Järgmine
teema on mul keerelnud peas juba mõnda aega. Inimeste arvamused on muidugi erinevad
aga järgnev arutelu hmmm, no vaatame kuhu välja jõuab?! Põhiteemaks on: Miks me
Eestist ära tulime?
Paljud
küsivad mu käest, kuidas ma võisin Eesti hüljata. No aga miks mitte, vastan
ikka. Polnud nagu Eestis midagi, mis kinni hoiaks. Tahaks reisida, tahaks näha
kuidas seal teisepool maakera elatakse. Tore, täiesti õige- noor inimene, las
seikleb. Küll tal seal kõrini saab ja tuleb koju tagasi. Eestisse! Teate küll,
seal kus rohi on rohelisem, taevas sinisem, emme-issi käe ulatuses, rääkida
saab emakeeles, toidu valik on enamuse ajast kartul, makaron, riis ja võibaolla
vahest saab ka tatart? Hmm. Okey. Kuhu ma selle jutuga küll edasi jõuan??
Heakene küll, asun siis asja juurde. Iga kord kui ma suhtlen ühe sõbraga, satume
me tulistesse vaidlustesse Eestimaa patriootlikuse teemadel. Ta läheb täiesti
vihaseks, et olen otsustanud siia jääda. Õigemini lähen ma ka püha viha täis-
Kuidas ei saa see inimene aru, miks ma siia tulin. Olen hülgur, soontes ei
voola eesti verd. „Kuidas ja miks sa ära läksid? Siin Eestis on ju ka kõik
superlahe ja raha teenib ka jumala hästi“ ........ eksole ju...... hmm okey. Küsisin
siis ükskord, et kui Eesti tagasi tulen, kas annab mulle tööd, vastust ma ei
saanud. Ütlesin, et pakin kohe oma asjad kui suudab garanteerida selle hästi
tasustatud töökoha. Selge. Jään veel siia maad uurima... Vaatame peale 2
aastat, kui viisa hakkab läbi saama, ehk saab jutule. Hmmm, kahest aastast on
vahepeal saanud 3.... Kas see tähendab seda et see inimene on kade? Kas ta
oleks tahtnud või tahaks ka siia tulla? Või arvab ta tõesti et Eestis on ikka
nii hea elada (ma arvan et see viimane variant).? Ma ei kahtlegi selles, et
mõned kodanikud on ülirahul ja teinepool ainult kirub. Mõnele pole reisimine mingi
probleem, teised jälle nutavad kuna pidid välja käima 50 euri ja on nüüd
pankrotis. Äärmusest äärmusesse. Ehk sellepärast põgenesimegi, et loodetavasti nautida elu, mitte vireleda? Et saavutada
midagi, mis Eestis elades poleks võib- olla pähegi tulnud. Et hüpata
tundmatusse ja vaadata, kuhu on võimalik jõuda? Elu on selleks liiga lühike et
aega raisata!
Tekkis
küsimus, et kas ma olen erinev nendest inimestest kes elavad Inglismaal? Kas ma
erinen nendest kes põgenevad paarisaja eurose palgaerinevuse pärast Soome
kolmeks nädalaks ja siis tulevad nädalaks koju, et veeta aega oma naise ja vastsündinud lapsega? Kas ma erinen nendest
kes läksid kümneid aastaid tagasi USAsse õnne otsima? Kui jah, siis palun andke
teada. Ootan postitusi kommentaaride alla või FB-i. Kui ei, siis miks ma ei
võiks tulla teiselepoole maakera seda nn „õnne“ otsima ning olla täiesti rahul
selle otsusega???
Paljud
ei saa sellest aru, et asi pole rahas. Selle taga on peidus veel paljugi muud-
keskkond, inimesed ja söögivalik ning loomulikult ka ilm.
Keskkonnast ja eluviisist
Gleniga
ikka aegajalt rääkides maailma teemadel suudab ta välja tuua nii positiivsed
kui negatiivsed jooned. Uskumatu kui palju ta on lugenud ja kui palju ta teab
sellistest asjadest, olles ise austraalia kodanik. Miks eestlased on nii palju
stressis- pole piisavalt päevavalgust, „sitt suusailm“ on pea 9 kuud,
patareisid saab laadida päikesevalgusest u 3 kuukest. Miks eestlased on
sellised nagu on- no ikkagi tänu
okupatsioonile. Austraalial on hästi läinud selle pärast, et keegi pole
siin võimust võtnud, mis meid, Eestlasi, alla viis. Kuidas ikkagi Soome 10-15
aastat meis eest on? (Teate küll mida ma sellega mõtlen, kui seda lauset
kuulsime kümneid aastaid tagasi). Meid suruti alla, võeti võimust- ning nüüd
üritame aina tugevamini võidelda selle vastu, areneda ja jõuda maailmatasemele
(mis iganes see ka tähendab).
Austraalias
on võimalusi rohkem ja ozzi eluviis hoopis teistsugune. Tahan saada osa nendest
„võimalustest“ ning elada nagu Austraallane. Tahan ennast proovile panna, kas
saan hakkama! Miks? Aga miks mitte? Võibolla ma elasin eelmises elus siin, krt
seda teab!! Siin on võimalusi rohkem, et elus läbi lüüa, kõik oleneb sellest
kui aktiivne sa oled. Ja ärge palun hakake jaurama, et ka Eestis on „need“
võimalused. Eesti turg on liiga väike et millegagi läbi lüüa. Ehk olen ma liiga
negatiivne selle koha pealt, aga see on minu arvamus?!
Austraallased
on tuntud oma „chillout“ eluviisi poolest. Samas on enamus inimesi juba üleval
hommikul kell 5, siis kui päike tõuseb- teevad tööd aias ning kui päeva peale
juba kuumakraadid liiga suureks lähevad, minnakse keskustesse shoppama või
istutakse kodus konditsioneeri käes. Seega minu hilised nädalavahetuse hommikud
on muutunud aina varasemaks. Seda, et kella 11-ne, 12-ni magada vaja on, pole
enam juhtunud. Eestis oli küll tore nii kaua põõnata ja aknast välja vaadata-
liiga pime, vihma või lund sajab- magaks edasi!
Inimesed
Fakt on
see et Eestlane jääb eestlaseks igas maailma nurgas. Pidu, viina joomine, kadedus,
masendus. Kas ma tahaksin siis olle selline- kade, masendunud ja enamus ajast
kreenis??? Mõni inimene saab shoki kui jõuab kodumaale tagasi ja näeb masendunud
inimeste nägusid. Miks ma tahaks seal siis elada ja olla masenduses kogu aeg?
Aga rahvastik siin Aussis on multikultuurne, mis teebki selle Austraalia
selliseks nagu ta hetkel on. See on huvitav. Satud valge inimesega rääkima ja
selgub, et ta hoopiski nt Lõuna- Aafrika Vabariigist- räägib puhtalt inglise
keelt ja ka oma keelt. Alles paar päeva tagasi jalutasin kaubanduskeskuset
mööda ühest vene vanapaarist. Itallasi on siin palju ning samuti ka pilukaid.
Mu bossi vend on näiteks adobteeritud Cambodiast- esmapilgul vaatad, et pilukas
aga kui suu lahti teeb, tuleb ainult ozzi aksent. Ozzid on üldjuhul sõbralikud
ja toredad.
Toit
Kogu see
multikultuurne rahvastik toob siia kaasa ka oma rahvustoidud. Kallis, mida me
täna sööme, ma ei viitsi midagi teha, ütlen Silverile! Võtaks täna hiinakat?
Taikat? India toitu? Või sööks hoopis pizzat. Hungry Jacks, KFC, Subway,
Dominos, McDonalds? Paljud Eestlased vist teavad ainult McDonaldsit? Jah, ei?? Kogu
toidu valik on niivõrd erinev. Oleme nii harjunud selle mitmekülgsusega. Samas
on just vanemad inimesed, kes ei harjugi siinse toiduga ära. „Oot, miks see
mesi nii vastiku maitsega on? KFC mulle ka ei maitse ja tai toit oli „väikse
vürtsikuse“ poolest, ikkagi liiga vürtsikas“. Arusaadav, ei vaidle rohkem sel
teemal! Siin on võrratud puuvilja ja juurvilja valikud. Ühel päeval panen blogi
erinevate puuviljade kohta... Suus sulavad avokaadod ja mangod, passionfruidid
jne jne.
Eesti
rahvustoitusid on väga raske siin kliimas seedida. Hapukapsas, verivorst, sült,
leib ja kohukesed, tatar. No, ei aitäh,
ainult mõnikord harva!? Kui saab kõrini eesti moodi toitude valmistamistest,
siis teeks midagi Tai- või Hiinapärast jne jne?!
Ühel
peol tegin siis salatit- tomat, salatileht, mozarella, avokaado jne. Teised
Eestlased tulid külla aga tomati- kurgi ning hapukoorega. Nägin oma silmadega
kuidas enamus eelistasid ikkagi seda paksu hapukoore alla peitunud kurki ja
tomatit. Kas see tähendab seda, et me ei suuda oma harjumustest vabaks saada?
Kas see toit on niivõrd hea? On see nn safe food???
Teate
kuidas aussid valmistavad tassi teed? Valavad poolde tassi kuuma vett ja peale
seda külm otsa. Muidu ju põletab keele ära! Nüüd teen kogu aeg samamoodi, palju
parem on kohe juua. Pealekauba pole siin nii külm, et ülikuuma teed peab sisse
kaanima.
Siinne toit on muidugi ülihea, aga tunnen puudust Eesti arooniatest,
vanaema pannkookidest ja ema karamell – kissellist, isa hapukurgi- kana kastmest.
See meenutab lapsepõlve, millest hetkel nii kaugele oleme triivinud.... Eesti
kartulisalatit või makaroni-riisisalatit võiks ka süüa. Nii et ärge arvake, et Eestis kõik nii
paha on ja söök ei kõlba jne.
Kliima/ loodus
Vaieldamatult
on siinne ilm suurepärane. Peaaegu 365 päeva aastaringset suve. No vahepeal on
vb liiiiiga palav ja sealt kukub temperatuur nullilähedale ja padukat tuleb ka
nii, et oled sekundiga läbimärg, aga ikkagi superilm!
Loodus
on siin suurepärane. Kõik need palmipuud, grasstreed, Jarrah jm puud- on nii
imelised, aga samas ka tavaliseks (Loe: Koduseks) juba muutunud. Jalutades
vaatan ja mõtlen endamisi, et kui ilus ja massiivnne mingi puu/taim on. Teeks
pilti ja jäädvustaks selle hetke- mul on hea meel et siin praegu jalutan.
Mõtlen et olen veel siin. Jesss! Ma olen ikka veel aussis!
Loomad
ning linnud on ka juba siin tavaliseks muutunud. Usun et eestis ma satuksin
jumala ekstaasi suituspääsukest nähes?
Päikese
suhtes olen muutunud juba täielikuks aussiks. Mis ma selle all mõtlen? Oleme näinud
nii palju Eestlasi kes tulevad siia ja kelle esimeseks mõtteks on mitte tööle
saada, vaid pruuniks saada. Lennuki pealt saabudes lina maha ning päevitama.
Jah, eestis on see võimalik. Siin- no way. Päike on ikkagi nii intensiivne ja
nahavähk liiga levinud, et seda teed minna. Päike ju teeb naha vanaks. Olen
täheldanud, et seisan tihedamini varjus, kui lõõmava päikese all. Ja seda juba
teadlikult! Seega vaatan juba imelikult neid ja muigan kui näen-kuulen
järjekordselt sellist lugu!
Eestis
on lumi, mida ma nii väga igatsen. Tahaks hüpata lume sisse nagu väike laps. Sitast
suusailmast ma puudust küll ei tunne! Eesti suvest ning Eesti jõuludest hetkel
ära ei ütleks!
Sõpradest siin ja Eestis
Me
üritame eestlasest siin kaugele hoida ning läbi käia siinsete sõpradega, et
harjutada inglise keelt. Miks peaks Eestlasi siin taga otsima? Tihtipeale pole
võimalik neid vältida ja mis seal ikka.... Muidugi need eestlased kellel on
vaja inglise keelt harjutada, ei tee seda, sest käivad läbi ainult eestlastega.
Mu ülemus ikka ütleb, et peaksime kodus inglise keelt rääkima ning vaatama
footyt ning sööma Vegemate`i. Kas ma peaksin kuulama oma ülemust ning loobuma
Eesti itentiteedist? Ma usun, see pole täielikult võimalik ning inglise keeles
me ka ei viitsiks kodus koguaeg rääkida.
Eestlaste
üritustel on selgunud, et ma pole ainuke kellel Eesti sõbrad nn „ära kaovad“.
Need, kellega Eestis sai 24/7 koos oldud, tihedamini läbi käidud- ei tunne su
vastu absoluutset mitte mingisugust huvi. Isegi mitte, stiilist – Tere kuidas
läheb, kuidas ilm? Millega tegeled? Isegi need tüdrukud, kes on olnud siin
maksimum 3-4 kuud ja siis Eesti tagasi läinud, ütlesid seda sama. Kas meil pole
enam millestki rääkida? Kas nad on pahased et me nad hülgasime? Samas, ega
nende elu ka ju seisma ei jäänud, nad elavad oma elu edasi, ilma meieta. Ja
meie läheme oma eluga edasi, võttes ette võibaolla suuremaid riske. Need
kellega sai Eestis suheldud mitte nii tihti, tunnevad isegi rohkem huvi ja on
huvitatud kuidas meil siin läheb. Huvitav küll miks?? Teisest küljest tekivad
uued sõbrad- tuttavad, kellel on samad eluvaated- Stiilis: Eestis pole ju mitte
midagi teha, siin on huvitav. Me käisime roadtripil mööda aussi ja nägime
seda-teist ja kolmandat. Kas te olete ka sinna jõudnud? ...... ning juttu
jatkub kauemaks.
Fakt on
see, et inimene harjub kõigega. Teine asi on see, et kui palju peaks laskma
ennast mõjutada kõigest? Kui palju on liiga palju, et oma Eesti identiteedist
loobuda? Kas on liig muutuda tüüpiliseks ozziks, kes sööb mida tahab, sööb millal
tahab, ostab spontaalselt maju, autosid jm asju? Kelle päeva sündmusteks on
minna vaatama footyt, shopata päev otsa keskuses ning süüa Vegemite`i?
Kas
peaksime loobuma täielikult eesti toidust, eesti keelest ning eluviisist, et
siia sisse sulanduda? Kui palju on liiga palju? Vat seda me üritamegi siin
selgusele jõuda ja ehk ükspäev võibolla selgub kui ozziks me oleme muutunud
ning kui palju me oma eestlust oleme kaotanud. (Kas oleme kaotanud?).
Ootan
positiivseid ja negatiivseid kommentaare.
Jälle
kuulmiseni,
Piret