Sawadee ka

Viimasel ajal on lihtsalt nii kiire olnud, et pole arvuti taha eriti saanud. Nimelt sisustasime Aaroni maja, mida rendime välja. Panime ühte tuppa juba mõned asjad paika- voodi ning kapi. Siis leidsime, et veel pisiasjad on puudu või katki- wc ukselink on katki ja vetsust on pihta pandud rätikuhoidjad. Või siis kapiuks katki, tuli ei põle ja kellal pole patareisid. Nii et sebimist oli palju. Õnneks on maja ilmet võtnud ja kõik toad sisustatud. Üks paar elab seal sees. Nemad kolisid meie juurest sinna, kuna Anne on lõpuks tulekul! Anne saabub siis 19-ndal! Välja tuleks veel rentida 3 tuba, nii et kui keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kellel on tuba vaja Perthis siis andku teada! Miinimum stay on 2 nädalat!

Aga kui nüüd Bankokist rääkida, siis ei tea kust alustadagi. Nädala ajaga selles väga hullus linnas juhtus nii mõndagi.
Bankokis astusime bussi pealt maha ja avastasime kohe, et nii odav on seal! Takso hotelli oli ainult 200 bathi, kui Phuketis oleks küsitud selle eest heal juhul 400. Phuket on ikka jube kallis- ainult turistidele üles ehitatud. Isegi õhtusöögi saab poole odavamalt. Mingis normaalses restoranis maksime Phuketis 1000 bathi, kui bankokis saab selle kätte 500-ga. Phuketis sai odavaima t-särgi 350-ga, siis pealinnas 100-150. Mis on 3-4 taala.
Ma ei tea kuidas, aga Silveril õnnestus broneerida 4 tärni hotell võileivahinnaga. Võttis netist veel ühe odavaima, esimese ettejuhtuva. Algul arvasime, et taksojuht viis valesse kohta. Muide, pealinnas on roosat värvi taksod. Tuk tukid on kolmerattalised, aga Phuketis neljarattalised. Hotelli ees võeti kotid ära, viidi üles tuppa- polegi sellise luksusega harjunud. Tuba oli ka viimase peal. Hotellil on bassein ja jõusaal ning hommikusöök oli super!

Esimesel päeval siis läksime linna peale laiama. Mõtlesime, et vaatame üle paar templit. Ei saanud hotellist välja astudagi, kui teisepoolt teed karjutakse- Taxi??? Tuk tuk??? Algul mõtlesime, et proovime oma jõudude ja jalgadega hakkama saada. Aga lõpuks loobusime- Bankok on SUUUUUR linn ja kaardi peal tunduvad vahemaad väikesed. Kahjuks see pole nii. Lisaks on seal tavalised teed, kiirteed ja expressteed. Mis siis põimuvad üheteise pealt-alt. Täiesti hull liiklus on seal nohh. Tuk- tukid sõidavad vastassuuans, autod keeravad ette- vahele niimoodi, et vahed on ainult sentimeetrised. Meid takistas ka mingi jõeke, mis läbi linna kulges ja see ületuskoht oli kaugel. Lisaks palav ilm. Eks võtame tuk tuki- kuna neid jõuti 15 minutilise jalutuskäigu jooksul pakkuda umbes 150! Ja teate, mis hinnaks öeldi, kui tahtsime minna 3 templisse? 20 bathi! See on umbes 70 austraalia senti. Eriti odav. Käisime siis ära ühes kõige tähtsamas templis, kus on 5,6 tonni kaaluv puhtast kullast Budda kuju. Vanamees ootas meid ilusti väljas. Ja tuk- tuki istudes ütles, et kas aitaksime tal koguda tasuta bensiini templeid. Aga, et seda saada, peame minema poodi ja seal ringi vaatama. No hea küll. Viidi meid ühte rätsepa poodi, kus püüti ülikonda jälle pähe määrida ja muud jama. Et teeme ikka teie mõõtude järgi- valige mis lõikega tahate- Versace jm ülikonnad, särgid, kleidid. Suutsime ennast viisakalt välja vingerdada. Siis läksime järgmisse templisse ja vaja oli uus rätsepatöökoda üle vaatada. Meil viskas üle selline mõnitamine. Kui Phuketis seisid rätsepad ise poe ees ja meelitasid sind sisse, siis Bangkokis on leiutatud hoopis selline süsteem läbi tuk- tuki vendade. Lõpuks tahtsime, et vend viiks meid kaubanduskeskusesse- vaja oli veel teha üks peatus- juveeliäri. Järgmine päev olime juba targemad ja ütlesime, mitte mingeid peatusi!! Aga kuna mees oli normaalne ja palus ühte peatust ja Silver ei suutnud ära ka öelda, et no hea küll, lähme käime seal ära! Aga lõpuks ta tahtis veel üht peatust ja kui ta keeras sellesse samasse juveeliäri ette, kus me paar päeva tagasi käisime, siis oli küll selline tunne, et ooo my god!! Kuna vihma kallas hullult ja ma mängisin, et ma olen jumala läbi märg. Siis teadsin kust uksest sisse minna ning kust välja saada. Jalutasin põhimõtteliselt kohe välja ja jäin Silverit ootama. Tahtmine oli öelda, et ma olen juba käinud siin ja mulle ei meeldi sellised pealesurumised, kui ma tean, et ei taha osta ühtegi ehet ja pole raha, et seda endale lubada. Aga mis pärast selgus- see tuk tuki vend ei saanud oma templit kirja kuna, mina ei vaadanud poes ringi. Viskasime talle lubatud 50 bathi asemel 100 pihku ja läksime jälle kaubanduskeskusesse kolama. Näha oli, et poiss ei olnud eriti õnnelik, kuna ei saanud oma templit. No mul savi! Oli jutt, et pole mingeid peatus, siis mida ta kurat viib meid sinna!! Muidugi tailased on hästi sõbralikud- niikaua kui nad saavad oma tahtmise.


Üks päev siis tahsime minna vaatama kuninga ja kuninganna paleed. Ukse peal peeti meid kohe kinni, kuna mul ei olnud pikad püksid jalas. Olid põlvedeni ulatuvad teksad. Ja pakuti kohe, et minge vaatama suurt seisvat Budda ja veel mõnda templit. Hakkasime jalutama, aga mis meil üle jäi kui võtta tuk- tuk. Naljakas on see, et mõned vennad otsivad paberit ja pastakat, et kirja panna kuhu minek ja palju maksab. Ja siis üritavad selgeks teha, kus praegu oleme ja kuhu minema hakkame. Nagu ma ei saa kaardi pealt aru kus olen ja kuhu tahan minna?? Üks kuradima vanamees võttis oma pastaka välja ja hakkas mu kaardi peale istuvat Budda joonistama. Karjusin, et aitab, aitab, ära joonista! Kurat, või tema kukub minu kaarti sodima! Ja siis lõpuks küsib kust me pärit oleme? Ja siis, et kas tai keelt ka räägite? Silver ütles EI! Oiiii, kuidas nii, et tulete taisse ja ei räägi tai keelt?? Aga ma ütlesin talle kohe ka vastu- et kui tema peaks eesti sattuma paariks nädalaks, siis olgu eesti keel ära õpitud ja hakkasin jalutama. Krt! Närvi ajavad sellised. Kas see tähendab, seda, et kui ma lähen nädalaks Hiina, pean hiina keele ära õppima?? No tuleb ju nii välja! Ainuke sõna mis ma suutsin selles nõmedas keeles ütleda, on- Tere! Naised peavad ütlema- Sawadee kaa. Mehed- Sawadee kap. Ja siis paned oma käed ka kokku palvetamisasendisse ja kummardad viisakalt. Tulime Perthi tagasi ja mul siiamaani tahtmine niimoodi tere ja aitäh öelda!! Irwww!

Võtsime paar päeva hiljem uuesti palee külaskäigu ette. Ukse ees peetakse jälle kinni, et külastus on kell 2 päeval, tulge tagasi. Ja veetakse sissepääsu juurest aina kaugemale. Niikaua minge vaadake suurt seisvat Budda ja muid templeid. Kui Silver ütles, et me oleme kõik need asjad juba ära vaadatanud, ainult palee on jäänud (päriselt oli ka nii), siis öeldi, et minge, kähku! Ja juhatati tagasi. Taipasime, et niimoodi nad turiste lollitavad- veavad oma linnatuuridele. Seega, kes loeb seda blogi ja läheb siina paleesse- ärge uskuge mis need tuk- tuki vennad sulle räägivad. Minge paleesse sisse!
Ega me kohe saanudki sisse, kuna minu õlgu kattev rätik, ei kõlvanud. Seega läksime üle tee ja ostime mingi suvalise pluuse. Ei viitsinud laenutama hakata.

Hetkel kõik!

Koh Tao- Bangkok

Koh Tao õnnistas meid ilusa päikesepaistelise ilmaga. Vaatamata mustadele voodilinadele ja pedlikukasutusvõimalustele, olime sattunud paradiisi. Nii ilus oli seal. Istusime päev otsa rannas ning vees, mis oli kuum nagu teevesi. Päeva lõpuks olime punased ja põlenud.
Johnny kutsus üks õhtu meid kaasa õhtusöögile. Seal olid kõik Aaroni sõbrad/ businesspartnerid, kes elavad saarel ja omavad restorane, turismibüroosid jne. Lihtsalt chillivad, joovad õlut päev läbi ning samal ajal teenivad miljoneid. Loodetavasti oleme meie nende seas kunagi….

Kuna saar on väike, kihutasime ka põhjapoolseid randu vaatama. Sihtkohaks oli Mango Bay. Poleks uskunud, et sinnaminek nii raske on- ainult mäest üles! Pildi pealt näete seda asfalteeritud rada, mis on meetri laiune. Meile tuli ka auto vastu ja Silver pidi mäest allapoole sõitma, et otsida lamedamat kohta, kuhu saaks teepervele jääda. Tee kulges oma 5-6 km ja ainult mäest üles! Vaade oli ilus! Kahjuks hakkas ka pimedamaks minema ning kiirustasime tagasi. Vihmapilved võtsid võimust, aga õnneks sadama ei hakanud. Ei taha ette kujutada kui oleks pidanud märja/ libeda teepeal allamäge vurama.
Mango Bay vaateplatvorm asub muide 379 meetri kõrgusel. Isegi Munamägi on ainult 318 meetrit (Pole peast võetud, vaid netist! Kes see kurat ikka mäeletab kui kõrge see Munamägi on…. Eksju??!!). Anyway, õhtul jõudsime siis tagasi hotelli. Ust avades jooksis ülevalt välja väike sisalik. Aga kui tuppa läksime, siis ehmatasime ära. Ukse kohal hängis mitte enam niiii väike sisalik. Järelikult oli selle väikese ema. Kuna me ise ei saanud seda toast välja harjaga, siis jooksin vastuvõtu lauda. Seal istusid kaks meest, kes võtsid asja jumala rahulikult. Ei saanud arugi, milles probleem. Küsisid vaid toa numbrit ja siis tuldi lonkides appi ning ajasime sisaliku välja.

Öösel on seal saarel kottpime, nagu oleks dzunglisse sattunud. Kuna Koh Taod vallutasid samuti pilved, siis otustasime peale paari päevast vedelemist Bangkoki ära tulla. Ja tuli välja, et me pole ainukesed, kes Bangkoki poole liiguvad. Kiirkatamaraan oli juba inimesi täis, kes korjati peale Koh Samuilt ja Koh Phanganist. Lisaks veel rahvas Taolt. Kui me jõudsime laeva ülemisele korrusele, siis pool sellest raffamassist ootasid laevale minekut. Jube!
Kõik oli nagu ikka kleepekatega paika pandud. Saime rinda suure punase klepsu- Bangkok. Vastavalt sellele kui kiiresti said laevapealt oma koti kätte ning jõudsid oma piletid näidata, anti uus kleeps- roosa kleeps peab minema number 2 bussi peale. Selge! Sel päeval läks 7 bussi turistidega pealinna suunas. Aga 6 tundi sõitu oli lausa lust, sest buss oli tuttuus ning näidati ka filme. Vahepeal tehti ka söögipaus.

Tänaseks oleme Bangkokis ringi kolanud juba nädal aega. On aeg lahkuda Malaisiasse…

Koh Taole saabumine

Koh Tao on 1 väike saareke Koh Phanganist ja Koh Samuist põhja pool. Need saared on tuntud oma täiskuu pidustuste poolest. Paljud bäkkarid läksid just nimelt Fullmoon Partyle. Koh Taod teatakse kui paradiisisaart, kus on võrratud sukeldumiskohad. Aga sukelduma lähen ma järgmine kord! Saart kutsutakse ka kilpkonnasaareks, kuna avastamise hetkel elutses seal väga palju kilpkonnasid. Koh Tao on ainult 21 ruutkilomeetrit suur. Ühest saare otsast teise sõitmiseks, kulub 10-15 minutit.

Hommikul sadamasse kohale jõudes, ei osanud me kuhugi minna. Silveril ei tulnud meelde ka kuhu poole peab hakkama jalutama. Aaron oli saatnud juhised e-mailile, aga netti polnud. Nimelt soovitas ta minna oma sõbra Johnny baari, kes üürib ka rollereid. Taksojuhid näitasid mingi suvalise koha kaardil, kus asume ning muidugi pakkusid üheteise võidu, kes meid auto peale saab.
Istusime kohvikusse maha ja leidsime kaardi pealt üles Johnny baari. Omast arust hakkasime jalutama õiges suunas, kuni lõpuks öeldi, et linn on seal, kust tulime. Saime aru, et vahemaad sellel saarel on tõesti väikesed. Ega kellegi käest ei küsinud üle ka, kus täpsemalt asume. Tuli välja, et oleks pidanud sellest kohvikust ainult ümber nurga keerama, teise tänavasse. Täitsa pael! Hommikul vara polnud Johnny kohvik avatud, ning otsisime hotelli. Saime väikse majakese, mille eest nööriti 800 bathi öö eest. Ilma konditsioneerita oleks tahetud 500. Ja lihtsalt voodikoht 350 bathi. Majal polnud häda midagi. Probleemiks olid “puhtad” rätikud, mis meile anti. Pestud lõhn oli küll juures, aga rätikud nägid jumala hallid välja. Lisaks olid linade peal suured plekid. Juba Phuketi korralikust hotellist hakkas silma, et padjapüür on katki. Siis ma üldse ei imestanud, mis ma Koh Taol näen. Aga ikkagi!!
No ja WCs käik on sellel saarel omaette teema. Paberit ei tohi WC-potti visata, vaid see tuleb prügikasti panna. Teisepool potti oli ämber veega ja kopsik, millega sai vett valada.

Ahjaa mõnes hotellis on oma generaator, mis teeb elektrit. Ja elekter lülitatakse sisse ainult 6-st õhtul kuni 6-ni hommikul. Ning mingiks ajaks ka 12 päeval. Jumal tänatud, et me sellisesse hotelli ei sattunud!!

Päeval jalutasime linnapoole tagasi, aga Johnnyl polnud ühtegi rollerit välja rentida ning saatis meid oma sõbra juurde, kes tegi allahindlust kah. 250 asemel saime rolleri rentida 200 bathiga päevas. Kahjuks pidime oma passi panti andma. Kui rentida kuskilt roller, peab mõnes kohas tagatisraha andma, kuskil 2000 bathi või passi sinna jätma. Kriimustused tuleb enne rentimist kõik üle kontrollida, et tagasiviimisel poleks mingeid probleeme. Sellega need rolleriärikad oma raha teenivadki, et annavad lollile turistile rolleri kätte ja tagasituues ütlevad, et kriimustatud- maksa 5000 bathi. Sellepärast ei tahtnud me Phuketis ka rollerit rentida. Ning muidugi sealne liiklus oli kohutav. Tahaks reisilt elusana tagasi jõuda. Koh Taol on aga liiklus rahulik ja pole suuri teid.

Phuket- Koh Tao

Peale Phi Phid oli tahtmine Phuketist võimalikult kiiresti põgeneda. Kus on päike?? Võtsime suuna Koh Tao poole, seal kus on Aaroni ööklubi. Kuna reisibürood pakkusid pileteid alates 1400-st bathist/ in, siis otsustasime minna ise- bussi ja praamiga sinna. Saime bussipiletid 200 bathiga ja praamipiletid 500-ga, inimene.
Kõigepeal tuli taksojuht hotelli järele lubatust varem. Kuna jõudsime liiga vara kohale, otsustasime minna varasema bussi peale. Aga tundus, et buss oli katki- liikus kuidagi jõnksutades edasi. Sõnagi lausumata sõideti edasi, tehti paar telefonikõnet ning saabusime autoremonditöökoja ette. Nii nad siis parandasid seda bussi tund aega, ilma et meile midagi mainiks. Ja see buss, mille peale pidime alguses minema, oli ka just väljumas. Tekkis Déjà vu tunne- samamoodi nagu Londonis. Mõtlesime, et miks see alati meiega juhtub. Tore! Mis järgmiseks? Oi ja siis oli vaja kihutama hakata, et aega tasa teha!! Sõitsime läbi väikestest masendavatest külakestest. Loodus oli küll lopsakas ja roheline, väga ilus.

Suundusime sadamalinna poole, nimega Surathani ja sõit kestis umbes 5 tundi. Linna jõudes öeldi, et kõik kes lähevad praami peale, kobigu bussi pealt maha. Siin? Kohe? Seal oli üks tuk- tuki vend, kes käskis autosse istuda. Okey! Aga tuli välja, et peame kõik 9-kesi sinna ära mahtuma. Mõned suured backpakkeri kotid visati katusele ja kästi tuk- tuki istuda. Tegelikult oli seal ruumi, ütleme, 6 inimese jaoks. Ja kui teised hakkasid küsima, et sinna ei mahu ju rohkem, et läheks taksoga vms. Siis vastati, No Problem, küll mahute. No Problem!! Oi see oli niiii naljaks. Kahjuks meil pilti ei ole, kuidas seal istusime, nagu silgud konservikarbis. Asja tegi hullemaks see, et osade kotid olid ju sees. Möödasõitjad näitasid näpuga ja naersid meid. Ime, et katuselt kotid maha ei kukkunud, kui keerasime.
Laev väljus alles õhtul kell 11 ning sisustasime oma aega pizzat süües. Öölaevas on inimestele pandud voodid. No tegelikult pole see voodi, vaid õhuke madrats. Isegi padjad on olemas, kaetud nahast püüriga. Õnneks saime oma põrandal olevad “voodid” ära vahetatud kõrgema vastu, kuna kellelegi polnud neid broneeritud. Kõik kondid oli hommikuks valusad.

Phi Phi

Tahtsime minna vaatama ühte neist ilusatest randadest maakera peal, kus filmiti ka The Beach. Teate küll Leanardo Dicaprioga. Kõigepealt natuke infot. Phi Phi saarestikku kuulub 6 saar, millest suurimad on- põhjasaar Phi Phi Don ning lõunas Phi Phi Leh. Saared asuvad Andamani meres, 46 kilomeetri kaugusel Phuketis. Võtsime sinna 1-päevase tripi ning laev sõidab saartele 1,5 tundi.
Hommik algas imelikult- ei tea kas oli see magamatusest või sõime eelmine päev midagi halba, aga polnud tuju üldse minna laevaga sõitma. Eelmine päev oli meil hotellis väike basseini pidu, kus pakuti tasuta toitu. Saime teada, et katusel asuv baar kuulub ühele sakslasele, kes on abielus tai naisega. Mehel sai kõrini sakslastest, tööst ja külmast ilmast. Müüs maja kahe päevaga maha ning ostis Phuketis maalapi. Niimoodi ta chillib siin juba 7 aastat ja ei oskaks paremat elu ette kujutadagi. Alguses elas ka naine saksamaal. Naine lihtsalt istus tundide viisi akna all, kohvi tass käes ning vaatas kuidas lund sajab. Lihtsalt nii vaimustuses oli lumest.

Aga tagasi tulles selle tripi juurde- hommikul kell 7 korjati hotellist peale. Siis läksime järgmisse hotelli, kust veel raffast peale korjata. Kõik, kes auto peale tulid, olid hiinlased, kes suutsid ainult karjuda hommikul vara. Lisaks sellele jäid veel hiljaks ka 20 minutit!
Sadamas pisteti kõigile rinda kleepekas- vastavalt sellele, kas lähed kiirpaadiga, kas sul on istekoht jne. Minu üllatuseks oli Silver võtnud VIP piletid. Ja VIP kohad olid ainult 200 bathi kallimad tavalisest piletist, mis on nagu üliodav. Juhatati meid siis kõige ülesse ruumi ja meie istekohad olid reserveeritud. Võisime võtta teed, kohvi, küpsiseid niipalju kui tahtsime. Telekast näidati igasugu filme.
Sinna, kuhu poole oli kurss võetud, oli taevas täiesti must ning tundus, et sadas. Meri lainetas hullult. Ja varsti oli kõigil selline kaame nägu peas, et millal ometi laevasõit ära lõpeb. Lisaks hakkas veel tibutama. Tänu vihmale, tühistas kapten ära ka meie peatuskohad- (turvalisuse huvides) snorgeldamised Maya Beachil ning sõidu ümber saarte. Eesmärk oli ainult jõuda saarele. Sadamasse jõudes pidime minema teise laeva peale, mis viis snorgeldama. Ning meie paketti kuulus ka minek aquarium laevale - laeval oli avatud põhi kust kalad said sisse ja välja ujuda ning meie saime ujuda nende keskel.
Peale seda sõitsime saarele lõunatama. Vaba aega jäi ainult tunnike. Ning saime teada, et kui tahad minna saare vaateplatvormile, kulub 40 minutit, milleks polnud meil aega. Kõige tipuks hakkas vihma meeletult kallama. Ostsime ka vihmakeebid. rääkides vihmakeepidest siis jalutas meile vastu üks pilukas, kellel olid seljas bikiinid ning vihmakeep oli tagatipuks selga rebitud. Hinnad olid Phi Phil topelt kallimad, võrreldes Phuketiga, ning tingida ka ei lastud.
Tagasitulles oli meri veel rahutum ning kõigile anti ettenägelikult oksekott. Enamus ka kasutasid neid, mida polnud eriti meeldiv kuulda/ vaadata. Meiega oli kõik korras, lihtsalt istusime seal tooli peal ja keskendusime filmile. Tagasitulles jagati vippidele ka kookosemahla. Vat see oli vastik…
Hotelli jõudes ikka veel õõtsusime paremale- vasakule, üles- alla. Isegi 6 tunni pärast, kui läksime poodi, oli selline tunne nagu oleks laevas. Ja tunne nagu viskaks pildi taskusse. Õudne! See oli kõige hullem puhkuse päev ever!
Aga muidu oli seal ilus- kujutan ette kui megailus on seal päikselise ilmaga seigelda. Lisaks oli meie laevas kokku umbes 10 eestlast, kellega sai mõne sõna ka vahetatud- igal pool neid ka leidub!

Kokkuvõttes soovitame võtta kahe päevase tripi, mis sisaldab ka ööbimist saarel. Niimoodi näete rohkem ning ei pea kohe tagasi kiirustama- laev väljub Phuketi poole juba kell 2 päeval. Läheme kindlasti tagasi Phi Phile kõrghooajal ja käiks ära ka Phang Nga Bays ehk James Bondi saarel. Seal kus filmiti Bond- Mees kuldse relvaga.

Phuketi seiklused

Panen siis lõike meie seikluste kohta, aga pildid tulevad hiljem, sest pole võimalik neid WIFIga üles laadida....

Phuketis algas täielikult vihmahooaeg. Kohalikud ütlesid, et see ilm vaheldub üle aasta, st eelmine aasta samal ajal oli ilus ilm. See aasta vihmane. Järgmine aasta peaks jälle ilus olema. Selle tulemusena jäi meil ära nii mõnigi sõit ning tühistasime ka tuuri vaatamisväärsustele. Vihma kallas õudsalt.

Käisime 1 päev Phuketi loomaaias, mis oli päris põnev. Tegime pilte tiigri, mao ja ahviga. Pildi eest muidugi küsiti 200 bathi, mis on umbes 7 AUD. Seal toimusid ka igasugused showd. Läksime siis ahvishowle, kus väikesed ahvid tegid igasugu trikke. Ja tundus, et neile meeldis tähelepanu. Poseerisid ikka täiega. Ahvid sõitsid jalgrattaga, rehkendasid, mängisid korvplli jne, jne, jne. Krokodillishow oli jama, kuna trikke tehti vähe. Rohkem oli loomade ärritamist ja näitamist, et need lõualuud käivad sekundiga kinni, kui midagi krokole suhu panna. Elevandishow oli kõige ägedam. Mängisid seal jalgpalli, seisid esimeste või tagumiste jalgade peal. Mängisid pilli. Joonistasid jne. Väga nunnud olid!
Läksime ka Phuketi liblika- aeda. Aga see oli jama- ei näinud me SUURI liblikaid, mida lootsime sealt leida.

Söögid on siin väga maitsvad, eriti siis kui nad pole vürtsised. Proovisime ka siin „väikese“ vürtsiga toite, aga mul ei lähe need alla. Mõtlesime, et kui see on lahja, mis just sõime, siis mis on vürtsine?? Lasime ära grillida ka terve kala, mida aussis omale lubada ei saa. Lobster ning taipärane supp olid ka päris head.
Siin sõidavad ringi ka nn söögitaksod, või kuidas neid nimetada. Putka on kinnitatud rolleri külge. Neid on erinevaid- ühed, kes müüvad ainult puuvilju, teised ainult grillivad erinevaid lihasid. Siis järgmised näitaks müüvad mingit toitu- riisi või makaroni vms. Ja üks Silveri lemmik- pannkoogitakso. Mees tegi pannkoogist lausa kunstiteose. Ütled millega tahad ja teeb- banaani, nutella või erinevate moosidega. Ja siis joonistab pannkoogi peale ning lisab sprinkleid. Vat see oli elu parim pannkook, lihtsalt niiiii superhea. Sorry vanaema, aga sinu pannkoogid jäävad natuke sellele alla....! Silver oleks üks õhtu peaaegu tänaval jalgu hakanud trampima, kui ei leidnud seda meest oma pannkookidega üles. Ja lõpuks vist ka nutma.... Õnneks oli mees kõrvaltänavas. Mis ma oleks selle suure lapsega siis peale hakanud??

Kauplemine on täiesti ära tüüdanud. Ja kõigil müüjatel on ka ühesugune tehnika. Et küsid palju need 2 t-särki maksma lähevad, öeldakse 700 bathi. Siis me pakume 500, müüjad kohe, oiii eii, nii vähe!! Annan isiklikult Teile very good price, 600. No ei aitähh!! Me pakume 500. Müüja 550. Lõpuks saab kaubale 500 peale. No see oli ainult 1 näide, aga üldiselt on kõigi jutt sama.
Eriti kopa viskas ette see tänavapeal karjumine. Hõigatakse ja pakutakse sulle kogu aeg. Taxi??? Tuk- tuk?? Suit (ülikond) for you, sir?? Või siis massage madaaaaam?? Mõtlesin, et kui keegi mulle veel ütleb madaam, sõiman näo täis! Kas ma olen 65 või mis?? Silver jalutas üksi tänava peal ja kohe võeti käest kinni ja hakati jõuga tirima, et tule massaazi!
Õnneks oli meie hotell saare põhimelust Patongist 15 minutit sõita. Olime Kata Beachil, kus müüjad polnud nii pealetükkivad ja seal oli hea rahulik.

Phuket

Tervitused Phuketist!

Pärast kahte lendu ja väsitavat passimist lennujaamas, oleme omadega jõudnud Phuketi.

Igaljuhul Perthist väljus lennuk 40 minutit hiljem, aga jõudis Kuala Lumpuri 15-minutilise hilinemisega. Meie järgmine lend oli võetud hommikul kella 7-ks. Ja mõtlesime, et pole vaja hotelli võtta selleks 5-ks tunniks. Veetsime aega Mac`is ning siis kobisime toolide peale magama. Aga seal ju magada ei saa, inimesed sebivad edasi- tagasi. Peab oma asju valvama ning tool pole ju voodi. Enne seda polnud lennukis ka maganud silmatäitki. Vandusime, et ei ööbi enam mitte kunagi lennujaamas. Olime superväsinud.

Lennuk Phuketi startis õigeaegselt ning maandus isegi 30 minutit graafikust ees. Super! Rääkimist väärt oleks lugu hiina tüdrukutest, kes sõnagi inglise keelt ei rääkinud. Alguses jagati toitu neile, kellel oli see tellitud. Siis hakatakse teenindama neid, kes midagi osta tahavad. Ühele tüdrukule öeldi, et kohe tuleb teine trolly ja sealt saate osta sööki. Aga see ei saanud midagi aru, vajutas nuppu ja flight attendant pidi uuesti seda ütlema. Siis sai oma burgeri kätte, vaja jälle nuppu vajutada. Tal külm. Küsitakse siis, et mida sa tahad, meilt saab teki osta, ei tema ei taha. Küsitakse mis keelt räägid? Inglise? Ei! Tai? Ei! Jne. Ainult hiina keelt. Lõpuks pidime täitma nõmedad (maalesaamise) kaardid oma andmetega. Ei mina aru saa, milleks neil seda vaja on. Kui lennujaamast käib läbi miljoneid inimesi, kas nad tõesti säilitavad need arrival ning departure kaardid?
Nu ja muidugi ei osanud need hiina tsikid neid täita. Palusid, et Silver täidaks, aga ta keeldus. Lõpuks stjuardessid aitasid neid. Kõige tippude tipp oli siis see, kui lennuk hakkas maanduma. Teadagi, et ei tohi oma toolist püsti tõusta ja rihmasid lahti võtta, kui on selleks luba antud. Kohe kui rattad puudutasid maad, oli tsikk juba püsti. Piloot üritas elu eest veel hoogu maha pidurdada. Selle peale jooksis kohe oma kohalt püsti stjuuardess, ning surus ta istuma. On ikka inimese mõistus, nagu esimest korda sõidaks lennukiga??! Oleks tahtnud ta käest küsida, et kas tõesti esimene lend või oledki nii loll?

Phuketi lennujaamast võtsime siis takso ning taksojuhid andsid meie paberit edasi- tagasi. Keegi ei tahtnud viia, et see nii kaugel, tunni ajane sõit. Lõpuks 1 mees võttis auto peale. Nii hullu sõitmist nagu see, pole me varem kogenud. Isegi Egiptuses on parem liiklus. Egiptuses on kiirused väiksemad ning kui mõni auto tuleb liiga lähedale, siis ikka antakse signaali. Aga see taksojuht sõitis ees olevatele autodele nii perse, et vahe oli ainult mõni sentimeeter. Silver veel küsib mu käest, et kas risti ikka lõid ette, enne kui autosse istusid? Õnneks on siin liiklus vasakpoolne, millega oleme nii ära harjunud. Taksojuht kihutas elu eest, pidevalt mingi 100- 120 sees. Esimeses reas sõidab siis autole perse kinni, mööda ei saa. Siis keerab vasakule, otse 3-ndasse ritta. Kas ma mainisin midagi suunatuledest?? Ohh ei! Eesolev roller läheneb maagilise kiirusega. Eee, võiks nagu pidurdada, muidu sõidame sellest rollerist üle. Aga ei! Kiire pööre paremale, pressib ennast paremal pool olevale autole ette. Vahe on millimeetrites. Jube! Ahjaaa, mainimata ei saa jätta seda ka, et kui vasakult mööda ei saa, siis paremalt poolt, üle pideva joone, vastassuunas, saab ikka läbi. Ja tundub et kõik on sellega harjunud. Vastutulidajad lihtsalt tõmbavad kõrvale. Lõpuks oli meil lihtsalt nii naljakas, et naersime elu eest ja hoidsime hinge kinni, et mõni crash ei tuleks. Tahaks nagu elusalt hotelli jõuda!
A üks asi veel, et kui ristmikule lähenesime ja seal oli punane tuli, tegi taksojuht vasakpöörde. Ehk siis see suund kust peaks vasakule ära keerama. Sealt pani üle tee risti läbi ning tuli teisepoolt ristmikku välja. Me ei saanud algul aru, mis ta teeb, et peabki ära keerama ehk? Siis mees hakkas täiega naerma, et lollid seisate seal punase tule taga, aga tema on juba ristmiku ületanud. Me ka siis hirnusime kaasa, good work, mate!!
Üks põhjus veel, miks keegi meid ära ei tahtnud viia, oli- ei teatud, kus hotell täpselt asub. Ja kui taksojuht nägi hotelli silti, tegi ahaaa! Ja hakkas naerma, hakkama sain! Igaljuhul jube naljakas ja eluohtlik taksosõit on seljataga.

Phuketi saar on väga lopsaka loodusega- roheline ja igalpool on palmid. Ilus, aga räsitud, arvatavasti tingitud sellest tsunaamist. Räpane on ka siin, nagu egiptuses. Kuna on vihmahooaeg, siis vahepeal isegi sadas vihma, aga siis jälle ilus.

Küll oli hea magada VOODIS, 12 h järjest!
Tsauki praegu!