Mai keskel tuli ootamatult võimalus minna puhkusele. Miks mitte!? Aga kuhu?? Mina tahtsin minna Ayres Rocki vaatama. Ülemus pakkus välja, et minge Monkey Miasse. See on kuulus koht Perthist u 1000 km põhja pool, kus näeb delfiine. Aga see ju asub WA-s! Ma hakkasin virisema- tahan WA-st välja minna! Ma pole kuskil mujal Austraalias käinud ja nüüd puhkuse ajal oleme ka samas osariigis?! Ei, ei. Mul ükskõik kuidas me sinna läheme, aga ma tahan näha seda müstilist kivi!! Otsustatud! Jeeiii!! J 
Kas minna auto või lennukiga- Autoga sõitmine võtab aega 2-3 päeva, enne kui sinna kohale jõuame. Plaan minna ka Adelaidi poole sugulasele külla. Nii, et otsustasime lõpuks lennata. Säästame aega ning ei ketra autole juurde tuhandeid kilomeetreid. Kuigi jah, lennukipiletid olid suht kallid. Rääkimata hotellitoast. Nimelt pole me elusees nii kallist hinda maksnud 3 öö eest Ayres Rocki kuurortis- 750 AUDi. Julm!!Järgmine hommik oli minek. Muide, siselendudel pole vaja isegi dokumenti näidata. Self-check-in aparaat prindib piletid välja ja siis viid koti ära, pannes sellele ise külge pabeririba. Sel päeval oli tekkinud Perthi aga erakorraline udu. Nähatavus oli vaevalt 20 meetrit. Kõik lennud olid edasi lükatud, kuni udu taandub. Isegi saabuvad lennukid suunati Perthist eemale. Üks lennuk saadeti Melbournist hoopis Kalgoorlie. (600km Perthist) Kõik ahhetasid! Mõned lennud jäeti üldse ära ja paluti raffal koju tagasi minna, kuna lend läks järgmine päev. Loodetavasti meie lennuk ikka läheb, hotell on kinni pandud ja puha! Lendasime paar tundi hiljem välja, mis tähendas seda, et kohale jõudes pidime kähku tegutsema.
Uluru, Northern Territory
Lennukis anti süüa igasugu väikseid snäkke- väike juust, küpsis, koogitükk. Väga maitsev oli kõik. Esialgu nägime lennukist teist vaatamisväärsust, Kata Tjutat ning selle taga paistis Uluru. Maapind on seal niiii punane, kuigi sellisel jahedal ajal oli ka palju rohelust.
Lennujaamast viisid bussid kuurorti. Bussijuhid rääkisid selle 10 minuti jooksul väikese ülevaate aborigeenidest ning lühitutvustuse linnast. Nimelt on see asula nagu ringikujuline. Selles on 1 peaväljak, 1 postkontor ning 1 supermarket. Kuigi seda ei saa supermarketiks nimetada. Selline pisike IGA poeke.
Hotell polnud midagi erilist ja seal oli nii jahe. Hommikusööki polnud ka hinnasees. Kiirustasime tuuri broneerima, sest kohe-kohe pannakse kõik kohad kinni, kell on 5 saamas. Broneerisime päksetõusu ja päikseloojangu tuurid.
Hommikul pidime tõusma megavara, sest hotelli eest korjati peale 5.45. Nagu ikka, sõideti läbi hotellid, kust inimesi peale korjati. Ja algas sõit 20 km eemal oleva kivi juurde. Ausalt öeldes ei tundunud üldse see kivi 20 km eemal olevat.
Kohale jõudes päikesetõusu vaatepunkti, pakuti ka kohvi ja küpsiseid. Mul oli nii külm, et teetops värises käes ja tee lendas sealt välja kahte lehte.... (Ei naera!!) Ootasime kannatamatult päikesetõusu, mis pidi olema 7.15. Tegime seal pilte, aga pidime olema tagasi bussis juba 7.30. Mis mõttes- rohkem ei olegi aega või? 
Bussijuht viis meid kivi ronimiskoha juurde. Kes tahtsid võisid kivi tippu ronida. Nimelt mõni päev ei avata ronimiskohta- kõik oleneb ilmastikuoludest. Ülejäänutele tehti aga tuur ümber kivi (bussiga muidugi) ning viidi vaatama paari koobast vms... Meie ei viitsinud ronida, sest oli niiiii külm ja tuuline. Mis seal kivi otsas siis veel on? Veel külmem. Minu parem käelaba oli sinise-laiguline, tänu sellele et pidin seal käes fotokat hoidma. Väljas oli 1 kraad ja ma külmusin peaaegu kringliks! Mis mõttes nagu???!! Mina ei roni!Lisaks aborigeenide uskumuste kohaselt on see kivi püha koht. Nemad on täiesti selle vastu, et inimesed ronivad kivi tippu. Neil on kivi kohta oma nägemus ja omad jutud, legendid kuidas see tekkis. Kuidas selle koopad või reljeefid kujunesid. Aga muidugi on kõigele ka teoreetiline lahendus, mida ma ei hakka siin seletama.
Pargist ei tohi mitte midagi kaasa võtta, kuna see pidi tooma ebaõnne. Uskuda või mitte, aga inimesed saadavad iga päev tagasi tükikesi kivist või muust, kirjutades: palun võtke tagasi kivitükk, kuna see on toonud mulle ainult ebaõnne!
Meil vedas, et ei sattunud sinna kuumal ajal, kus kärbseid oleks olnud biljoneid. Mõned tiirutasid me ümber, aga väga vähe.
Ma ei tea miks, aga kujutasin seda Ululurut ette väikese kommuunina, kus kivi ümber istuvad ja toimetavad aborigeenid. Kängurud hüppavad eemal. Aga seal polnud abodest jälgegi! Nimelt abode nägemiseks korraldatakse tuure nende külakesse, mis asub kilomeetreid kivist eemal. Saab näha kuidas nad elavad ja millest toituvad jne. Polnud seal ka känguruid, vaid hoopis kaamlid. Kas te teadsite et vabaduses jookseb u 1,5 miljonit kaamlit? Kaamlid jäid sinna peale avastusretki. Alguses prooviti hobustega minna läbi kõrbe, aga need ei pidanud kuumale vastu. Seetõttu kasutati kaamleid, kes jäeti sinna ja nad hakkasid seal metsikult paljunema.
Päikseloojanguks viidi meid tagasi parki ning 15 min peale loojangut, pidime juba tagasi bussis olema, et minna BBQ õhtusöögile. Soovitan soojalt seda BBQd, sest see on superlahe kogemus. Toit on maitsev ja saad nautida õhtusööki tähistaeva all, kõige eraldatumas kohas Austraalias, keset kõrbe. Kust kõige lähim linn asub 450 km kaugusel autoga sõites. Lisaks sellele näidatakse ja räägitakse ka tähtedest. BBQ õhtusöök erineb 5 tärni omast vaid selle poolest, et lauad pole kaetud valgete linadega ning pole 5e tärni teenindust. Ja pole ka vaadet kivile. Vaid istud lõkke ümber ja naudid vaikust!! Jah, vaikust!!! Pealekauba 5 tärni õhtusöök on nädalateks kinni pandud. Imestama pani see, et kõrb on ju suur ja lai, miks ei võiks panna laudu juurde ja teenida rohkem raha? Leidus nii mõningaid, kes oleks maksnud selle õhtusöögi eest topelthinda. Aga BBQ on odavam ja me ei kurda mitte millegi üle. Tähtedest räägiti ka palju huvitavat, kuna siin on taevas teistsugune kui põhjapoolusel. Nüüd teame kus on Southern Cross ja kuidas seda leida. Täpselt sel perioodil oli võimalus näha ka kuidas 4 planeeti- Saturn, Jupitar, Veenus ja Marss ennast üksteise järel taevas üles rivistusid. 
Te kindlasti mõtlete, et miks päiksetõusu- ja loojangut vaadata? Nimelt muudab kivi erinevatel kellaaegadel värvi, olenevalt ilmastikutingimustest. Kõige punasem peaks see olema hommikul ja õhtul, kui päike sellele peale paistab. Vihmase ilmaga, mida juhtub seal kandis harva, muutub aga kivi halliks. Nii punast pilti, nagu proffessionaalid teevad, meie ei saanud. Eks järgmine kord tuleb lihtsalt polaroidfiltrid kaasa võtta ;)Kata Tjuta
Käisime siis vaatamas teist suurt kivi- Kata Tjuta- mis tähendab tõlkes „palju päid“. Asub 25 km Ululurust, ja seal on 36 kivi, mis on laiali pillutud 21.68 km2 alal . Väikesteks ei saa neid muidugi nimetada, aga lihtsalt Uluru on võrreldes sellega 1 suur, terviklik kivi. Selleks tuuriks olin ette valmistunud- ostsin poest kindad ja panin soojemad riided selga. Peale jalutuskäiku kivide vahel, sõime hommikusööki. Mõnus päikesepaisteline hommik ja kärbseid polnud ka. Rahu ja vaikus ilusal päiksepaistelisel hommikul! Järgmine päev oli minek- Lend Alice Springsi kestis vaid 45 minutit, kuid isegi selle aja jooksul saime süüa.
Alice Spings asub u 335 km kaugusel Ululurust. lennukiga lennates. Ja see külake on enamasti vahemaandumsiskoht paljudele lendudele, kuna asub Austraalia südames.
Üks väike tähelepanek Alice Springsi lennujaama toitudest. Mõtlesime, et sööks midagi enne lendu ja võtsime kahepeale ühe portsu vegie`sid. Need pole friikartulid, vaid kartuliviilud. Eestis vist kutsutakse seda „katrul mundris“. Igaljuhul kui toidu kätte saime ei suutnud uskuda, et see portsijon võib nii suur olla. Küsisin Silveri käest mitu korda üle, et kas ta tellis ikka ühe portsu, mitte 2. Jaaa, vastas tema. Kõrvallauas olevad inimesed vaatasid ka suu lahti, nimelt nad tellisid selle sama toidu. Kahepeale ei suutnud me seda ära süüa. Arvasime et saame samasuure portsu nagu Perthi lennujaamas- selline piisav, väike karbitäis kahepeale. Milline toidu raiskamine! Pilt on tehtud siis kui me juba mõningad sealt pealt olime ära söönud.Adelaide, South Australia
Lennukis anti seekord võileib toiduks. Lendasime Adelaide´i. Seal oli meie sugulane vastas oma väikse, 4 kuuse lapsega. Tema leidis omale austraalia mehe ja nüüd elab u 2 tunni autosõidu kaugusel Adelaide`ist. See linnake on väike ja mõnus, ümberringi vaid apelsini kasvandused.
Tema mees näitas meile küla juures asuvaid ilusaid kohti. Sellel puul on näha et veetase aastal 1956 ulatus nii kõrgele. Sõitsime ka teise suuremasse linnakesse. Ja nagu ikka on seal enamvähem 1 peatänav, mille ühel pool ääres 1 kõrts, teisel pool teed, teine kõrts. Nägime seal ka ühte soomlast, kes on elanud siin juba 40 aastat. Tuli ta siia elama 5 aastaselt. Pole tal aksenti ega midagi. Eluga siin rahul, aga jah arvatavasti istub seal baaris iga päev ja kummutab õlut....
Käisime vaatamas ka Whispering Wall`i. Kui seisad ühel pool ääres ja sosistad midagi, siis see on väga hästi kuulda teisele poole. Jube külmaks läks ja hakkas sadama. Lisaks sellele tekkis ka udu, ei saanud me vaatama minna linnavaadet, ülevalt mägedest. Barossa Valley oli nii roheline ja ilus, kui vaid näeks rohkemat sealt udu seest. Seal regioonis asuvad õunakasvandused. Õunapuud olid igalpool! Vahepeal sattusime ühte väga hubasesse kohvikusse, kus oli kamin ja hea toit. Sinna läheks tagasi kunagi, kui ma vaid teaks kus see täpsemalt asub! Läksime ära linna, hotelli. Ütleme veelkord aitäh Mercale ja Andyle, kes meile enda juures öömaja pakkusid. Vihma ei jäänud järgi ka järgmine päev. Väike jalutuskäik viis meid hotellist päris kaugele. Jalutasime veinikeldri poole, et osta mingeid häid South Australia veine. Ei näinud me Adelaide`i linna, ega ka siluetti. Lihtsalt sadas padukat!
Tagasilend koju kestis umbes 3, 5 tundi. Süüa sai väga hästi. Korralik söök- kas kana karri või beef. Siis anti veel juua, niipalju kui tahtsid, isegi alkot anti tasuta. Siis hakati jagama veel midagi, lootsime, et mingi koogitükk, vahvel vms, aga ei. Jäätis! No mida veel??? Jäätis!! Nalja teete või? Miks ma kirjutan toidust? Sest näidata, et 1 lennufirma ei paku ühte ja sama toitu kõigil lendudel. Estonian Airiga võrrelda seda ei saa. Igal lennul on erinev toit, maitsev pealekauba. Isegi 45 minutise sõidu puhul pakutakse midagi. Me ei arvanud et üldse süüa saab....
Kokkuvõttes jäime reisiga rahule, kui välja arvata seda, et Adelaide`i ei näinud üldse. Igaljuhul on plaan minna Ayres Rocki veel, aga seekord autoga. Sõita läbi kõrbe ja vaatada päiksetõusu ja -loojangut niikaua kui tahame. Ronida ka kivi tippu, mis ei pidanud olema üldse käkitegu, vaid päris raske ronimine. Käia ümber kivi (9,4 km). Tahaks uuesti näha Barossa Valley`it ja Adelaide`i. Gold Coastile niiväga ei tõmba, kuigi seal käiks ka kunagi ära. Igaljuhul kui avaneb võimalus uuesti puhkusele minna, siis sihtkohaks on arvatavasti kodumaa........
Selleks korraks kõik! Uute seiklusteni!
Piret ja Silver
