Kui nüüd mõelda Malaisia peale, siis eriti ei tahaks seda meenutadagi! See oli täelik pettumus. Oleme seal enne käinud ja tornid on nähtud. Isegi seekord ei viitsinud oma äässi hommikul kell 7 püsti ajada, et minna ja seista hullus piletijärjekorras, et saaks Petronas Toweri vaateplatvormile minna. Kõik ütlevad , et suht mõttetu, pole eriti kõrgel. Mõtekam on minna teletorni tippu.
Võtsime siis tuuri Bhatu Cave`i- nimeks Country Tour. Viidi meid pärismaalaste kommuuni, siis töökotta, kus tehakse salle, maale jne. Ning siis veel mingi samasugune poeke. Lõpuks saime Bhatu koopasse. Kahjuks selgus, et see on suht mõttetu koht ja see koobas polnud üldse eriline. Jama!!! Kõva maatuur oli siis küll, kui tassiti meid poodidesse!! Krt ma ütlen!! Lihtsam oleks olnud vist võtta suvaline taksojuht, kes viiks koopa juurde, ootaks meid ja viiks tagasi hotelli.
Juba eelmine kord Malaisiast kirjutades, rääkisin, et kõik vahivad meid. Ka seekord oli nii. Tänaval jalutame, inimesed lihtsalt jõllitavad, isegi vaatavad järgi, nagu oleksime tulnukad. Läksime poodi sisse ja kõik jõllavad. Panin õlarätiku omale pähe, et juukseid varjata, ei aidanud. Kõik vahtisid meid ikka. Me ju valged ja pikemad kui need pisikses päkapikud seal.
Anne oli öö Kuala Lumpuris, üksi ka veel, ütles, et jube kriipid on sealsed elanikud. Ometi peaks Malaisia olema arenenum ja tsiviliseeritum maa kui Tai või Vietnam vms. Nad ju korraldavad F1-te ja muidu on linn puhas jne. Aga inimesed on jubedad. Naised käivad oma burkadega, kust ainult silmad läbi paistavad. 2 naist läksid mööda, vaatasid mind ja vangutasid pead. Mis mõttes nagu??? Mina ei saa nende kultuurist aru, nemad ei saa minu omast. Elagu õnnelikult edasi ja kantku oma totakat ürpi!
Meie hotell oli chinatownis- öösel käis hull möll ja pillerkaar. Juba Bangkokis oli siiber ees shoppamisest. Aga Silver tahtis isegi KL-is shopata, ma istusin hotellitoas, kui tema käis õhtuti ringi vaatamas. Koju tagasitulles on ta vähemalt 15 pluuse võtta rikkam ja igasugu muid riideid ostis kah.
Ma tahtsin lihtsalt tagasi normaalsete inimeste sekka. Kõik see shoppamine, kultuur ja keel tüütasid niimoodi ära, et jube. Tahan kojuuuu!! No Eesti tahaks ka jah, aga üldiselt mõtlesin aussi kodu peale! :D
Pean 2500 pilti läbi sorteerima, seega nendega läheb veel aega. Aga kui lõpuks valmis, siis saate vaadata pilte facebookist. Ja need kellel pole veel facebooki, tehke. Isegi Silveri isa ja minu ema liitusid sellega.... :)
Võtsime siis tuuri Bhatu Cave`i- nimeks Country Tour. Viidi meid pärismaalaste kommuuni, siis töökotta, kus tehakse salle, maale jne. Ning siis veel mingi samasugune poeke. Lõpuks saime Bhatu koopasse. Kahjuks selgus, et see on suht mõttetu koht ja see koobas polnud üldse eriline. Jama!!! Kõva maatuur oli siis küll, kui tassiti meid poodidesse!! Krt ma ütlen!! Lihtsam oleks olnud vist võtta suvaline taksojuht, kes viiks koopa juurde, ootaks meid ja viiks tagasi hotelli.
Juba eelmine kord Malaisiast kirjutades, rääkisin, et kõik vahivad meid. Ka seekord oli nii. Tänaval jalutame, inimesed lihtsalt jõllitavad, isegi vaatavad järgi, nagu oleksime tulnukad. Läksime poodi sisse ja kõik jõllavad. Panin õlarätiku omale pähe, et juukseid varjata, ei aidanud. Kõik vahtisid meid ikka. Me ju valged ja pikemad kui need pisikses päkapikud seal.
Anne oli öö Kuala Lumpuris, üksi ka veel, ütles, et jube kriipid on sealsed elanikud. Ometi peaks Malaisia olema arenenum ja tsiviliseeritum maa kui Tai või Vietnam vms. Nad ju korraldavad F1-te ja muidu on linn puhas jne. Aga inimesed on jubedad. Naised käivad oma burkadega, kust ainult silmad läbi paistavad. 2 naist läksid mööda, vaatasid mind ja vangutasid pead. Mis mõttes nagu??? Mina ei saa nende kultuurist aru, nemad ei saa minu omast. Elagu õnnelikult edasi ja kantku oma totakat ürpi!
Meie hotell oli chinatownis- öösel käis hull möll ja pillerkaar. Juba Bangkokis oli siiber ees shoppamisest. Aga Silver tahtis isegi KL-is shopata, ma istusin hotellitoas, kui tema käis õhtuti ringi vaatamas. Koju tagasitulles on ta vähemalt 15 pluuse võtta rikkam ja igasugu muid riideid ostis kah.
Ma tahtsin lihtsalt tagasi normaalsete inimeste sekka. Kõik see shoppamine, kultuur ja keel tüütasid niimoodi ära, et jube. Tahan kojuuuu!! No Eesti tahaks ka jah, aga üldiselt mõtlesin aussi kodu peale! :D
Pean 2500 pilti läbi sorteerima, seega nendega läheb veel aega. Aga kui lõpuks valmis, siis saate vaadata pilte facebookist. Ja need kellel pole veel facebooki, tehke. Isegi Silveri isa ja minu ema liitusid sellega.... :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar