Silveri sünna

Tere!

No nii Silveri sünnipäev peetud. Tegime kartulisalatit ja grillisime liha-kana. Mõned eestlased kutsusime kohale, Aaron-Sandra tulid ka ning Glen ja Joel. Joel töötas kunagi Gleni heaks, aga kuna ta lobises klientidega rohkem kui raha teenis, siis ta vallandati. Praegu tegeleb MotoPlexil sõõrikutega ja tal on oma jäätiseauto, mille ostis Glenilt. Vana sitt auto, mis on väga hullus olukorras. Vaene Allan, kes peab sellega päevast- päeva sõitma. Autol pole suuna-ega piduritulesid, rääkimata piduritest. Generaatorit peab täitma iga 4 tunni tagant. Meil peavad mõned genekad vastu 2 päeva- ehk siis üle päeva tangime need täis.

Igaljuhul Silveri kuulus kartulisalat läks kõigile peale. Rääkimata eesti viru valgest ja vana Tallinnast. Tordi tellisin ka. Kui esmaspäeva õhtu pidu teha, siis paratamatult enamus lähevad koju, kuna järgmine päev vaja tööle minna. Lõpuks jäidki siia „tolgendama” Glen ning Joel. Joel läks täiesti hulluks juba peo alguses, vaja oli särk ära võtta või tagumikku näidata jne. Ega ülemus ka parem polnud- Ric juba magas ning oli vaja markeriga selja peale joonistada igasugu lollusi. Tõestusmaterjal on piltide peal olemas ja nüüd oleks õige aeg välja pressida palgatõusu! Või mis? :D irww Mul oli tuju edasi pidutseda ja tantsida aga kuna nad olid juba sigalakku täis ning Glen tahtis jala hakata koju minema (5 km), siis jätsime nad siia magama. Joel aga otsustas purjus peaga ikkagi sõitma minna. Joelil on hüüdnimi kah- Loser või siis Donut Boy (luuser- sõõrikupoiss). Ning juhtus nii, et Joel ütles Gleni kohta Uncle Glen. Nüüd me siis kutsumegi oma bossi Uncle Glen, irww.

Laps on oma sünnipäevakingist vaimustuses- kinkisin talle auto, mis sõidab kütusega, õigemini nitroga. See mudelauto vajab rohkem hooldust kui tavaline sõiduauto. Kõigepealt tuleb läbi lugeda õpetusjuhend. Uue masina peab „sisse töötama”- 4 paagitäit lihtsalt tühjaks sõitma, ilma täisvõimsuseta. Mida me tegime eile ning täna sai korralikult autot retsitud. Päris hull värk kui kiiresti see auto liigub- kuni 75 km tunnikiirusega. Üks paagitäis kestab 10-15 minutit, siis on lõbu läbi ja peab uuesti tankima. Paak tuleb alati tühjaks sõita ja kui jätta auto seisma mõneks päevaks, peab mootori ära puhastama. Õigemini puhastama seda regulaarselt- mingid õlifiltrid jm asjad. Mul on hea meel, et Silver on kingiga rahul! Ahjaa Ric oli autost nii vaimustuses, et läks ja ostis omale ka ühe kasutatud mudeli. No jah, kui Silver läheb tööle, lähen ma parki autoga kimama. Väga fun asjandus on! Soovitan soojalt!

Siis veel uudiseid- isa läks eesti tagasi, Ric kolis sisse nagu te juba aru saite. Kuna peost olid kõik nii väsinud, siis täna võtsime vaba päeva ja läksime randa möllama. Kuumus lööb jalaga näkku, aga ookeani ääres on ikkagi mõnusalt jahutav. Kuigi liivapeal kõndimine on nagu praepanni peal käimine- jube kuum. Saabus jällegi uus kuumalaine ning homseks lubab 42 kraadi. Ehk saab lõpuks pruuniks?

Tsau, Tervitavad lapsed aussist!

Hääd vabariigi aastapäeva kallis kodumaa....

Päev vanglas (vanglates)

Selleks, et külastada kinnipeetavat, kulub aega pool päeva. Kõigepealt sõitsime vanglasse pool tundi. Kohal peab olema vähemalt 30 minutit enne külastusaega. Täitsime ära paberid ning saime külastusnumbri (number 6) ja kapi võtme (number 4). Kappi pidime panema kõik oma isiklikud asjad- mitte midagi ei tohi ju kaasa võtta. Peale paberite täitmist tehti ka foto ja skänniti ära silmad. Siis istusime ja ootamime 15 minutit, enne kui hakati külastaid kutsuma. Kõigepealt kutsuti numbrid 1-5 ja siis 6-10 jne. Isiku nad teevad kindlaks silmade järgi, et vaatad aparaati ja arvuti viib kohe kokku näo ning nime. Siis otsiti meid läbi metalliotsijaga ja isegi suu pidi lahti tegema ja näitama, et midagi suus pole. Vat selle peale ma poleks tulnud (blond). Siis lasti meid läbi uste ja niikaua kui üks uks oli lahti, ei tohtinud teist avada. Kapi võti vahetati numbri 4 vastu, mis tähendas, et pidime istuma lauda number 4. Laudu oli seal 40. Nu ja siis saadeti meie juurde kinnipeetav number 4. Kõik reeglid olid paigas, et ainult vangid tohivad püsti tõusta, liikuda ja sulle kohvi tuua. Tund aega läks kähku. Poiss oli positiivses meeleolus, et saab süüa jube hästi ja õppida saab seal esma-abi jm ning makstakse veel peale ka kui õpid. Väljasaamisega on veel asjalood segased- selgub alles peale advokaadiga rääkimist. Kõige hullem variant on, et peab seal kinni istuma 20-nda märtsini, kui toimub kohus. Väljaminnes peavad kõik kinnipeetavad ruumist lahkuma, enne kui tohivad külastajad püsti tõusta. Siis vahetad oma numbri kapivõtme vastu ja saab liikuma. Skännitakse uuesti su silmad, et oled ikka sina, mitte vang :D. Ja läbi mitme ruumi ning suletud uste saab lõpuks välja tagasi. Ahjaa, meestele pandi veel oranz käepael käe peale, et jumalaeest mehed segamini ei lähe ja kohti ära ei vaheta vms. Nii et, jah, ärge sõitke purjuspeaga, eriti veel kui oled backbakker! Nu ja siis sõidab pool tundi koju ka, ning ongi u 4 tundi läinud.

Sattus kuidagi nii, et õhtul oli bookitud ka Fremantle Prison Tour. Mis siis ikka ühest vanglast teise! Fremantle oli vangla sellest ajast kui Inglismaalt transporditi vange siia (1800 midagi, ei mäleta täpselt) kuni 1991- aastani. Tuur, millel käisime, oli nimeks Torchlight Tour- anti kätte väikesed lambikesed, räägiti kummituslugusid ja jutte vangla „eredamatest” sündmustest (vangidest). Muidugi kuulus sinna juurde ka meie ehmatamine. Kuna vangla rutiin on üks ja sama, siis paljud tegid enesetapu. Et üks vang „kukkus” alla 4-ndalt korruselt 1900-ndal aastal ning sai surma. Aga alles 23 aastat hiljem pandi esimese ja teise korruse vahele võrkaed :D. Giid ütles, et liigume edasi, aga siis keegi karjus ning inimesesuurune nukk kukkus võrgu peale. Muidugi kõik kiljusid.

Seal oli 4 divisioni. Esimeses elasid need vangid, kes olid hakkama saanud väiksemate kuridegudega ning 4-ndas pesitsesid mõrvarid. Seal 4-ndas divisionis ma ei tundnudki, et õhk oleks nii raske ja oleks palju „paha energiat”, aga ma tundsin seda teises ja komandas divisionis- kus oli teistsugune (imelik) energia. Lahe kogemus oli. Öösel võib seal päris hirmuäratav olla üksi, kui võib kuulda, kuidas vangid mängivad korvpalli, keegi käib trepi peal või kedagi just hukatakse.

Tulevad meelde need ajad kui kutsusime sõbrannadega kummitusi välja. Isegi õnnestus, kuigi 1 sõbranna väitis, et me liigutame ise seda asjandust :D. Fremantles pole vist kummituse väljakutsumine mingi probleem, neid vist tuleb tuhandete kaupa seal. Või õigemini nad liiguvad ilma kutsumatagi!

Käisime üks päev kolmandat korda Kings Pargis, et näidata seda isale ja Allanile. Ning üks päev poes kolades nägime Ricki, seda poissi kes pidi meile üüriliseks siia tulema. Võtsime ta linna kaasa- käisime vaaterattal, mis oli suht jama. Istusime natuke baaris ning näitasime talle ka elamist. No ja lõpuks täna kolis ta sisse, kuna Glen viskas ta välja. Mel tahtis tast ammu lahti saada. No muidugi kui ei pea maksma üüri ning hommiku ja õhtusöök tuuakse nina ette, tööle ei pea ka sõitma. Kes sealt ikka lahkuda tahaks?

Nu jah, ärge tehtke seda mida hiljem kahetsete ja püsige terved!

Sau

Pinnacles

G`Day mates!

Väike trip põhja poole, sai lõpuks teoks. Pinnacle kivid siis vaadatud. Õnneks 3 tundi sõittu läks päris kiiresti, ei saanudki aru, kui olime juba kohal. Ümberringi oli mets ning järsku liiv ning tuhanded kivikesed. Seal samas asusid ka stromatoliidid (fossiilid). Need on 3500 aastat vanad. (maailma vanimad on 3,4 miljonit aastat vanad, lahe). Tagasitulles mõtlesime läbi minna mingist observatooriumist. Kuigi blondil jooksis juhe kokku, siis saime ka natuke targemaks, kuidas tekkis universum jne. Näiteks planeet maa „sureb” 1 biljoni aasta pärast, sest päike suureneb ja see põhjustab temperatuuritõusu maal. Ookeanid kuivavad kokku ja ongi kööga. Ikkagi kõige mõttum 15 taala, mis maksnud oleme (in.kohta!) Kõigepealt astume sisse, keegi ei tervita. Vahime lolli näoga otsa, et mis edsai? Kuhu? Mis siin üldse vaadata on? OK, ostsime piletid ära, anti veel mingid 3 münti kaasa?! Milleks? Hmm, ei viitsinud küsida ka. Tagasitulles küsisime alles- et torni otsa ronida, peab nendega ukse avama. Pooled asjad (maketid) seal teaduskeskuses ei töötanud. Et vajutad nuppu ja asi hakkab tööle, aga ei! Ei soovita kellelgi minna sinna!

Õhtul toimus Gleni juures väike grill, kuna üks endine töötaja Rick tuli tagasi austraaliasse. Ta töötas enne Kalgoorlies, aasta tagasi või nii. Jääb siia mõneks kuuks ja otsustasime talle üürida välja ühe toa. Eks paistab kuidas asjad siin kujunema hakkavad, pigem elaks muidugi kahekesi.

Täna võtsime vaba päeva, ei viitsinud lihtsalt tööle minna. Tegelt tahtsime kassi viia arsti juurde, et talle vajalikud süsti ära teha, aga ei saanudki. Üks eestlasest tuttav sõitis öösel autoga purjus peaga ning pisteti vangi. Kontaktisikuks pani ta Silveri. Kõigepealt pidime minema vanglasse autovõtmete järgi, kuna ta palus sõiduki tänavalt ära tuua. Autos ju kõik asjad- arvuti, rahakott, fotokas jne. Istusime ja ootasime seal natuke aega- päris palju külastajaid oli. Üks naine oli just saanud teise lapse ja tema mees kirjutas paberitele ametlikult alla, et on lapse isa. Karm värk. Huvitav oli vaadata ja mõelda, et keda need inimesed vaatamas käisid ning mis kurideo eest need vangid kinni istuvad. Üks uks tohtis ainult korraga lahti olla. Et välisuksest välja saada, rivistusid nad kõik üksteise järel ja ootasid kuni teine uks sulgeb. Alles siis avati välisuks. Igaljuhul auto tõime ära, parkimistrahv kaasas, kuna oli pargitud töö tsooni, tänava servale, kus ehitatakse suurt pilvelõhkujat. Töötajad olid muidugi rõõmsad, et finally viid oma auto siit minema. Silver siis, et pole minu auto! Ja nad kohe vastu, ahhaa pokri pandud sõber jah, arusaadav!

Mis veel. Kuumus on tagasi tõmmanud natuke, päeval on 28-33 kraadi ainult. Mõnus on! :D

Parimat!

Pirx

Jätkuvalt kuum!

Tervitused
-eelmise ja üle-eelmise nädala kohta siis blogi-
Kuumalained löövad rekordeid. Jätkuvalt on päeval 43 ja ega öösel parem pole. Viimaste päevade jooksul on aussi peredes elektritarbimine nii suur, et mõnes paigas kaotasid elanikud elektri- ülekoormuse tõttu! Lisaks sellele suurenes ka veetarbimine 10-ne kordseks. Suures toas on meil konditsioneer, aga teistes tubades pole. Seega otsisime nagu segased väikest konti taga, terve päev! Ei saanud kahjuks, kuna 600 taala sellise asja peale ei tahaks raisata. Eks siis tuleb öösiti edasi higistada! Fanist (ventikast) pole mingit kasu- soe õhk käib lihtsalt ringi! Randa jälle ei jõudnud ja ikka pole nii pruun nagu tahan. Läksime Allanile lennujaama vastu ning järgmine päev oli terve taevas pilves! Alati siis kui tahame randa minna!
Maria küsis hea küsimuse, et kas meil asfalt sulab. Kusjuures ma polnud seda ennem tähele pannudki, aga see ei sula +43 kraadi juures. Pole nagu Eestis, et +25 ja kontsad jäävad tõrva sisse kinni. Teed on korralikud ja pole ka auke! Võtke õppust aussidelt :)

Üks nädalavahetus sai veedetud Motoplexil. Silverile tuli selline tore idee, et keegi meist tüdrukutest (Mina, Jess või Alicia) võiks hakata jäätisekastiga ringi käima ja jäätist müüma. Silver just nägi, et keegi müüs niimoodi midagi! Mille peale Glen ütles, et tal autos täitsa selline asi olemas. Algul räägiti Jessist, aga ikkagi olin mina see esimene katsejänes! Ei nohh, tnx Silver! Müüsin aussi populaarsemat jäätist- Trumsticki. (see pole softserve) Mütsi mul polnud, päiksekreemi polnud ka grammigi kaasas. Päike paistis lagipähe, kuuma 40 kraadi ja rohkem. Aga inimesed ikka ostsid. Tundisid isegi huvi kas mul on päiksekreem peal ja võivad laenata. Muidugi küsiti aksendi kohta ka, et kus pärit. Ma arvan et mõnele inimesele võisin 10 korda jäätist pakkuda, sest liikusin pidevalt ringi ja pühapäeval oli seal oma 5000 inimest. Pooled jäätisevarud jäid ikkagi alles. Poleks ma seda teinud, siis poleks poolest kogusestki lahti saanud. Oleks pidanud seda tegema laupäeval, kui kohal oli 20 000 inimest! Aga nohh, selle peale ei tulnud ju! Vesi ja karastusjoogid olid muidugi populaarsemad kui jäätis. Jess käis ka pool tundi selle asjaga ringi, aga ülejäänud aja tegin seda ikkagi mina. Isa vedas päev otsa asju laiali- kellel mida vaja oli- vett või vahetusraha vms.
Nüüd siis värskemaid uudiseid- pole nii palav olnud- kõigest 30, 35 kraadi. Taevas pilves. Täna on aussis püha- Australia Day.
Mis siis tähendab seda- Australia Day, 26 January, is the anniversary of the arrival of the First Fleet of 11 convict ships from Great Britain, and the raising of the Union Jack at Sydney Cove by its commander Captain Arthur Phillip, in 1788.Linnas toimuvad igasugused üritused ja lastakse ilutulestikku. Plaan minna õhtul Kings Parki. Seal pidi hullult rahvast olema.

Blackjacki tõime ka eile koju. Ma ei saa aru, miks kõik kassid alati minu kaisus magavad. Pätu magas mu padja peal, Blackjack samamoodi. Turnis peapeal, hommikul kell kuus hakkas nurruma ja tahtis mängida juba.

Isa sünnipäeva pidasime ka- tordile oli isegi õieti peale kirjutatud eesti keeles Palju Õnne!

Aga nüüd päevitama! (10-ks minutiks, sest rohkem ei suuda) Hetkel +32, päike lõõmab!
Tsau!

Kui kuumus lööb jalaga näkku

Tere kõigile,

Loodan, et teie vana aasta vahetus ilusti uue vastu. Meie läksime vana-aasta õhtul Aaroniga peole, kuhugi tema sõbra juurde. Seal olid kõik võõrad inimesed, nii et otsustasime minna Perthi kesklinna. Jõe ääres oli suht tuuline ja see meenutas nagu Merivälja muuli juures olemist. Kell sai 12 öösel ja mida polnud, oli ilutulestik. Tuli välja, et see keelati ära tuleohu tõttu. Ainukesed kohad kus rakette lasti- Burswoodi Entertainment Centris ja Ascotis. Ascotis toimuvad hobuste võidusõiduajamised. Algul mõtlesime, et suundume kohe Burswoodi poole, aga ei. Pärast ikkagi läksime sinna kasiinosse ja rahulikult vaatame ringi. Ei mäletagi mida omavahel ütlesime, tuli lause eesti keeles vastu. Ehh? Normaalne. Saime tuttavaks nelja eestlasega, kes on siin olnud alles 3-4 kuud. Sattusime lobisema ja lõpuks jõudsime koju kella kolme ajal.

Ega see tuleohu hoiatus pole naljaasi. Meie maja tagant algab Swan Valley. Ehk siis kuulus Perthi viinamarjaistanduste- veini piirkond. Pühapäeva õhtul põles meie majast 15 kilomeetri kaugusel mets (mäeorg). Majad päästeti napilt, kuna kopterid kallasid õigel hetkel vett peale. Tuul ei tahtnud ka kuidagi järgi anda. Põles maha 1 kuur ja kellegi õuemööbel, aga see oli õnneks kõik. Mingi väike metsapõleng oli veel siinsamas, aga see likvideeriti kiiresti. Suurem põleng toimus nädal tagasi Toodyay linnas, Perthist 100 km kaugusel. Seal põles maha 38 maja ning inimesed on kodutud. Karm värk. Kui siin on põlengute oht suur, siis idakaldal uputab. Kuidas saab niimoodi olla? Miks ei võiks olla kõik tasakaalus???

Kui Eestis on suured lumehanged, siis meil on sooja tavaliselt +35 +41 kraadi (viludas) ja taevas pole ühtegi pilve. Ning kui tahame minna randa päevitama ja suplema, ilmuvad taevasse pilved ja päike kaob nende taha! Nagu mingi needus.

Öösel pole toas õhku, ventikas töötab kogu aeg. Akent lahti ei saa teha, kuna sealt tuleb igasugust müra- autod sõidavad ning need lennukid teevad põrgumüra. Kuigi nüüd juba harjunud sellega- ei pane neid enam tähelegi. Pesu kuivab õues maagilise 10 minutiga, normaalne onju? Selle nädala lõpuks läheb ilm külmaks- lubab mingi 28-30 kraadi!!

Maja omanik käis samuti meil külas. Me raporteerisime kinnisvarafirmasse, et naabri aed kukkus maja peale. Oleks peaaegu köögi aknast sisse kukkunud. Maja omanik sai sellest teada 2 nädalat hiljem ja hoopis sellise loo, et- Kitchen window missing! Sellist asja me küll sinna ei kirjutanud. Kuna need töötajad ei tea asjast tuhkagi, igakord pidi mingi jama nendega olema, siis tuli ta isiklikult kohale. Norm tüüp tundus olevat, lubas isegi kassi võtta! Jess, me siis toome Blackjacki koju paari nädala pärast!

Kui kuumus välja arvata, siis meile endiselt meeldib siin- tegelikult sellega harjub ära. Ja kui ma poleks oma näpust salati sisse liha lõiganud, oleks elu ka ilusam, aga ei kurda! Juhtub!

Edu teile lumehangedes suplemises! Piret, Silver, Urno.

Trip lõunasse

Sau!

Nonii lõpuks on need nõmedad jõulud möödas. 25-ndal tegime mingi kanarulli ahjus, see oligi kõik- kingitusi ei saanud ja ei teinud ju kah teineteisele. Käisime korra Aaronil külas, suht mõttetu üritus oli. Rannas sai ka natuke peesitatud. Taevas oli pilvine, aga päike hakkas ikkagi peale. Poodides hetkel hullumaja- jõulujärgne supersoodusmüük. Ja arvake, kes kohal olid?? 2 päeva järjest suisa :D

Lõpuks võtan end käsile ja kirjutan reisist- hakkan meenutama mis tegime, kus käisime. Olime 3 päeva Perthist lõuna pool. Põrutasime otsejoones Albany suunas. Sinna mingi 480 kilomeetrit. Vahepeal ostsime süüa väikeses külas ja vaatasime suveniire. Aga kuna pood oli nii hädine ning jalutasime kohe sealt välja, siis andis poe omanik mälestuseks tasuta postkaardi. Tore! Albanys oli ainult 22 kraadi ja väga tuuline. Meil hakkas külm! Käisime läbi põhilised vaatamisväärsused. Nägime looduslikku silda- (the natural bridge) ja ilusaid hele-hele-helesiniseid randu. Tundus nagu oleksime paradiisis! Ainuke miinus oli tuul! Tahtsime minna helikopteriga sõitma, et näha parki ülevalt poolt, aga pilet oli 100 taala inimene (8 minutit sõitu), nii et jäi ära! Kell oli palju ja austraalias pannakse enamus kohti kinni kella 5-6 ajal, sinna kuuluvad ka hotellid. Ehk peale kella 6-t pole võimalik tuba saada. Maga kasvõi puu all. Otsustasime jääda ööseks Albanysse. Tegime paar pilti koera kujuga kivi juures (The Dog Rock) ja leidisme väga korraliku ööbimiskoha. Õhtul sõime hiinakas kõhud täis ning magama!

Hommikul sõitsime Denmarki nimelise linna suunas. Taanis käidud nagu niuhti! Külastasime ühte väga ilusat lahte- William Bay, kus asuvad elevandi kaljud. Ookean oli jällegi helesinine ja tuuline.

Läksime läbi ka Dinosauruste maailmast. Dinod olid seal jamad, aga loomad- linnud olid väga lahedad. Papagoid ütlesid ilust Hello, Hello. Suuremaid linde sai käepeale võtta, kuid pärast nad keeldusid seal ära minemast :D. Ma seisin siis rahulikult üks papagoi käe peal, lendas teine mulle ise vabatahtlikult õla peale. Üks hoidis küünistega kinni käe pealt ja hammustas , teine õla pealt ning hammustas kõrvast. Einoh! Õnneks mitte valusasti, vaid natuke näksisid õrnalt. Isal oli videokaamera kaelarihma otsas ja papagoi hakkas rihma sikutama. Nalja sai- väga lahedad linnud olid. Üks roheline papagoi läks oma hooldajaga sööma. Hooldaja istus tooli peal ja sõi oma võileiba, nu ja see lind ka noolis seal süüa. Pargis olid ka kängurud, keda söötsime. Ainuke surnud känguru, keda nägime, oli rahvuspargi tee peal, Albanys. Nu aga mis teha- thats life!

Lõpuks jõudsime rahvuparki, kus asub The Tree Top Walk. See on siis väike kõnnak läbi iidse metsa, kus kasvavad Tingle puud. Need puud kasvad üle 60 meetri pikaks ning on rohkem kui 400 aastat vanad. Jalakäiate rada oli ehitatud 40 meetri kõrgusele maapinnast. Mõned puud olid nii suure läbimõõduga ja imelikul kombel olid need seest ära põletatud. Vist et nad mädanema ei läheks või midagi... olime muinasjutu metsas! Olekski jäänud sinna heameelega! Kui maantee Wave Rocki oli igav ja otsejoones, ning igalpool olid ainult kollased viljapõllud. Siis tee lõunapool oli väga kurviline, aeglasemast autost ei saanudki eriti mööduda. Põldude asemel oli metsad- kõrgete karri ja tingle puudega- superilus lihtsalt!

Sõitsime edasi Pembertoni poole, et näha suurt puud- The Glouchester Tree. See oli vanasti (vist siiani) tulekahju vaateplatvorm. Silver muidugi ütles, et ma ei julge sinna otsa ronida või kui ronin, siis ainult poolepeale. Aga EI! Ma ei karda ju kõrgust ning küll ma vastu pean! Pargivaht hoiatas, et ronimine on raske ja kandke kindlasti potaseid. Ma ronisin igaljuhul tippu välja ja nautisin vaadet. Allatulek oli vastik, nagu ikka. Peab vaatama, et astud täpselt metallpulga peale. Ohutus ennekõike! Üks naine enne mind ronis poole peale, aga hakkas kartma ja ronis alla. Vahapeal vaatasin üles- oi kurat nii palju veel ronida. Pidin siis üles ronima 60 meetri kõrgusele, millega ma sain ilusti hakkama (mitte nagu mõningad, hahaaaaa).

Kuna me teadsime, et Jason ja Sarah on avokaadofarmis Pembertonis, siis püüdsime neid telefoni teel kätte saada, aga nad ei võtnud telefoni vastu. Kell oli jällegi 5-le lähenemas ja oli aeg otsida ööbimiskohta. Bäkbäkkerite hostel uputas jällegi pilukatest, kes köögis tossutasid oma nuudlitega. Maksame parem rohkem, kui ööbime kuskil bäkkarite hostelis. Leidsime ilusa karvani pargi- väike majake, kus olid sees potid-pannid, mikro ja pliit. Duzz ka täitsa normaalne. Niisiis pole vaja linnapeale sööma minna- lähme poodi ja teeme ise midagi head. Läheme poodi, pargime auto ära ja mida näeme? Jasoni auto, kindlasti on tema oma, isegi kleeps tagaaknal on sama! Silver läks esimesena poodi ja karjus- Hei Jobu! (nii me teda kutsusime farmis). Jason sai südameataki- No way! What the hell are u doing here? Nu ja siis hetk hiljem ma lähen järgi ja karjun ka Jobuuuu! Jason oli ühe eestlase Silveriga seal poes. Kui me farmist lahkusime, ütles Helen, et Pembertoni farmis on 3 eestlast, kellest ühe nimi on ka Silver. Kutsuti siis meid farmi vaatama. Viisime asjad karvani parki ära ja läksime poe ette tagasi. Õnneks nad olid veel seal ja saime nende järel farmi sõita. Meie farm oli palju parem. Avokaadopuud olid siin väiksemad ja viljad seal puu otsas samuti väiksemad. Aga pakkimisruum oli 3 korda suurem. Elamine seal on natuke kesine, aga see-eest võrratu loodus, on kadestamistväärt.

Kuna farm asub põhimõtteliseltr rahvuspargis, siis on seal veel üks puu, mille otsa saab ronida – Bicentennial Tree- õhtul oli juba hilja sinna minna ja kahe puu otsa 1 tunni jooksul ronida oleks natuke palju :D

Hommikul oli nii külm seal väikses majakeses, isegi ei viitsinud üles tõusta ja kapist lisatekki haarata. Aga lõpuks hakkasime kimama Margareth Riveri poole. Õnneks jäi ka Bicentennial Tree teepeale ja sõitsime ka sealt läbi. Kuna Silveril oli „kiire”, siis tegime paar pilti ja hakkasime liikuma. See puu oli natuke kõrgem kui puu, mille otsa ma eelmine päev ronisin. Ning sinna otsa on raskem ronida, kuna üleval tipus ronitakse vertikaalselt ja seal on ainult 1 puhkeplatvorm. Käisime seal hommikul vara, muidu kui oleks käinud eelmisel õhtul, siis oleks park olnud ametlikult avatud ja oleks pidanud maksma sissepääsu maksu.

Margareth Riveri kandis käisime vaatamas Mammuti koobast, mis oli suht suur. Aga seal ei olnud giidi, vaid anti kaasa kõrvaklapid, kust saad kuulata infot koopa kohta. Läksime läbi ka sokolaadi vabrikust ning juustuvabrikust, kus sai maitsta head paremat! Kuna Margareth River on tuntud oma veinide poolest, siis astusime sisse veinikeldrisse, kui seda saab niimoodi nimetada. Rohkem nagu pood. Ei ole nii, et maitsed mida tahad ja jood ennast täis. Vaid küsitakse, mis sorti veini sa tahad proovida. Ja kui maitsed ühe sordi ära, siis küsid, et kas ikka saaks seda teist ka proovida. Nu lõpuks lahkusime sealt 5 pudeli veiniga! Purju ei saanudki ennast juua, mitte et ma oleks tahtnud, irw!

Käisime läbi ka Busseltonist, kus asub maailma pikim kai. Saime kõndida vähem kui poole kai peale, kuna see oli suletud. Sinna samma kõrvale ehitatakse uut ja ilusamat kaid. Muidu sõitis seal ka rong edasi- tagasi, aga nüüd ei näinud seda ka. Hakkasimegi liikuma kodu poole. Järjest soojemaks läks! Home, sweet home. Perthis oli vähemalt soe. No, tegelt palav, nagu alati.

Silver oli kõik selle aja roolis ja kimas läbi 1400 kilomeetrit! See oli väga meeldejääv reis- need metsad- need kõrged muinasjutu puud ning helesinised rannad- lihtsalt võrratu! Läheks lõunapoole elama, aga harjunud juba Perthiga ja linnast kuhugi maakohta ei tahaks kolida. Reisile sinna läheks tagasi iga kell! Super-super-super ilus on seal! Tsau!

Jõulud jah? Ei taha!

Tere tere

Nädalad on jälle möödunud töö tähe all. Õnneks nüüd 5 päeva vaba ja siis laupäeval -pühapäeval tööle. Arvatavasti peame töötama ka 31-sel. Kahjuks on enamus kohti pühade ajal kinni, järelikult ei saa jälle kaugele sõita... Aga läheme paariks päevaks ikkagi lõuna poole. Jõulud alles 25-ndal ja püha on ka 28-ndal, ehk siis Boxing Day.
Siin on kombeks oma majad ära ehtida ja siis öösel säravad need dekoratsioonid kui pühademunad. Ühe maja ees olid lahedad kujud- Jõuluvana istub saanis ja kes seda saani veavad? Kängurud muidugi! Väga andeks, poleks ise selle peale tulnudki.

Kui kohalikud soovivad häid jõule, vaatame lolli näoga otsa- ahah, teile ka! No ei ole seda jõulutunnet, ega tule ka! Suvi on ju saabunud ning sooja on tavaliselt 30-37 kraadi. Ja teate, kui kraadiklaas näitab 25 kraadi sooja, siis meil on külm! Nu päriselt ka, ma ei valeta :D. Siis paneme aga pikad püksid jalga ning jaki peale. Ei naera! Ma tean küll, et teil on seal -20. Ma naeran ise ning jumal tänatud, et ei pea seal olema! Kui vaadata idaranniku ilmateadet, siis Sydneys, Melbournis jne on tavaliselt 25 plussi, Perthis ainukesena järjepidevalt +34 kuni +37.

Viisime Gleni perele eesti sokolaadi ja alkoholi ja nad tegid meile ka väikese kingituse- Austraalia raamatu ja sokolaadi. Nii lahe!

Üks päev käisime suures Burwoodi Entertainment Centris. Ehk siis suur „lõbustuskeskus”, kus toimuvad kontsertid, sealsamas on hotell ja allkorrusel suur-suur kasiino. Muidu mängud olid jamad, mitte nii head nagu eestis. Üks mäng oli- Kull või Kiri. 2 litrit visati õhku ja kui maha kukkus siis nägid, kas tuli kull või kiri. Vastavalt sellele võitsid, kuidas panuse tegid. Valisime meie lemmiku- pokkri ikka, 20 sendi kaupa panused ja lõbu küllalt. Võitsime ja kaotasime ja siis jälle võititsime, aga lõppkokkuvõttes sai kõik kaasavõetud raha maha mängitud. Vähemalt oli lõbus ja sai kodust välja!

Tehke mulle selgeks, kuidas saavad suured ämblikud, prussakad-põrnikad ja muud elukad tuppa? Akendel on kõigil ees võred, aga kust nad tulevad. Lähed magamis- või vannituppa ja mis vastu vaatab? Suur tikutopsisuurune prussakas. Siin ei tohi isegi paljajalu muru peal käia, kunagi ei tea kui mürgine elukas sind hammustada võib. Õhtuti üks koduloom koob võrku õues. Hommikuks on kõik oma kodinad kokku korjanud ja pole tast jälgegi. No ei lubatud mul temale 1-0 ära teha, aga oota sa vaid, varsti sa enam ei hängi seal! Ma saan aru, et ta pole mürgine jne, aga ta võiks natuke kaugemale kobida. Hahaa. Pilt ka siis sellest hullust elukast!

Häid jõule teile!
Uued uudised tulevad siis peale reisi!