Kevadest, beebibuumist ja kõigest muust

Tere! Meil on siin kevad kätte jõudnud, hakkab vaikselt soojemaks minema. Tuld enam kaminasse tegema ei pea. Mõned vihmased ilmad küll on ja siis tahaks kamina ette kerra tõmmata kuni päike välja tuleb. Septembri alguses läks nii külmaks, et sadas isegi rahet. Väike ärevus tekkis tööjuures- lund sajab jee jee. Nädal aega pärast seda tõusis temperatuur aga +30ni.
Kevade "rõõmudest" olen ise ka osa saanud- mõnus hay fever on võimust võtnud. Õnneks pole see nii hull- vaid sügelevad silmad ja nohu. Väike allergiatablett hinge alla ja hea olla. Ülemusel on lausa silmad punased ja nutab kogu aeg... Uudistes väideti, et see on üks hullemaid kevadeid siinmail.

Niih, beebibuumist siis- No päris niimoodi seda nimetada vist ei saa, aga mõlemad ülemused said 1 lapse võrra rikkamaks. Ace ja Zac said omale juurde väikse õe. Keegi ei teadnud kuni sündimise hetkeni, kas tuleb tüdruk või poiss. Veeti kihla ja puha... :) Eriti õnnelikud on muidugi lapse vanemad! Minu ülemus sai juurde omale 4nda lapse- üllatus, üllatus, järjekordne tüdruk. No mis teha??! :):) Ja siis meie kallis sugulane on ühe väikse tüdruku võrra rikkam...
Meie tagaaias jookseb ringi üks äsja sündinud varss. Kappab ringi koos emaga ja teiste hobustega veel mängima ei lasta. Hästi nunnu.

Polegi nii kaua blogi kirjutanud, et ei oska midagi siia panna. Need kes teavad, mis meiga vahepeal toimud on, need teavad. Kes ei tea, jama lugu! Panen siin mõned mõtteterad kirja, mis pähe tulevad. Ega siin midagi erilist juhtunud pole.

Üks nunnu kookaburra isub meie aiaposti peal igal hommikul/ õhtul ja tukub seal rahulikult. Nii mõnus on väljas istuda ja vaadata seda ilusat linnukest. Loodetavasti meie kass teda kinni ei püüa. Üks õhtu oli suur rott tal hambus ja tahtis tuppa tulla näitama. See oli päris naljakas.

Tööjuures on kiire olnud ja polegi jõudnud midagi teha. Pikk nädalavahetus oli paar nädalat tagasi- 1.Oktoobril oli kuninganna sünnipäev. Käisime lõpuks ära IGA Royal Perth Showl. Täitsa mõttetu nohh- mina sinna elusees enam tagasi ei lähe. Nii palju raffast koos, sissepääs 24 taala nägu. Ja kui süüa/ juua tahad, siis võta raha hulgim kaasa. Igast stuffi saab sealt ka kaasa osta. Ja siis muidugi laste atraktsioonid- karusellid, ameerika mäed jne jne, kus nõutakse veel eraldi raha. Hullumeelne rahvamass ajas pea keerlema ja mõnus kuum päike ajas südame pahaks.

Ootan siin Nicklebacki ja Jennifer Lopezi kontserteid- eks vaatame mis neil pakkuda on. Jennifer Lopez on nii ülbe olnud, et polegi oma ässi siia Austraaliasse vedanud. Raadios mõnitati teda väga hästi- kui sa pole oma tagumikku siia ennem vedanud, siis pole mõtet tulla ka nüüd! Eksole!
Lady Gagat kõik kiidavad- ma ei tea, meile ei meeldinud. Liiga weird oli. Iga loo jaoks oli vaja riideid vahetada ja mõnus gay paraad oli seal- ma ei tea lihstalt ootasin... ma ei tea mida... Aga kodus plaadi pealt kuulata või telekast kontserti vaadata on palju parem!

Jõulud on vaikselt kätte hakanud jõudma, igal pool säravad jõulukaunistused. Kas tõesti järjekordne aasta hakkab läbi saama?? Kas see aasta võiks jälle jõulud vahele jätta, sest eelmine aasta sai nagu korraldatud midagi? Iga paari aasta tagant on ju OK jõule pidada?? :)

Ahjaa, vahepeal küpsetasin leiba- IKEAs müüdi leiva mixi- valad vett sisse, loksutad ja ahju. Päris hea tuli, aga paari päeva pärast viskasin pool leiba minema, kuna oli rätiku all kõvaks kivistunud. Ma ei taha toitu ära visata, aga miks ma pean seda kogu aeg tegema, ei kujuta ette. Keegi ei söö!! Ning lapsed Aafrikas nälgivad. Seega peaks omale hankima koera või mingi piluka kes kõik jäägid ära sööb?? haha.

Viimasel ajal olen üritanud ellu viia positiivsemat suhtumist- mida rohkem ette võtta, seda rohkem jõuab. Ma tõsiselt ei tahaks 50selt mõelda, et mida kuradit ma tegin kui olin 30? Ja kahetseda kõike, mis jäi tegemata. Seega olen otsustanud oma ässi diivani pealt püsti tõsta ja lõpuks trenni tagasi minna. Algus on muidugi raske, aga kui rutiin sees, siis pole hullu midagi. Samas oleks aeg tagasi kooli minna, aga ma pole veel midagi kindlat otsustanud. Tahaks nii palju teha ja saavutada- kust kohast alustada... hmm, vat see on raske. Aitab virisemisest! :)
Päikest! P.

3 aastat Austraalias

Järgmine teema on mul keerelnud peas juba mõnda aega. Inimeste arvamused on muidugi erinevad aga järgnev arutelu hmmm, no vaatame kuhu välja jõuab?! Põhiteemaks on: Miks me Eestist ära tulime?

Paljud küsivad mu käest, kuidas ma võisin Eesti hüljata. No aga miks mitte, vastan ikka. Polnud nagu Eestis midagi, mis kinni hoiaks. Tahaks reisida, tahaks näha kuidas seal teisepool maakera elatakse. Tore, täiesti õige- noor inimene, las seikleb. Küll tal seal kõrini saab ja tuleb koju tagasi. Eestisse! Teate küll, seal kus rohi on rohelisem, taevas sinisem, emme-issi käe ulatuses, rääkida saab emakeeles, toidu valik on enamuse ajast kartul, makaron, riis ja võibaolla vahest saab ka tatart? Hmm. Okey. Kuhu ma selle jutuga küll edasi jõuan?? Heakene küll, asun siis asja juurde. Iga kord kui ma suhtlen ühe sõbraga, satume me tulistesse vaidlustesse Eestimaa patriootlikuse teemadel. Ta läheb täiesti vihaseks, et olen otsustanud siia jääda. Õigemini lähen ma ka püha viha täis- Kuidas ei saa see inimene aru, miks ma siia tulin. Olen hülgur, soontes ei voola eesti verd. „Kuidas ja miks sa ära läksid? Siin Eestis on ju ka kõik superlahe ja raha teenib ka jumala hästi“ ........ eksole ju...... hmm okey. Küsisin siis ükskord, et kui Eesti tagasi tulen, kas annab mulle tööd, vastust ma ei saanud. Ütlesin, et pakin kohe oma asjad kui suudab garanteerida selle hästi tasustatud töökoha. Selge. Jään veel siia maad uurima... Vaatame peale 2 aastat, kui viisa hakkab läbi saama, ehk saab jutule. Hmmm, kahest aastast on vahepeal saanud 3.... Kas see tähendab seda et see inimene on kade? Kas ta oleks tahtnud või tahaks ka siia tulla? Või arvab ta tõesti et Eestis on ikka nii hea elada (ma arvan et see viimane variant).? Ma ei kahtlegi selles, et mõned kodanikud on ülirahul ja teinepool ainult kirub. Mõnele pole reisimine mingi probleem, teised jälle nutavad kuna pidid välja käima 50 euri ja on nüüd pankrotis. Äärmusest äärmusesse. Ehk sellepärast põgenesimegi, et loodetavasti  nautida elu, mitte vireleda? Et saavutada midagi, mis Eestis elades poleks võib- olla pähegi tulnud. Et hüpata tundmatusse ja vaadata, kuhu on võimalik jõuda? Elu on selleks liiga lühike et aega raisata!

Tekkis küsimus, et kas ma olen erinev nendest inimestest kes elavad Inglismaal? Kas ma erinen nendest kes põgenevad paarisaja eurose palgaerinevuse pärast Soome kolmeks nädalaks ja siis tulevad nädalaks koju, et veeta aega oma naise  ja vastsündinud lapsega? Kas ma erinen nendest kes läksid kümneid aastaid tagasi USAsse õnne otsima? Kui jah, siis palun andke teada. Ootan postitusi kommentaaride alla või FB-i. Kui ei, siis miks ma ei võiks tulla teiselepoole maakera seda nn „õnne“ otsima ning olla täiesti rahul selle otsusega???

Paljud ei saa sellest aru, et asi pole rahas. Selle taga on peidus veel paljugi muud- keskkond, inimesed ja söögivalik ning loomulikult ka ilm.

Keskkonnast ja eluviisist

Gleniga ikka aegajalt rääkides maailma teemadel suudab ta välja tuua nii positiivsed kui negatiivsed jooned. Uskumatu kui palju ta on lugenud ja kui palju ta teab sellistest asjadest, olles ise austraalia kodanik. Miks eestlased on nii palju stressis- pole piisavalt päevavalgust, „sitt suusailm“ on pea 9 kuud, patareisid saab laadida päikesevalgusest u 3 kuukest. Miks eestlased on sellised nagu on- no ikkagi tänu  okupatsioonile. Austraalial on hästi läinud selle pärast, et keegi pole siin võimust võtnud, mis meid, Eestlasi, alla viis. Kuidas ikkagi Soome 10-15 aastat meis eest on? (Teate küll mida ma sellega mõtlen, kui seda lauset kuulsime kümneid aastaid tagasi). Meid suruti alla, võeti võimust- ning nüüd üritame aina tugevamini võidelda selle vastu, areneda ja jõuda maailmatasemele (mis iganes see ka tähendab).

Austraalias on võimalusi rohkem ja ozzi eluviis hoopis teistsugune. Tahan saada osa nendest „võimalustest“ ning elada nagu Austraallane. Tahan ennast proovile panna, kas saan hakkama! Miks? Aga miks mitte? Võibolla ma elasin eelmises elus siin, krt seda teab!! Siin on võimalusi rohkem, et elus läbi lüüa, kõik oleneb sellest kui aktiivne sa oled. Ja ärge palun hakake jaurama, et ka Eestis on „need“ võimalused. Eesti turg on liiga väike et millegagi läbi lüüa. Ehk olen ma liiga negatiivne selle koha pealt, aga see on minu arvamus?!

Austraallased on tuntud oma „chillout“ eluviisi poolest. Samas on enamus inimesi juba üleval hommikul kell 5, siis kui päike tõuseb- teevad tööd aias ning kui päeva peale juba kuumakraadid liiga suureks lähevad, minnakse keskustesse shoppama või istutakse kodus konditsioneeri käes. Seega minu hilised nädalavahetuse hommikud on muutunud aina varasemaks. Seda, et kella 11-ne, 12-ni magada vaja on, pole enam juhtunud. Eestis oli küll tore nii kaua põõnata ja aknast välja vaadata- liiga pime, vihma või lund sajab- magaks edasi!

Inimesed

Fakt on see et Eestlane jääb eestlaseks igas maailma nurgas. Pidu, viina joomine, kadedus, masendus. Kas ma tahaksin siis olle selline- kade, masendunud ja enamus ajast kreenis??? Mõni inimene saab shoki kui jõuab kodumaale tagasi ja näeb masendunud inimeste nägusid. Miks ma tahaks seal siis elada ja olla masenduses kogu aeg? Aga rahvastik siin Aussis on multikultuurne, mis teebki selle Austraalia selliseks nagu ta hetkel on. See on huvitav. Satud valge inimesega rääkima ja selgub, et ta hoopiski nt Lõuna- Aafrika Vabariigist- räägib puhtalt inglise keelt ja ka oma keelt. Alles paar päeva tagasi jalutasin kaubanduskeskuset mööda ühest vene vanapaarist. Itallasi on siin palju ning samuti ka pilukaid. Mu bossi vend on näiteks adobteeritud Cambodiast- esmapilgul vaatad, et pilukas aga kui suu lahti teeb, tuleb ainult ozzi aksent. Ozzid on üldjuhul sõbralikud ja toredad.

Toit

Kogu see multikultuurne rahvastik toob siia kaasa ka oma rahvustoidud. Kallis, mida me täna sööme, ma ei viitsi midagi teha, ütlen Silverile! Võtaks täna hiinakat? Taikat? India toitu? Või sööks hoopis pizzat. Hungry Jacks, KFC, Subway, Dominos, McDonalds? Paljud Eestlased vist teavad ainult McDonaldsit? Jah, ei?? Kogu toidu valik on niivõrd erinev. Oleme nii harjunud selle mitmekülgsusega. Samas on just vanemad inimesed, kes ei harjugi siinse toiduga ära. „Oot, miks see mesi nii vastiku maitsega on? KFC mulle ka ei maitse ja tai toit oli „väikse vürtsikuse“ poolest, ikkagi liiga vürtsikas“. Arusaadav, ei vaidle rohkem sel teemal! Siin on võrratud puuvilja ja juurvilja valikud. Ühel päeval panen blogi erinevate puuviljade kohta... Suus sulavad avokaadod ja mangod, passionfruidid jne jne.

Eesti rahvustoitusid on väga raske siin kliimas seedida. Hapukapsas, verivorst, sült, leib ja kohukesed, tatar.  No, ei aitäh, ainult mõnikord harva!? Kui saab kõrini eesti moodi toitude valmistamistest, siis teeks midagi Tai- või Hiinapärast jne jne?!

Ühel peol tegin siis salatit- tomat, salatileht, mozarella, avokaado jne. Teised Eestlased tulid külla aga tomati- kurgi ning hapukoorega. Nägin oma silmadega kuidas enamus eelistasid ikkagi seda paksu hapukoore alla peitunud kurki ja tomatit. Kas see tähendab seda, et me ei suuda oma harjumustest vabaks saada? Kas see toit on niivõrd hea? On see nn safe food???

Teate kuidas aussid valmistavad tassi teed? Valavad poolde tassi kuuma vett ja peale seda külm otsa. Muidu ju põletab keele ära! Nüüd teen kogu aeg samamoodi, palju parem on kohe juua. Pealekauba pole siin nii külm, et ülikuuma teed peab sisse kaanima.

Siinne toit on muidugi ülihea, aga tunnen puudust Eesti arooniatest, vanaema pannkookidest ja ema karamell – kissellist, isa hapukurgi- kana kastmest. See meenutab lapsepõlve, millest hetkel nii kaugele oleme triivinud.... Eesti kartulisalatit või makaroni-riisisalatit võiks ka süüa.  Nii et ärge arvake, et Eestis kõik nii paha on ja söök ei kõlba jne.

Kliima/ loodus

Vaieldamatult on siinne ilm suurepärane. Peaaegu 365 päeva aastaringset suve. No vahepeal on vb liiiiiga palav ja sealt kukub temperatuur nullilähedale ja padukat tuleb ka nii, et oled sekundiga läbimärg, aga ikkagi superilm!

Loodus on siin suurepärane. Kõik need palmipuud, grasstreed, Jarrah jm puud- on nii imelised, aga samas ka tavaliseks (Loe: Koduseks) juba muutunud. Jalutades vaatan ja mõtlen endamisi, et kui ilus ja massiivnne mingi puu/taim on. Teeks pilti ja jäädvustaks selle hetke- mul on hea meel et siin praegu jalutan. Mõtlen et olen veel siin. Jesss! Ma olen ikka veel aussis!

Loomad ning linnud on ka juba siin tavaliseks muutunud. Usun et eestis ma satuksin jumala ekstaasi suituspääsukest nähes?

Päikese suhtes olen muutunud juba täielikuks aussiks. Mis ma selle all mõtlen? Oleme näinud nii palju Eestlasi kes tulevad siia ja kelle esimeseks mõtteks on mitte tööle saada, vaid pruuniks saada. Lennuki pealt saabudes lina maha ning päevitama. Jah, eestis on see võimalik. Siin- no way. Päike on ikkagi nii intensiivne ja nahavähk liiga levinud, et seda teed minna. Päike ju teeb naha vanaks. Olen täheldanud, et seisan tihedamini varjus, kui lõõmava päikese all. Ja seda juba teadlikult! Seega vaatan juba imelikult neid ja muigan kui näen-kuulen järjekordselt sellist lugu!

Eestis on lumi, mida ma nii väga igatsen. Tahaks hüpata lume sisse nagu väike laps. Sitast suusailmast ma puudust küll ei tunne! Eesti suvest ning Eesti jõuludest hetkel ära ei ütleks!

Sõpradest siin ja Eestis

Me üritame eestlasest siin kaugele hoida ning läbi käia siinsete sõpradega, et harjutada inglise keelt. Miks peaks Eestlasi siin taga otsima? Tihtipeale pole võimalik neid vältida ja mis seal ikka.... Muidugi need eestlased kellel on vaja inglise keelt harjutada, ei tee seda, sest käivad läbi ainult eestlastega. Mu ülemus ikka ütleb, et peaksime kodus inglise keelt rääkima ning vaatama footyt ning sööma Vegemate`i. Kas ma peaksin kuulama oma ülemust ning loobuma Eesti itentiteedist? Ma usun, see pole täielikult võimalik ning inglise keeles me ka ei viitsiks kodus koguaeg rääkida.

Eestlaste üritustel on selgunud, et ma pole ainuke kellel Eesti sõbrad nn „ära kaovad“. Need, kellega Eestis sai 24/7 koos oldud, tihedamini läbi käidud- ei tunne su vastu absoluutset mitte mingisugust huvi. Isegi mitte, stiilist – Tere kuidas läheb, kuidas ilm? Millega tegeled? Isegi need tüdrukud, kes on olnud siin maksimum 3-4 kuud ja siis Eesti tagasi läinud, ütlesid seda sama. Kas meil pole enam millestki rääkida? Kas nad on pahased et me nad hülgasime? Samas, ega nende elu ka ju seisma ei jäänud, nad elavad oma elu edasi, ilma meieta. Ja meie läheme oma eluga edasi, võttes ette võibaolla suuremaid riske. Need kellega sai Eestis suheldud mitte nii tihti, tunnevad isegi rohkem huvi ja on huvitatud kuidas meil siin läheb. Huvitav küll miks?? Teisest küljest tekivad uued sõbrad- tuttavad, kellel on samad eluvaated- Stiilis: Eestis pole ju mitte midagi teha, siin on huvitav. Me käisime roadtripil mööda aussi ja nägime seda-teist ja kolmandat. Kas te olete ka sinna jõudnud? ...... ning juttu jatkub kauemaks. 

Fakt on see, et inimene harjub kõigega. Teine asi on see, et kui palju peaks laskma ennast mõjutada kõigest? Kui palju on liiga palju, et oma Eesti identiteedist loobuda? Kas on liig muutuda tüüpiliseks ozziks, kes sööb mida tahab, sööb millal tahab, ostab spontaalselt maju, autosid jm asju? Kelle päeva sündmusteks on minna vaatama footyt, shopata päev otsa keskuses ning süüa Vegemite`i?

Kas peaksime loobuma täielikult eesti toidust, eesti keelest ning eluviisist, et siia sisse sulanduda? Kui palju on liiga palju? Vat seda me üritamegi siin selgusele jõuda ja ehk ükspäev võibolla selgub kui ozziks me oleme muutunud ning kui palju me oma eestlust oleme kaotanud. (Kas oleme kaotanud?).

Ootan positiivseid ja negatiivseid kommentaare. 

Jälle kuulmiseni,

Piret

Esperance -Vol 2

Teen siis väikse kokkuvõtte sellest paarist nädalast kui ema ja Silveri õde siin käisid.

Mõtlesime, et mis me siin kodus ikka istume ja näitame vaatamisväärsusi ka väljaspool Perthi. Seega otsustasime sõita tagasi Esperance ja näidata kõige ilusamaid randu siin WAs.

Kõigepealt võtsime suuna Wave Rocki poole. Teepeal aga lendasid koos 3 papakoid, kellele me otsa sõitsime. Õigemini üks sai ilusti minema, teine sai autolt löögi ja lendas võssa. Läksime siis Silveriga auto esiosa kontrollima ja avastasime, et üks papakoi on esivõre vahele kinni jäänud. Roosa papakoi oli paanikas- raputas oma tiibu ja kraaksus meeletult. Üritasin siis teda päästa, aga ta hammustas mind väga kõvasti. Pidime papakoi pead kinni hoidma, et ta jalga sealt võre vahelt välja saada. Õnnestus! Ja papakoi lendas minema- jalg oli võib-olla natuke kriimustatud. Numbrimärk on siiamaani kõver, jumal tänatud et ta esiklaasi ei lennanud.

Nägime ka soolajärve, mis oli natuke kokku kuivanud, võrreldes kahe aasta taguste piltidega. Wave Rock oli ikka samasugune. Ema ei kujutanud ette, et see nii suur on. Piltide pealt pole ikka päris see. Edasi suundusime Esperance poole ja läksime läbi ka „Lehvitamise maakonnast“. Seekord sai ka pilte tehtud!

Esperance tervitas meid jällegi väga ilusa ilmaga. Saime teada, et kõrghoojal nööritakse ikka täiega. Hotellituba kahele 130 taala. Üks öö viiele inimese veebruari lõpus ka 130 taala. No jah. Esperance rannad olid inimestest tühjad ja ookean lainetas- Polnud nii helesinine ja rahulik kui 2 kuud tagasi, aga ikkagi ilus. Sammy the Sealion hängis endiselt kai juures ja kindlasti mõtles endamisi, et mida need inimesed pildistavad kogu aeg? Gape Le Grand rahvuspargis sai seekord isegi ujumas käidud. Algul tundus küll vesi väga külm, aga muidu polnud vigagi.

Suundudes Albany poole otsustasime läbi minna ka Fitzgerald River Rahvuspargist. Plaanisime teha läbi pargi shortcuti ja säästa u 100 kilti, aga see meil kahjuks ei õnnestunud. Nimelt oli pargis teetööd- asfalteeriti viimast osa- paari kilomeetrit sellest shortctist ja kedagi krt läbi ei lastud. Sõitsime korra läbi Hopetounist ja siis suund Albany poole.

Albany karavanpargis saime ka seekord omale ööbimise. Sellise, kus duzziruum ja WC asusid väljas ja on ühiskondlikuks kasutamiseks. Polnud päris vigagi. Kui päeval oli mõnus 36-38 kraadi, siis õhtuks ainult +20 kraadi. Külm oli. Ja kui keegi ikka ei usu, et +20 kraadi on külm (ükskõik kui palju ma seda korrutanud olen), siis küsige mu ema käest! :)

Niisiis vaatasime üle The Dog Rocki ja suundusime rahvusparki chekkama The Natural Bridge`i, The Cap ja The Blow Holes. Siis sõitsime Eestile natuke lähemale ja sattusime Taani. Seal asuvad tuntud Elevandi kaljud. Käisime läbi ühest nn sokolaadivabrikust, kus Silver ostis õunalikööri. Aga selleks et alkoholi osta, pidi ka ostma sokolaadi, muidu lihtsalt alkot ei müüdud. Niisiis kõigile üks kommike, 3 taala tükk- auch, julm hind.

Käisime ka selles lahedast Dinosauruse/ linnu pargist läbi. See valge papakoi pildid, kordas kogu aega- How are u, how are u?? Lisaks sügas end oksaga- nii lahe. Paitasime ka sisalikke ja madusid.

Niisiis, mis edasi? Sõitsime Pembertoni suunas, aga sel ajal oli seal nädalaid kestnud metsatulekahju. Maanteed kattis suitsuvine ja auto oli vingu täis. Seega pidime sõitma põhjapoole- Manjumpisse. Ennem aga tahtsime läbi käia The Tree Top Walkist, aga kahjuks saime teada, et kõik rahvuspargid lähima paarisaja kilomeetri kaugusel on kinni pandud. Nimelt siis tuleohu tõttu. Seega pidime vaatama väljaspool parki neid suuri puid- kahjuks seda kõnnakut seal puude otsas teha ei saanud.

Manjumpi lähedal asub ka üks suur puu, kuhu otsa saab ronida. Autost välja tulles ei saanud enne arugi kui palju seal lendab, eesti keele mõistes, parme. Alles siis kui üks elukas jala pealt väga kõvasti hammustas, pidime kiiruga välja kookima putukamürgi. Anu ronis ka puu otsa.

Kõigil olid kõhud tühjad ja lootsime leida Manjumpist mõnda söögikohta. Sõitsime siis linnas ringi kui järsku avastasime tuttava auto. Ja üllatus-üllatus need samad sõbrad just poes. Ööbimist me linnas ei leidnud, kõik oli broneeritud. Suundusime Augusta poole. Rahulik väike linnake, kus õhtul hilja, ainukesena veel lahti Hiina restoran. Järgmine päev nagu polnudki aega rohkem midagi vaatada, peale Mammuti Koopa ja siis tagasi Perthi poole. Silver ja Anu pidid õhtuks tööle jõudma!! Me siis läksime ema ja Silveri õega niisama hobustele panuseid panema, aga ei võitnud sentigi.

Perthis näitasime neile kohustuslikku Kings Parki. Perth Mint`is nägime kuidas kulda valatatakse ja seal asub ka nn kuldmünt, mis kaalub 1 tonn. Ja siis saatsime nad kahekesi Akvaariumisse . Sissepääsu hinnad igalpool on ikka meelelt kõrged.

Whiteman Pargis patsutasime ka känguruid ja koaalasid. Fremantles tegime ka tiiru peale ning nägime Queen Mary 2 kruiisilaeva.

Nädalad möödusid kahjuks kiiresti ja enne kui arugi saime oli kõik endistviisi ja emad-õed tagasi Eestis...

Tsauuu

Esperance

Tervitused! Eelmine blogi sai lõpetatud lausega- uute reisilugudeni- Panen siis kirja reisiblogi Esperance`st. Andestage, et aega võttis....

Jõulude ja uus aasta vahetusel pandi minu firma kaheks nädalaks kinni ning kõik töötajad said 2 nädalat puhkust. Silveril keerles juba ammu mõte minna Espernce`i. Esperance asub u 720km kaugusel Perthist. Et jõuda sihtpunkti, pidi arvestama vähemalt 8 tunni autosõiduga. Sõitsime sinna läbi Hyden`i (Seal kus asub Wave Rock) ning sealt edasi kagu poole.

Lake King kandis nägime silte, et asume nn „Lehvitamise maakonnas“. Et siis lihtsamini öeldes, võiks vastutulevatele autodele lehvitada. Kahjuks ei jõudnud pilte teha sellest märgist. Tuli natuke ärevust sisse- saame lehvitada ja autosõit pole enam igav... Olime sellest piirkonnast lahkunud , aga alles siis läks huvitavaks. Nimelt lendasid seal suurte parvedena ringi rohutirtsud ja need polnud sugugi väikesed. Auto oleks nagu sattunud rahesaju alla- terve esiots oli täiesti kollane. Esiklaasi pidime puhtaks pesema linnas nimega Ravensthrope, sest kojameeste kasutamine tegi asja aina hullemaks. Esiklaasi pühiks nagu kollase limaga. Tore oli näha, et me polnud ainukesed, kellel selline probleem oli. Bensuka maa kubises elukatest. No vähemalt nalja sai ja sõita oli ka huvitavam. Huvitav mitu tükki järgmisest parvest meie akna peale pooleks lendavad?

Sealt veel 2-3 tundi autosõitu ja olimegi kohal. Õnneks saime hotellitoa kiiresti, sest tipphoojal on väga raske seal midagi leida. Broneerinud ei olnud me midagi. Mõtlesime, et kui peab autos magama, siis peab, sest võtsime kodust kaasa teki ja padjad. Kiirustasime kohe tsekkama siinseid „vaatamisväärsusi“, milleks on rannad. Esimene mulje- wauuu! Need on tõesti superilusad...

Esperance kai juures pesitseb üks merelõvi, kellel nimeks Sammy. Mõnikord on seal näha isegi 3-e korraga. Sammy poseeris piltide jaoks ja tundus et talle meeldis tähelepanu. Järgmisel hommikul sõitisme läbi nn Tourist Drive`i, mis hõlmab esperance rannikuala. Seal on kümneid lahesoppe, kuhu saab ujuma minna. Ilm oli super, päike lõõmas taevas, ainult et see ookeani vesi oli endiselt külm. Vähemalt minule kui külmavaresele.... :) Inimesi oli rannas palju ja isegi ujusid seal külmas vees... Randades oli valge liiv ja vapustavalt läbipaistev vesi. Nägime seal samas asuvat järve nimega Pink Lake, mis on sõna otses mõttes roosa. See on tegelikult väike soolajärveke. Mäletan kuidas ma eestis lugesin raamatust „1000 sihtpunkti mida elu jooksul külastada“ Esperance kohta. Tahaks minna! Ja siin me nüüd oleme, selles samas kohas, mis ükskord oli vaid unistus kuskilt raamatu piltidelt...

Järgmisena võtsime suuna Cape Le Grand Rahvusparki, mis asub u 50 km Esperancest ida poole. Lugesin, et kuskil lähiümbruses asub ka Stonehenge´i koopia. Lähme teeme siis pilti! Kohale saabudes selgus, et turistiatraktsioon on ehtitatud inimese tagahoovi ning küsitakse veel 10 taala, et seda näha. Läheks vaataks ehk Inglismaal originaali! Cape Le Grandi kohale jõudes vajus suu lahti- vauu, vauu ja veelkord vau kui ilus seal on. Sõitsime läbi kõik lahesopid ning ühte randa sai sõita ka autoga. Seal oli muidugi silt, et peab olema 4w drive ja sõitmine omal vastutusel. Terve rand oli nelivedulisi autosid täis pargitud. Liiv oli nii kõva, et karta polnud midagi- ei vajuks sisse! Edasi otsustasime suunduda Albany poole. Peale Ravensthorpe linna Albany suunas sõites, ründasid meid jälle rohutirtsud ja auto kattus kollase limaga. Albanys võtsid aga vihmapilved võimsust ja hakkas sadama. Liikusime edasi Manijumpi poole. Eesmärgiks näha sõpru ja Manijumpi linna. Nägime ka huvitavaid vaatamisväärsusi... Igivana puu ja „ühe puu sild“, Water wheel.

Känguruid me ei kohanud, aga see-eest jooksis üle tee üks emu ning suur, umbes meetrine sisalik. Õnneks jäi sisalik pidama keset teed ja Silver mõtles kuhu poole keerata- paremale või vasakule? Möödusime tast vasakult pool ja ma karjun et jää seisma, tahan pilti teha! Aga kuna meil oli auto taga, siis pidama ei saanud. Õnneks tagumine auto sõitis tast ilusti mööda ning sisalik jäi ellu. Suundusime Augusta poole- linna kus kohtuvad 2 ookeani- Lõuna ja India Ookean.

Seejärel käsime ära WA suurimas koopas, millel nimeks The Jewel Cave. Täitsa mõnus tuur oli... Margareth Riverist läbi ja suundusime edasi Busseltoni peale. Kas mäletate seda suurt kaid, mille ehitus oli pooleli, kui me seal 2 a tagasi käisime? Igaljuhul nüüd oli ehistus lõppenud. Tahtsime rongiga sõita kai lõppu ja tagasi, aga järgmine väljumine pidi olema 45e minuti pärast. Ja muidugi kõige naljakam oli see, et võimalus oleks osta olnud ainult ühe otsa pilet- ehk tagasi peaks kõndima. Polnud meil aega oodata 45 min ja kes see kõndida tahab lõõmava päikese käes 2 km? Autosse ja minekut- suundusime Bunbury poole. Linna, kus eelmine kord sai korraks läbi sõidetud, otsustasime visata põhjalikuma pilgu. Hoopis teistsugune linn kui Busselton ning täiesti erinevad rannad. See rand nagu meenutaks „miniskulptuuri“ ühest Iirimaa rannast- Giant`s Causaeway? Võrdluseks ka pilte.

Selleks korraks seiklus jälle lõppunud aga üks imeline mälestus selgelt meeles nendest võrratutest randadest. Kui keegi küsiks kuhu tasub tagasi minna, siis Esperance oleks mu esimene valik! Austraalia on ikka võrraltult suur ja nii palju on vaatamisväärsusi. Pole siis ime, et Aussid välismaale ei jõua... v.a Bali :D

Auto pidi minema jälle pessu ning uskuge mind, isegi nüüd, kuu hiljem, leiame neid surnuid rohutirtse radiaatori vahelt. Brrr.

Uute reisilugudeni jälle, 

P ja S.

Bali

Novembri keskel oli mul võimalus ära käia Balil. Seekord kahjuks üksi, sest tegemist oli nn firma jõulupeoga. Need 3-4 päeva mis ma seal olin, jäi muidugi väheks, aga sain ikkagi ülevaate, milline Bali tegelikult on.

Õnneks meie hotell oli super- 4* hotell. Algul vaatsin, et mis mõttes see asub suure tee ääres? Aga liikudes edasi fuajeesse ja edasi basseini juurde, polnud autode müra kuuldagi ja kõik oli super. Firma omanik ja ta naine võtsid meid seal vastu ning läksime uhkesse restorani õhtust sööma. Alguses ei teadnud keegi meist et see mingi „fancy“ koht on. Rahatähed on Balil väga suured- 50 000 on umbes 5 dollarit, 100 000 on 10 dollarit jne. Õhtu jooksul sain juba aru, et varsti on kõik raha läinud- 50 000 siia takso peale ja teine 50 000 tagasi taksoga jne jne. 600 000 õhtusöögi eest ning kogu mu raha selleks õhtuks mis oli kaasa võetud, oligi läinud. Silver sai kodus naerukrambid kui kirjeldasin et miljon läks siia ja teise miljoni raiskasin teiste asjade peale.....

Õnneks polnud seal meeletult kuum, aga samas polnud ka jahe. Paar korda sadas padukat. Nimelt reede õhtu, kui ootasime viimaseid töökaaslasi Balile, olime rannas. Mõtlesime, kas pääseme tagasi hotelli- naljatasime, et nüüd tuleb tsunaami. Aga õnneks saime tagasi hotelli, mitte küll kuivalt. Enamus ajast vedelesin ma basseini ääres ja jõin kokteile. Shoppamisest keeldusin, kuigi pidin seda ikkagi tegema. Nimelt tulin tagasi hunniku DVD-ega, mis oli mõeldud ülemuste lastele. Ja Silver siis kirjutas nimekirja „paar“ DVD-d juurde. Õnneks pole kauplejad seal nii pealetükkivad kui Tais- ei jookse järgi ja ei ürita meeletult peale käia. Ozzi aksent on neil ilusti ära õpitud nagu Egiptuses osatakse soome, eesti või vene keelt. Kui mina oma suu lahti tegin ja ütlesin et olen Eestist, siis enamus ei teadnud, kus see on- pakuti, et olen Norrast, Rootsis. Ja nii ma siis ütlesin erinevatele kauplejatele, et olen Soomest, Rootsist või hoopis Norrast. Aussi tagasi jõudes nägin poes neid samu tuttavaid käe- ja rahakotte naistel. 10 taalaga Gucci käekotti osta, pole muidugi paha....

Inimesed on Balil palju tolerantsemad ja ei vahi järgi, nad on harjunud turistidega. 90% Bali turistidest on just pärit Western Australiast, sest see on Perthist vaid 3,5 h lennukisõidu kaugusel. Kuna Austraalias on reisimine kallis, siis nüüd sain aru, miks paljud ozzid just sinna lendavad ja nii väga armastavad seda Balit. Mina pole sinna kunagi minna tahtnud. Eelkõige peab meeles pidama, et see on ikkagi 3-nda maailmasõja riik. Teede olukord on seal jube, autodis-mopeede liiga palju. Ma ei tea kuidas see võimalik on, et sellisele väiksele saarele mahub 3,9 miljonit elanikku. Viimaste aastatega on sinna kolinud inimesi kõrvalt saartelt, et leida tööd, kuna turiste on Balil meeletult.

Nagu ma ütlesin, et midagi eriti ei näinud. Teised töökaaslased läksid kohe shoppama, mina keeldusin. Viimasel päval läksin siis raamatupidajaga koos riisipõlde vaatama. Kell 6 hommikul minek ja enne seda sai kell 3 öösel magama, kuna meil oli väike õhtusöök. Riisipõllud asusid 1,5h sõidu kaugusel. Seega nägin natuke nn Bali päriselu. Kohalikud marketid olid jubedad- kõik puu-köögivili mis oli maha kukkunud jäigi sinna vedelema. Vanad, räämas marketid, majad; meeletult kodutuid koeri.

Kui me jõudsime riisipõllu juurde, mis asus samamoodi tee ääres, oli kõik muu unustatud. Lihtsalt võrratu vaatepilt! Nii rahulik ja vaikne. Ronisime riisipõllult alla teisele poole ja nägime kuidas riisi tegelikult korjatakse- ikka käsitsi. Seejärel sõitsime paar kilomeetrit edasi, et näha teist riisipõldu. Seal tutvustati meile erinevaid puuvilju-taimi ja pakuti maailma kallimat kohvi, millel nimeks Kopi Luwak. Need kohvimarjad läbivad tsiibetkassi seedekulgla. Aga kuna kohvioad on raskesti seeditavad, tulevad nad välja tervetena, ainult marja selle ümbert suudab ta ära seedida. Pärast korjatakse oad kokku ja pestakse hoolikalt läbi ning röstitakse. Anti meile võrdlemiseks nuusutada ka tavalist kohvi, mille lõhn polnud sugugi hea. Kopi Luwak aga lõhnas suurepäraselt. Kuna ma eriti kohvisõber ei ole, võtsin ikkagi prooviks pitsisuuruse nn tassi- Mine tea millal veel võimalus tuleb, et maailma kallimat kohvi proovida, eksole! Rüüpasin ainult ühe sõõmu (igaksjuhuks, pärast hakkab veel paha). Üldiselt tuleb vaadata, mida Balil süüa- nt ei tohi seal süüa salatit, sest nad pesevad seda tavalise veega. Ja hambaid peab pesema ka pudeliveega jne (Nagu ikka- 3nda maailmasõja riigis). Selle tassi eest maksin 50 000 ruupiat ehk 5 taala. Väidetavalt on see ka Oprah´i lemmikkohv. Oleks meil rohkem aega olnud, olek 45-minutilise sõidu kaugesel näinud ka vulkaani. Ehk siis järgmine kord. Kell 11 olime juba tagasi hotellis, et teha checkout ning hakata liikuma lennujaama.

Meie kõigiga läks väga hästi. Miks ma seda ütlen? Nimelt on siin meedias viimasel ajal läbi käinud nii palju halba Bali kohta. Kuu aega enne minekut, oli Balil väike maavärin. Siis toodi sealt üks naine koju metanooli mürgitusega ja pea-aegu et oleks ka veel pimaedaks jäänud. Seega loeti mulle kodus sõnad peale, et ei mingeid kahtlaseid kokteile!!! Seejärel võeti üks 14-aastane poiss kinni, kes üritas narkotsi osta. Nii ta istus seal Balil vangis mõned kuud, enne kui tagasi aussi lasti. Eriti ettevaatlikult peab Balil vaatama, kuhu sa astud. Seal on nii palju juhtumeid olnud, kus inimesed kõnnivad kõrvuti ning järgmisel hetkel on teine kadunud- kukkus auku, mis on asfalti sees. Viimane uudis on selline, et üks mees sai surmava elekrilöögi kuna tõstis käe püsti ning katsus mingit silti. Nii et mõelge järgi, kas te tahate ikka Balile minna??

Paljud sõbrad- tuttavad kommenteerisid, et WOW, tahaks ka töötada sellises fimas, kus viiakse jõuluüritusel Balile. Oodake, kui loete, mida üks firma tegi. Nimelt nägi mu boss lennujaamas ühte tuttavat konkureerivast firmast. Nemad tulid just tagasi LA-st, kus olid nädal aega ning veel koos peredega! Vat niimoodi korraldadakse Aussis jõuluüritusi! Ja meie firmas on äge töötada?? Tegelt ei kurda- see Bali tripp jääb meelde ning loodetavasti saab jägmine aasta LA-sse koos perega puhkama :D!!!!


Mina ei tee siiamaani vahet Tai ja Bali elanikel-toidul-kommetel. Sest need on nii sarnased.  Aga minu arvates on Balil sõbralikumad inimesed, tais süüakse rohkem vürtsikamat toitu. Üks asi, mis hakkas silma- ohvriannetsed pandi alati palmilehtede peale, nagu kõrvaloleval pildid näha.

Üldiselt ma arvan, et isegi läheks Balile tagasi koos Silveriga, et näha rohkem loodust ja ilusaid templeid, mis asuvad saare teises otsas. Kontrast on muidugi suur- auklikud teed ja vaesus ning järgisel hetkel võrratud vaated ja riisipõllud....

Uute reisilugudeni,

Pirx

Viisast, tööst ja alkost

Tere, tere! Vahepeal on möödunud juba 2,5 aastat sellest hetkest kui Austraaliasse sattusime. Mõned arvavad/ arvasid et lahkusime siit mandrilt, aga, EI. Otsisin ja otsisin ning lõpuks leidsin tööandja, kes oli nõus sponsoreerima. Paljud arvasid, et küll selle jäätisetööga saame omale viisa. Aga kahjuks pole see nii lihtne kui 5 a tagasi. Aaron ju tegi 2 nädalase juuksurikoolituse ja nüüd resident. Meie aga peame hullult vaeva nägema, et kuidagi maale saada. Tööde nimekiri millega on võimalik välismaalasi sponsoreerida aina kahaneb. Ei saanud ma kuidagi sekretäri katekooriasse ja ega mul teisi kvalifikatsioone kah pole. Muidugi tõsteti ka alampalga määra, mille peab sponsor garanteerima. Mida madalama palgaga sponsorit antakse, seda rohkem on vaja paberimajandust ja nt IELTSI testi vaja teha ning muid aspekte tõestada. Vahepeal naljatasime, et ostame paadi ja küll siis „paadielanikena“ tagasi tuleme. Sest neid saabub siia mandrile iga nädal ja nad võetakse avasüli vastu ning maksumaksja tasub ka nende kulud. Milleks siis vaeva näha, kui saab ka lihsamalt? Seega otsustas boss, et milleks lasta neid pilusid siia mandrile niisama, kes ei räägi inglise keeltki, et miks ei võiks sponsoreerida sellist inimest kes tahab väga siia jääda, inglise keelt ka nati mõikab ning saaks selle tööga hakkama?

Meiega läks tegelikult lihtsalt. Firma kinnitamine sponsoriks võttis muidugi paar kuud aega, aga kui see oli kinnitatud, saime viisa ühe päevaga. Imestasin, et minu Majanduskooli diplom on siin akseteeritav. See oli inglise keeles ka muidugi...aga et nii lihtsalt sellega läbi saab, ei uskunud. Aga mis tööd ma siis teen??? Ametinimetuseks on Junior- Accountant. Üldiselt toimetan ma plumbingu firmas ja tegelen seal organiseerimise, arvete ja kõige muuga.

Sageli küsitakse, et mina sain sponsori, mis viisa Silver sai?? Ja siis hakka jälle seletama. Silver on minu viisa alla ja pm ma saaks panna viisa alla niipalju inimesi kui tahan.... no mitte päris nii...aga kui on lapsed ka, siis kirjutad oma viisasse ja saavad nemad ka jääda. Sponsor antakse siis 4-jaks aastaks. Niikaua pean mina seal orjama ning ei tohi mitte midagi muud teha. Nagu meie agent ütles Silverile, et tema võib teha ükskõik mida- kasvõi karikakraid nuusutada!

Eks alguses oli ikka tore olla tagasi kontoris. Uus- huvitav... jne. Ikkagi kontoritöö! Aga nüüd olen aru saanud, et ma ei tahaks kontoritööd elu lõpuni teha. Silmad on päeva lõpuks väsinud aruvutiga töötamisest, kael-turi-õlad valusad, stress peal. Milleks mulle seda vaja on??? Hetkel mõtlengi, et kui pean siin ülikooli minema, et raamatupidamise diplom saada, siis teen selle ära. Kui uue viisa jaoks pole seda otseselt vaja teha, siis valiks hoopis teistsuguse töö. Näiteks midagi seoses turismindusega või hoopis loomadega või jumal seda teab. Või teeks jäätist edasi. Aga kontorirotti pole ma nõus enam mängima!

Üks tõestus sellest- nimelt olen hakanud „alkohoolikuks“ :D. Ma arvan, et ma pole oma elu jooksul ka nii palju joonud, kui nüüd, viimase poole aasta jooksul. Iga reede on meil nn „Drinking day“, kus siis päeva lõpul antakse alks kätte ja siis rõõmsalt sõidetakse peale seda autoga koju kah veel. Mõnikord on reedeti ka väike grill, kuhu tulevad siis kõik meie torumehed kokku. Lisaks sellele jõuan koju ja haaran kapist külma õlle või veini, sest ma lihtsalt vajan seda. Ülemus on viimase kuu aja jooksul iga õhtu täis olnud ja päeva lõpuks oma 5-15 õlut ära lahendanud. Ning sõnumineerib mulle- „Just avasin 11-nda :D“. Väidetavalt, peale paari pudelit on juba töö mured unustatud. Eks me mõlemad oleme stressis, sest temal on kukil firma omanik, kes näeb ainult dollarimärke silme ees. Mina aga mõtlen iga päev, kas ma saan seal firmas hakkama, kas ma tahaks sinna jääda jne. Ning siis järgmine hetk mõtlen jälle, et töö pole raske. Paljud eestlased on siin sponsori saanud, peavad samamoodi hakkama saama, miks siis mina halvem olen? Kõik oleneb päevast, kõik oleneb bossi tujudest. Naljakas on see et meie „maintenance tiimis“ on 3 inimest, kes on kõik tähtkujult skorpionid-mu boss, mina, torumees. Ja meie „emotsioonid“ siis tõusevad- vaibuvad, kõike võetakse isiklikult. Ja jummmala eest, sa ei taha olla see inimene, kes on süüdi, see kes põhjustas mingi probleemi. Mõelge, mis siis juhtuma hakkab... Te ei taha teada.... Ülemusega naljatame ikka aeg ajalt, et ajame üksteist jooma! Jäätise tööga polnud mingit stressi, polnud mingeid probleeme- katus küll hakkas vahepeal sõitma, aga sellest sai kähku üle. Nüüd aga ainult jood- mõnikord isegi mitte et vaja oleks, vaid lihtsalt et teised joovad, võtan siis ka ühe õlle!

Uute õllede ja veinideni!

Cheers, Mates!

Ayres Rock ja Adelaide

Mai keskel tuli ootamatult võimalus minna puhkusele. Miks mitte!? Aga kuhu?? Mina tahtsin minna Ayres Rocki vaatama. Ülemus pakkus välja, et minge Monkey Miasse. See on kuulus koht Perthist u 1000 km põhja pool, kus näeb delfiine. Aga see ju asub WA-s! Ma hakkasin virisema- tahan WA-st välja minna! Ma pole kuskil mujal Austraalias käinud ja nüüd puhkuse ajal oleme ka samas osariigis?! Ei, ei. Mul ükskõik kuidas me sinna läheme, aga ma tahan näha seda müstilist kivi!! Otsustatud! Jeeiii!! J 

Kas minna auto või lennukiga- Autoga sõitmine võtab aega 2-3 päeva, enne kui sinna kohale jõuame. Plaan minna ka Adelaidi poole sugulasele külla. Nii, et otsustasime lõpuks lennata. Säästame aega ning ei ketra autole juurde tuhandeid kilomeetreid. Kuigi jah, lennukipiletid olid suht kallid. Rääkimata hotellitoast. Nimelt pole me elusees nii kallist hinda maksnud 3 öö eest Ayres Rocki kuurortis- 750 AUDi. Julm!!

Järgmine hommik oli minek. Muide, siselendudel pole vaja isegi dokumenti näidata. Self-check-in aparaat prindib piletid välja ja siis viid koti ära, pannes sellele ise külge pabeririba.  Sel päeval oli tekkinud Perthi aga erakorraline udu. Nähatavus oli vaevalt 20 meetrit. Kõik lennud olid edasi lükatud, kuni udu taandub. Isegi saabuvad lennukid suunati Perthist eemale. Üks lennuk saadeti Melbournist hoopis Kalgoorlie. (600km Perthist) Kõik ahhetasid! Mõned lennud jäeti üldse ära ja paluti raffal koju tagasi minna, kuna lend läks järgmine päev. Loodetavasti meie lennuk ikka läheb, hotell on kinni pandud ja puha! Lendasime paar tundi hiljem välja, mis tähendas seda, et kohale jõudes pidime kähku tegutsema.

Uluru, Northern Territory

Lennukis anti süüa igasugu väikseid snäkke- väike juust, küpsis, koogitükk. Väga maitsev oli kõik. Esialgu nägime lennukist teist vaatamisväärsust, Kata Tjutat ning selle taga paistis Uluru. Maapind on seal niiii punane, kuigi sellisel jahedal ajal oli ka palju rohelust.

Lennujaamast viisid bussid kuurorti. Bussijuhid rääkisid selle 10 minuti jooksul väikese ülevaate aborigeenidest ning lühitutvustuse linnast. Nimelt on see asula nagu ringikujuline. Selles on 1 peaväljak, 1 postkontor ning 1 supermarket. Kuigi seda ei saa supermarketiks nimetada. Selline pisike IGA poeke.

Hotell polnud midagi erilist ja seal oli nii jahe. Hommikusööki polnud ka hinnasees. Kiirustasime tuuri broneerima, sest kohe-kohe pannakse kõik kohad kinni, kell on 5 saamas. Broneerisime päksetõusu ja päikseloojangu tuurid.  

Hommikul pidime tõusma megavara, sest hotelli eest korjati peale 5.45. Nagu ikka, sõideti läbi hotellid, kust inimesi peale korjati.  Ja algas sõit 20 km eemal oleva kivi juurde. Ausalt öeldes ei tundunud üldse see kivi 20 km eemal olevat.

Kohale jõudes päikesetõusu vaatepunkti, pakuti ka kohvi ja küpsiseid. Mul oli nii külm, et teetops värises käes ja tee lendas sealt välja kahte lehte.... (Ei naera!!) Ootasime kannatamatult päikesetõusu, mis pidi olema 7.15. Tegime seal pilte, aga pidime olema tagasi bussis juba 7.30. Mis mõttes- rohkem ei olegi aega või?

Bussijuht viis meid kivi ronimiskoha juurde. Kes tahtsid võisid kivi tippu ronida. Nimelt mõni päev ei avata ronimiskohta- kõik oleneb ilmastikuoludest. Ülejäänutele tehti aga tuur ümber kivi (bussiga muidugi) ning viidi vaatama paari koobast vms... Meie ei viitsinud ronida, sest oli niiiii külm ja tuuline. Mis seal kivi otsas siis veel on? Veel külmem. Minu parem käelaba oli sinise-laiguline, tänu sellele et pidin seal käes fotokat hoidma. Väljas oli 1 kraad ja ma külmusin peaaegu kringliks! Mis mõttes nagu???!! Mina ei roni!

Lisaks aborigeenide uskumuste kohaselt on see kivi püha koht. Nemad on täiesti selle vastu, et inimesed ronivad kivi tippu. Neil on kivi kohta oma nägemus ja omad jutud, legendid kuidas see tekkis. Kuidas selle koopad või reljeefid kujunesid. Aga muidugi on kõigele ka teoreetiline lahendus, mida ma ei hakka siin seletama.

Pargist ei tohi mitte midagi kaasa võtta, kuna see pidi tooma ebaõnne. Uskuda või mitte, aga inimesed saadavad iga päev tagasi tükikesi kivist või muust, kirjutades: palun võtke tagasi kivitükk, kuna see on toonud mulle ainult ebaõnne!

Meil vedas, et ei sattunud sinna kuumal ajal, kus kärbseid oleks olnud biljoneid. Mõned tiirutasid me ümber, aga väga vähe.

Ma ei tea miks, aga kujutasin seda Ululurut ette väikese kommuunina, kus kivi ümber istuvad ja toimetavad aborigeenid. Kängurud hüppavad eemal. Aga seal polnud abodest jälgegi! Nimelt abode nägemiseks korraldatakse tuure nende külakesse, mis asub kilomeetreid kivist eemal. Saab näha kuidas nad elavad ja millest toituvad jne. Polnud seal ka känguruid, vaid hoopis kaamlid. Kas te teadsite et vabaduses jookseb u 1,5 miljonit kaamlit? Kaamlid jäid sinna peale avastusretki. Alguses prooviti hobustega minna läbi kõrbe, aga need ei pidanud kuumale vastu. Seetõttu kasutati kaamleid, kes jäeti sinna ja nad hakkasid seal metsikult paljunema.

Päikseloojanguks viidi meid tagasi parki ning 15 min peale loojangut, pidime juba tagasi bussis olema, et minna BBQ õhtusöögile. Soovitan soojalt seda BBQd, sest see on superlahe kogemus. Toit on maitsev ja saad nautida õhtusööki tähistaeva all, kõige eraldatumas kohas Austraalias, keset kõrbe. Kust kõige lähim linn asub 450 km kaugusel autoga sõites. Lisaks sellele näidatakse ja räägitakse ka tähtedest. BBQ õhtusöök erineb 5 tärni omast vaid selle poolest, et lauad pole kaetud valgete linadega ning pole 5e tärni teenindust. Ja pole ka vaadet kivile. Vaid istud lõkke ümber ja naudid vaikust!! Jah, vaikust!!! Pealekauba 5 tärni õhtusöök on nädalateks kinni pandud.  Imestama pani see, et kõrb on ju suur ja lai, miks ei võiks panna laudu juurde ja teenida rohkem raha? Leidus nii mõningaid, kes oleks maksnud selle õhtusöögi eest topelthinda. Aga BBQ on odavam ja me ei kurda mitte millegi üle. Tähtedest räägiti ka palju huvitavat, kuna siin on taevas teistsugune kui põhjapoolusel. Nüüd teame kus on Southern Cross ja kuidas seda leida. Täpselt sel perioodil oli võimalus näha ka kuidas 4 planeeti- Saturn, Jupitar, Veenus ja Marss ennast üksteise järel taevas üles rivistusid.

Te kindlasti mõtlete, et miks päiksetõusu- ja loojangut vaadata? Nimelt muudab kivi erinevatel kellaaegadel värvi, olenevalt ilmastikutingimustest. Kõige punasem peaks see olema hommikul ja õhtul, kui päike sellele peale paistab. Vihmase ilmaga, mida juhtub seal kandis harva, muutub aga kivi halliks. Nii punast pilti, nagu proffessionaalid teevad, meie ei saanud. Eks järgmine kord tuleb lihtsalt polaroidfiltrid kaasa võtta ;)

Kata Tjuta

Käisime siis vaatamas teist suurt kivi- Kata Tjuta- mis tähendab tõlkes „palju päid“. Asub 25 km Ululurust, ja seal on 36 kivi, mis on laiali pillutud 21.68 km² alal . Väikesteks ei saa neid muidugi nimetada, aga lihtsalt Uluru on võrreldes sellega 1 suur, terviklik kivi. Selleks tuuriks olin ette valmistunud- ostsin poest kindad ja panin soojemad riided selga. Peale jalutuskäiku kivide vahel, sõime hommikusööki. Mõnus päikesepaisteline hommik ja kärbseid polnud ka. Rahu ja vaikus ilusal päiksepaistelisel hommikul!

Järgmine päev oli minek- Lend Alice Springsi kestis vaid 45 minutit, kuid isegi selle aja jooksul saime süüa.

Alice Spings asub u 335 km kaugusel Ululurust. lennukiga lennates. Ja see külake on enamasti vahemaandumsiskoht paljudele lendudele, kuna asub Austraalia südames.

Üks väike tähelepanek Alice Springsi lennujaama toitudest. Mõtlesime, et sööks midagi enne lendu ja võtsime kahepeale ühe portsu vegie`sid. Need pole friikartulid, vaid kartuliviilud. Eestis vist kutsutakse seda „katrul mundris“. Igaljuhul kui toidu kätte saime ei suutnud uskuda, et see portsijon võib nii suur olla. Küsisin Silveri käest mitu korda üle, et kas ta tellis ikka ühe portsu, mitte 2. Jaaa, vastas tema. Kõrvallauas olevad inimesed vaatasid ka suu lahti, nimelt nad tellisid selle sama toidu. Kahepeale ei suutnud me seda ära süüa. Arvasime et saame samasuure portsu nagu Perthi lennujaamas- selline piisav, väike karbitäis kahepeale. Milline toidu raiskamine! Pilt on tehtud siis kui me juba mõningad sealt pealt olime ära söönud.

Adelaide, South Australia

Lennukis anti seekord võileib toiduks. Lendasime Adelaide´i. Seal oli meie sugulane vastas oma väikse, 4 kuuse lapsega. Tema leidis omale austraalia mehe ja nüüd elab u 2 tunni autosõidu kaugusel Adelaide`ist. See linnake on väike ja mõnus, ümberringi vaid apelsini kasvandused.

Tema mees näitas meile küla juures asuvaid ilusaid kohti. Sellel puul on näha et veetase aastal 1956 ulatus nii kõrgele. Sõitsime ka teise suuremasse linnakesse. Ja nagu ikka on seal enamvähem 1 peatänav, mille ühel pool ääres 1 kõrts, teisel pool teed, teine kõrts. Nägime seal ka ühte soomlast, kes on elanud siin juba 40 aastat. Tuli ta siia elama 5 aastaselt. Pole tal aksenti ega midagi. Eluga siin rahul, aga jah arvatavasti istub seal baaris iga päev ja kummutab õlut....

Käisime vaatamas ka Whispering Wall`i. Kui seisad ühel pool ääres ja sosistad midagi, siis see on väga hästi kuulda teisele poole. Jube külmaks läks ja hakkas sadama. Lisaks sellele tekkis ka udu, ei saanud me vaatama minna linnavaadet, ülevalt mägedest. Barossa Valley oli nii roheline ja ilus, kui vaid näeks rohkemat sealt udu seest. Seal regioonis asuvad õunakasvandused. Õunapuud olid igalpool! Vahepeal sattusime ühte väga hubasesse kohvikusse, kus oli kamin ja hea toit. Sinna läheks tagasi kunagi, kui ma vaid teaks kus see täpsemalt asub! Läksime ära linna, hotelli. Ütleme veelkord aitäh Mercale ja Andyle, kes meile enda juures öömaja pakkusid.

Vihma ei jäänud järgi ka järgmine päev. Väike jalutuskäik viis meid hotellist päris kaugele. Jalutasime veinikeldri poole, et osta mingeid häid South Australia veine. Ei näinud me Adelaide`i linna, ega ka siluetti. Lihtsalt sadas padukat!

Tagasilend  koju kestis umbes 3, 5 tundi. Süüa sai väga hästi. Korralik söök- kas kana karri või beef. Siis anti veel juua, niipalju kui tahtsid, isegi alkot anti tasuta. Siis hakati jagama veel midagi, lootsime, et mingi koogitükk, vahvel vms, aga ei. Jäätis! No mida veel??? Jäätis!! Nalja teete või? Miks ma kirjutan toidust? Sest näidata, et 1 lennufirma ei paku ühte ja sama toitu kõigil lendudel. Estonian Airiga võrrelda seda ei saa. Igal lennul on erinev toit, maitsev pealekauba. Isegi 45 minutise sõidu puhul pakutakse midagi. Me ei arvanud et üldse süüa saab....

Kokkuvõttes jäime reisiga rahule, kui välja arvata seda, et Adelaide`i ei näinud üldse. Igaljuhul on plaan minna Ayres Rocki veel, aga seekord autoga. Sõita läbi kõrbe ja vaatada päiksetõusu ja -loojangut niikaua kui tahame. Ronida ka kivi tippu, mis ei pidanud olema üldse käkitegu, vaid päris raske ronimine. Käia ümber kivi (9,4 km). Tahaks uuesti näha Barossa Valley`it ja Adelaide`i. Gold Coastile niiväga ei tõmba, kuigi seal käiks ka kunagi ära. Igaljuhul kui avaneb võimalus uuesti puhkusele minna, siis sihtkohaks on arvatavasti kodumaa........

Selleks korraks kõik! Uute seiklusteni!

Piret ja Silver