tulime Perthi tagasi ja mul siiamaani tahtmine niimoodi tere ja aitäh öelda!! Irwww!
Võtsime paar päeva hiljem uuesti palee külaskäigu ette. Ukse ees peetakse jälle kinni, et külastus on kell 2 päeval, tulge tagasi. Ja veetakse sissepääsu juurest aina ka
ugemale. Niikaua minge vaadake suurt seisvat Budda ja muid templeid. Kui Silver ütles, et me oleme kõik need asjad juba ära vaadatanud, ainult palee on jäänud (päriselt oli ka nii), siis öeldi, et minge, kähku! Ja juhatati tagasi. Taipasime, et niimoodi nad turiste lollitavad- veavad oma linnatuuridele. Seega, kes loeb seda blogi ja läheb siina paleesse- ärge uskuge mis need tuk- tuki vennad sulle räägivad. Minge paleesse sisse!
Ega me kohe saanudki sisse, kuna minu õlgu kattev rätik, ei kõlvanud. Seega läksime üle tee ja ostime mingi suvalise pluuse. Ei viitsinud laenutama hakata.
Hetkel kõik!
Aga kui nüüd Bankokist rääkida, siis ei tea kust alustadagi. Nädala ajaga selles väga hullus linnas juhtus nii mõndagi.
Bankokis astusime bussi pealt maha ja avastasime kohe, et nii odav on seal! Takso hotelli oli ainult 200 bathi, kui Phuketis oleks küsitud selle eest heal juhul 400. Phuket on ikka jube kallis- ainult turistidele üles ehitatud. Isegi õhtusöögi saab poole odavamalt. Mingis normaalses restoranis maksime Phuketis 1000 bathi, kui bankokis saab selle kätte 5
00-ga. Phuketis sai odavaima t-särgi 350-ga, siis pealinnas 100-150. Mis on 3-4 taala.Ma ei tea kuidas, aga Silveril õnnestus broneerida 4 tärni hotell võileivahinnaga. Võttis netist veel ühe odavaima, esimese ettejuhtuva. Algul arvasime, et taksojuht viis valesse kohta. Muide, pealinnas on roosat värvi taksod. Tuk tukid on kolmerattalised, aga Phuketis neljarattalised. Hotelli ees võeti kotid ära, viidi üles tuppa- polegi sellise luksusega harjunud. Tuba oli ka viimase peal. Hotellil on bassein ja jõusaal ning hommikusöök oli super!
Esimesel päeval siis läksime linna peale laiama. Mõtlesime, et vaatame üle paar templit. Ei saanud hotellist välja astudagi, kui teisepoolt teed karjutakse- Tax
i??? Tuk tuk??? Algul mõtlesime, et proovime oma jõudude ja jalgadega hakkama saada. Aga lõpuks loobusime- Bankok on SUUUUUR linn ja kaardi peal tunduvad vahemaad väikesed. Kahjuks see pole nii. Lisaks on seal tavalised teed, kiirteed ja expressteed. Mis siis põimuvad üheteise pealt-alt. Täiesti hull liiklus on seal nohh. Tuk- tukid sõidavad vastassuuans, autod keeravad ette- vahele niimoodi, et vahed on ainult sentimeetrised. Meid takistas ka mingi jõeke, mis läbi linna kulges ja see ületuskoht oli kaugel. Lisaks palav ilm. Eks võtame tuk tuki- kuna neid jõuti 15 minutilise jalutuskäigu jooksul pakkuda umbes 150! Ja teate, mis hinnaks öeldi, kui tahtsime minna 3 templisse? 20 bathi! See on umbes 70 austraalia senti. Eriti odav
. Käisime siis ära ühes kõige tähtsamas templis, kus on 5,6 tonni kaaluv puhtast kullast Budda kuju. Vanamees ootas meid ilusti väljas. Ja tuk- tuki istudes ütles, et kas aitaksime tal koguda tasuta bensiini templeid. Aga, et seda saada, peame minema poodi ja seal ringi vaatama. No hea küll. Viidi meid ühte rätsepa poodi, kus püüti ülikonda jälle pähe määrida ja muud jama. Et teeme ikka teie mõõtude järgi- valige mis lõikega tahate- Versace jm ülikonnad, särgid, kleidid. Suutsime ennast viisakalt välja vingerdada. Siis läksime järgmisse templisse ja vaja oli uus rätsepatöö
koda üle vaatada. Meil viskas üle selline mõnitamine. Kui Phuketis seisid rätsepad ise poe ees ja meelitasid sind sisse, siis Bangkokis on leiutatud hoopis selline süsteem läbi tuk- tuki vendade. Lõpuks tahtsime, et vend viiks meid kaubanduskeskusesse- vaja oli veel teha üks peatus- juveeliäri. Järgmine päev olime juba targemad ja ütlesime, mitte mingeid peatusi!! Aga kuna mees oli normaalne ja palus ühte peatust ja Silver ei suutnud ära ka öelda, et no hea küll, lähme käime seal ära! Aga lõpuks ta tahtis veel üht peatust ja kui ta keeras sellesse samasse juveeliäri ette, kus me paar päeva tagasi käisime, siis oli küll selline tunne, et ooo my god!! Kuna vihma kallas hullult ja ma mängisin, et ma olen jumala läbi märg. Siis teadsin kust uksest sisse minna ning kust välja saada. Jalutasin põhimõtteliselt kohe välja ja jäin Silverit ootama. Tahtmine oli öelda, et ma olen juba käinud siin ja mulle ei meeldi sellised pealesurumised, kui ma tean, et ei taha osta ühtegi ehet ja pole raha, et seda endale lubada. Aga mis pärast selgus- see tuk tuki vend ei saanud oma templit kirja kuna, mina ei vaadanud poes ringi. Viskasime talle lubatud 50 bathi asemel 100 pihku ja läksime jälle kaubanduskeskusesse kolama. Näha oli, et poiss ei olnud eriti õnnelik, kuna ei saanud oma templit. No mul savi! Oli jutt, et pole mingeid peatus, siis mida ta kurat viib meid sinna!! Muidugi tailased on hästi sõbralikud- niikaua kui nad saavad oma tahtmise.Üks päev siis tahsime minna vaatama kuninga ja kuninganna paleed. Ukse peal peeti meid kohe kinni, kuna mul ei olnud pikad püksid jalas. Olid põlvedeni ulatuvad teksad. Ja pakuti kohe, et minge vaatama suurt seisvat Budda ja veel mõnda templit. Hakkasime jalutama, aga mis meil üle jäi kui võtta tuk- tuk. Naljakas on see, et mõned vennad otsivad paberit ja pastakat, et kirja panna kuhu minek ja palju maksab. Ja siis üritavad selgeks teha, kus praegu oleme ja kuhu minema hakkame. Nagu ma ei saa kaardi pealt aru kus olen ja kuhu tahan minna?? Üks kuradima vanamees võttis oma pastaka välja ja hakkas mu kaardi peale istuvat Budda joonistama. Karjusin, et aitab, aitab, ära joonista! Kurat, või tema kukub minu kaarti sodima! Ja siis lõpuks küsib kust me pärit oleme? Ja siis, et kas tai keelt ka räägite? Silver ütles EI! Oiiii, kuidas nii, et tulete taisse ja ei räägi tai keelt?? Aga ma ütlesin talle kohe ka vastu- et kui tema peaks eesti sattuma paariks nädalaks, siis olgu eesti keel ära õpitud ja hakkasin jalutama. Krt! Närvi ajavad sellised. Kas see tähendab, seda, et kui ma lähen nädalaks Hiina, pean hiina keele ära õppima?? No tuleb ju nii välja! Ainuke sõna mis ma suutsin selles nõmedas keeles ütleda, on- Tere! Naised peavad ütlema- Sawadee kaa. Mehed- Sawadee kap. Ja siis paned oma käed ka kokku palvetamisasendisse ja kummardad viisakalt. Tulime Perthi tagasi ja mul siiamaani tahtmine niimoodi tere ja aitäh öelda!! Irwww!
Võtsime paar päeva hiljem uuesti palee külaskäigu ette. Ukse ees peetakse jälle kinni, et külastus on kell 2 päeval, tulge tagasi. Ja veetakse sissepääsu juurest aina ka
ugemale. Niikaua minge vaadake suurt seisvat Budda ja muid templeid. Kui Silver ütles, et me oleme kõik need asjad juba ära vaadatanud, ainult palee on jäänud (päriselt oli ka nii), siis öeldi, et minge, kähku! Ja juhatati tagasi. Taipasime, et niimoodi nad turiste lollitavad- veavad oma linnatuuridele. Seega, kes loeb seda blogi ja läheb siina paleesse- ärge uskuge mis need tuk- tuki vennad sulle räägivad. Minge paleesse sisse!Ega me kohe saanudki sisse, kuna minu õlgu kattev rätik, ei kõlvanud. Seega läksime üle tee ja ostime mingi suvalise pluuse. Ei viitsinud laenutama hakata.
Hetkel kõik!
Nii huvitav üle pika aja Teie blogi lugeda.
VastaKustutaSa, Piret, peaksid tagasitulles Eestisse mõnda väljaandesse ajakirjaniku koha otsima - kirjutamise töö istub Sulle :)))
oii eii. koolis mulle ei meeldinud üldse kirjandeid kirjutada :D
VastaKustutaaga eks see blogi pidamine on natuke teine asi... alati on vaja leida inspiratsiooni ja aega ka, mida hetkel napib :D