Sünnipäevad/ Guildford

Vahepeal sai paar sünnipäeva maha peetud. Ütleme Glenile-Melile suure aitäh. Nagu ikka väike restoranis käik või grill ja ootamatud kingitused. Kui Silveri ema küsis, kas kooki ka ikka sain, siis oli vastuseks EI. Täiesti meelest läks ära selline asi- sünnipäevad ja kook ei sobi kokku enam :D. Lihtsalt pole magusaisu! Tööl söön ära paar flake`i (väikest sokolaaditükikest) ning kõht täis. Aga ikkagi telliti meile üllatuseks koogid.
Kuna Anne ostis omale blenderi, siis nüüd on tal hunnik raamatuid smootide ja muude jookide tegemiseks. Seega võime ennast hulluks blenderdada. Vähemalt toitume tervislikult, kui nii võib öelda. Smootist, mahlast ja paarist puuviljast päevas täiesti piisab. Eriti kui sooja on 36 kraadi. Temperatuur kõigub hetkel väga palju- üks päev võib kraadiklaas näidata +36, teine päev langeb +24-ni. Tavaliselt on temperatuur 24- 29 vahel. Uudistes öeldi, et selle aasta novembrikuu on aegade soojemaid, üle 40 aasta. Keskmine temperatuur oli 29,3 kraadi. Õhtud on veel tsipa jahedad... ja ookean oli ka veel täiesti friizing. Homsest hakkab ametlikult suvi, juhhuuu!

Kirjutaks veel oma piirkonnast, kus elame. Guildford on üks kolmest esimestest asustustest Swan River koloonias, mis asutati 1829 aastal. Miks ma sellest räägin? Nimelt meil käib kampaania, kus üritatakse päästa hotelli. Hotell põles maha septembris, 2008a. Kuna fassaad on 120 aastane, siis muidugi aktivistid üritavad seda päästa. Inimesed riputavad sokke aia külge, et toetada oma arvamust sellest põlengust- ehk kõik see asi lõhnab kahlaselt. Arvatakse et hotell pandi meelega põlema, et saada kindlustusrahasid. Riputasin minagi ühe soki sinna. Kõik need sokid ja sildid näevad päris naljakad välja.... või mis?

Mark Webber/ Vaalad

Tere!
Viimasest blogist on kuu aega möödas. Kuhu see aeg läheb? Lihtsalt kaob. Lugesin enne selle blogi kirjutamist läbi ka eelmise jutu ja nii mõnigi asi on muutunud. Nimelt sain vene poest ka pohlamoosi ja leidsime manna. Poed on 1.novembrist avatud E- R 9-ni õhtul. Enam ei pea arvestama sellega, et ainult neljapäeviti saab õhtul hilja poodi.

Pühapäeval külastas Perthi F1 sõitja Mark Webber. Eesmärgiks püstitada Barbagallo Racewayl uus rajarekord. Viimasel ajal tundub, et inimesi enam ei huvita autosõidud, sest raffast on vähem, võibolla olid ilmad liiga jahedad. Aga eile tuli kohale suisa 20 000 pealtvaatajat. Korraldajad muutsid viimasel hetkel peaväravate asukohta, mis mõjutas eelkõige kauplejaid. See tähendab seda, et kõik olid arvestanud kuhu panna kiiremad töötajad, kuhu rohkem töötajaid, kuhu suuremad autod-karavanid kauplemiseks. Inimesed pidid parkima 3 kilomeetri kaugusele oma autod ja neid viidi-toodi bussiga kohale-tagasi. Aga kuna liiklus oli jube, siis põhimõtteliselt inimesed jalutasid 3 km, kuna bussi ei tulnud, ega tulnud. Lisaks kõigele oli sooja ka 36 kraadi ning raffas küpses päikse käes mõnuga. Meie tiim Glen-Silver-Anne-Allan-Jess olid kohal siis seal. Mina pidin kahjuks töötama Meliga teisel väga busy üritusel nimega T-Ball ehk laste pesapall. Nii et kahjuks ei saanud me keegi Webberi autogrammi rinna peale, ega ka kuhugi mujale... tundub, et raja rekord jäi püstitamata, kuna seda oleks kõik uudised öelnud. Uudistes ainult mainiti, et Webber käis seal. Aga rekord? Mitte sõnagi sellest?!

Üks päev käisime vaalu vaatamas. Kuna hooaeg on kohe- kohe läbi, siis õnnestust meil ikkagi neid näha. Kapten ütles enne teele asumist, et eelmine päev ei näinud inimesed ühtegi vaala. Kõik muutusid kurvaks- selge, nad on juba Antarktikas. Aga ei! Saime vaevalt 10 minutit sõita, kui nägime ühte. Kokkuvõttes nägime suisa 6-t vaala. Meie neil muidugi vahet ei teinud- kõik olid ühesugused. Ainuke erinevus millest aru saime, oli, et emavaal on 3 kordasuurem kui beebi vaal. Ühesõnaga nad lihtsalt chillisid vees- hüplesid ja mängisid ning ujusid laeva kõrval. Üritame video ka üles laadida. Tund aega merel ja mõned (nimesi ei nimeta) olid punased nagu vähid :)

Chillisime natuke ringi ka Fremantles, mis on W.A. põhisadam. Aga Freo, nagu kohalikud seda kutsuvad, pole mulle kunagi eriti meeldinud. Liiga kokku pressitud on see linnaosa. Parkimine on ka igal pool maksimum 30 minutit. Seega sõitsime kaubanduskeskuse parklasse, kus kena tädike andis meile päevapileti. Nimelt ta töötab seal keskuses, aga peab iga jumala kord ostma päevapileti. Super! Pilet rändas meie käest ühe meesterahva autosse. Fremantlesse tahaks minna tagasi õhtupoole. Nimelt üks päev üritasime leida mõnusat söögikohta, nii päeval kella 2 ajal. Restorani/ kohviku sildil kirjas, et pizzad, pastad jne asjad saadaval. Aga mis tuleb välja, pakuvad ainult hommiku ja lõunasöögi menüüd ehk magusaid saiakesi. Tahaks midagi värsket- head salatit, kala ja mõnda head veini. Kõik paremad restoranid on avatud õhtu kella 5-st.

Vaaladest partideni- Nimelt Whiteman Pargis on ühel pardiperel 11 pisikest poega. Jälgisin kuidas nad üle tee läksid- pojad siis saadeti enne ja ema-isa kõndisid tagapool, et kõik ikka õnnelikult üle saaks. Panen pildi, mis on tehtud oktoobrikuus ning teine

pilt on tehtud kuuaega hiljem, novembri keskel.

Heaoluühiskond...

Tere
Rõõmustav uudis on see, et leidsime vene-poola-balti poe. Kahjuks on pood suletud esmaspäeviti- teisipäeviti, just siis kui meil on vabad päevad. Enne tööle minekut siis käisime ära ja kühveldasime korvi kõik need toiduained, millest olime pooleteise aasta jooksul unistanud- leib, hapukapsas, verivorst, karumsi kohukesed, kruup, tatar, vene juust, sprotid jne. Läksin Allaniga tagasi sinna poodi ja tädi oli nii õnnelik, et andis meile Laima sokolaadi, kummalegi ühe. Tundub, et nende äril hakkab veel paremini minema, sest eestlasi voorib siia mandrile aina juurde. Ainukesed asjad, mida veel tahaks, oleks marineeritud seened, sest vene tatikatega pole harjunud. Ja tahaks pohlamoosi- verivorsti peale muidugi!!! Kammisin poodides letid läbi, aga pohlamoosi siin ei eksisteeri! Küll oli igasugu mango, passionfruidi jm konserve.
Mõtlesin, et huvitav, millest aussid tunneksid puudust, kui nad elavad välismaal? Burgereid jm asju müüakse ju igapool maailmas. Ainuke, mis minu arvates Austraallastele omane, on Vegemite. See on selline pruuni värvi pasta, leivamääre. Ainult, et see on sita maitsega. Kuidas inimesed söövad seda???

Kui eestlastest jälle rääkida, siis Perthi linnas ei või enam emakeeles rääkida. Käisime Annega Kings Parkis. Ronisime kõigepealt üles Jacob`s Ladderist- trepiastmed mis viivad tänavalt üles Parki. Kus paljud teevad renni, joostes üles-alla. Meil oli ülesjõudmisega raskusi, rääkimata edasi- tagasi jooksmisest. Üks kutt siis jooksis mööda ja üleval küsis kus pärit oleme. Eestist! Oi tere!! Okey. Jalutame siis ümber nurga Kings Parki, kus jalutasid vastu veel 2 eestlast. Ning hiljem nägime veel kahte! Mine veel kesklinna!

Kuna viimasel ajal pole erilist juhtunud, siis pole kirjutada ka millestki. Mõned on palunud, et ma võrdleksin aussi ja eesti erinevusi. Eks ma olen seda vaikselt teinud oma eelmistes blogiteemades. Aga kui mõtlesin selle peale, siis ühest asjast kirjutaks küll. Austraallased on tarbijad- suured tarbijad! Poodides ostetakse kärud kuhjaga täis. No vb see loeb, et poed pannakse kinni 5-6 ajal. Ainult neljapäeviti saab shopata 9-ni. Pühapäeviti on poed enamasti kinni.
Kui mööbel, külmikud jm asjad hakkavad vanaks jääma, visatakse need tänavale. Kust selle korjavad üles inimesed, kes seda vajavad või viiakse prügimäele. Aga kui auto hakkab vanaks jääma, ostetakse asemele tutikas. Eelkõige näen ma kõrvalt kuidas Mel ostab lastele iga nädal uusi mänguasju. Kahju, et lapsed on nii ära hellitatud! Õhtusöögiks on neil aeg-ajalt Mac või pizza. Viimasel ajal oleme pühapäeviti Gleni juures pizzat söönud. Sest peale väsitavat töönädalat ja jäätise dieeti, on pizza nagu õnnistus tühjale kõhule!!
Vajadusel tellitakse lapsehoidja, muruniitja, basseinipuhastaja. Ja siis Glen mõtleb, et huvitav, kes ta muru niidab.....?!

Alles hiljuti jõudis poodidesse kampaania- save the planet- kilekottide asemel kasutage riidest kotte. Nimelt pakitakse kassas kõik ostud eraldi kottidesse. Ja nii tuleme iga k ord poest tagasi 20-ne kilekotiga. Kilekottide eest ei nõuta rahagi. Meil on riidest kotid olemas, aga iga kord unustame need lihtsalt autosse ja siis kirume ennast. Point siis selles, et aussid on mugavad. Eestis vähemalt pakitakse asjad ise.
1 asi mis mulle ei meeldi, et kassas on võimalik sularaha välja võtta. Iga jumala kord küsitakse- any cash out?? Krt kui mul on vaja sularaha välja võtta, siis võtan automaadist. Kas sattusin poodi või panka?? Protseduur muidugi võtab aega, selle asemel, et toiduained ära maksta ja liikuma hakata.

Tegemist on heaoluühiskonnaga- raha ei loeta. Kui eestis lugesin iga senti, et arvel oleks piisavalt raha õppelaenu maksmiseks, kulutamiseks ja tagavaraks, siis aussis pole selleks vajadust! Eestis pidi iga suuremat ostu läbi mõtlema. Siin läksime poodi ja ostsime mõlemale tutikad jalgrattad, nii möödaminnes. Nüüd ainuke probleem, et maja hakkab väikseks jääma. Asju on liiga palju tekkinud, et pole enam kuhugi panna. Riidekapis pole ka enam vaba ruumi. Peame suurema maja muretsema?? :D Muidu, me ei koli siit ära, vaid pikendame maja lepingut pooleks aastaks. Eks siis paistab mis saab mai kuus...

Nii, et tarbime hullult ja muutume mugavaks? Laisaks ja paksuks?? Ei aitäh! Teeme ikkagi oma asju ise- niidame muru, pügame põõsaid...

Eestlastest, Pinnaclest ja muust

Paljud on kurjaks saanud, et miks pole blogi uuendatud. Vastus lihtne- pole lihtsalt aega olnud! Sisustasime Aaroni ühte maja. Pidi otsima voodeid jm stuffi. Siis kuskilt järelkäru sebima, et kõik mööbel kohale toimetada. Preagu elab seal majas 3 paari. Üks tuba veel vaba. Aaron siis käskis teise maja ka välja rentida. Ja kõik see trall hakkas otsast peale. Maja peaks täituma lähipäevil. Arvake kellega on tegu- eestlastega! No aga midagi pole teha. Meil on vabad ruumid, las siis elavad. Kuigi enamus eestlasi kogu aeg viriseb, kui kallis siin kõik on ja üür on ka kallis ja tööd pole leidnud, et mine või koju tagasi. Urr. Kohtasin ka inimesi, kes ei virise- ütlesid isegi, et söök odavam kui eestis. Võta nüüd kinni! Kuulutused on igaljuhul linnas üleval, et ootame ka teistest rahvustest inimesi. Kahjuks inglise keele praktika on 0, neile kes seda vajavad... Ühesõnaga sebimist on palju- ootame juba 3 nädalat trimmeri kütusepaagile korki, et saaks heina ära niita. Aga mida pole, on kork. Krt!

Täna just küsiti, et paljude eestlastega me läbi käime. Ses suhtes, et keda teame ja kes meil pidudel käivad aegajalt. Mõtlesin, et loendan nad kokku, sain üle 25. Ja kui otsiks neid taga- käiks baarides ja linnas, tuleks arv korrutada vist 5-ga. Sest iga päev voorib siia meeletus koguses eestlasi juurde. Eriti targad on muidugi need poisid/ tüdrukud, kes esitavad lolle küsimusi ja arvavad, et kõik töö ja elamine neile kandikul ette viiakse. Et siis küsimused stiilis, kas keegi saaks aidata töö otsingul, kust saaks elamise ning kas tõesti vastab tõele, et pean 3 kuud farmis töötama?? Ja siis kui sarkasmiga vastata, et mis farmist sa räägid, kus sa seda kuulsid?? Tööd saaks pakkuda ja elama võtaks oma tiiva alla, siis kohe, et ohh räägi täpsemalt- mis töö on jne. Lollid kuubis! Oi kuidas ma vihkan lolle ja juhme inimesi. No aitab nendest eestlastest.

Eile toimus Austraallaste jaoks suur sündmus- Footy finaal. Mis, uskuge või mitte, lõppes viigiga. Ning just finaali ajal ei ole lubatud lisaminuteid anda, kui seis viigis. Seega järgmine laupäev tuleb uus mäng, selgitamaks välja parimat aussi footy tiimi. Lisaks algas ka Perth Royal Show, mis on võrreldav Eestis nt Õllesummeriga. Müüakse ikka igasugu kräppi, nagu suhkruvatt, pudi padi, siis kõht läheb tühjakas ja võtaks mõne jäätise ka veel. Ühesõnaga ainult üks raha raiskamise koht.
Ilmad on läinud aina soojemaks, üks päev oli suisa +28. Paar nädalavahetust on olnud nii kiired, ainuke soov on, et järjekord ära lõppeks ja saaks koju! Lisaks footyle, müüme ka maahokil jäätist. Ning üks nv toimus võistlus aussi ja argentina (või oli see brasiilia) vahel- no igaljuhul vahet pole :D Nii et vaikselt vallutame Perthi!! Samuti algasid ka hobuste võidusõiduajamised, mis tähendab seda, et hilised reedeõhtud on sisustatud. Kaugel pole ka see aeg, kui algab Motoplex. Oi kuidas ma ei taha seda teha... Hea uudis on see, et maja on mõneks ajaks meie kahe päralt (+ BlackJack). Nimelt Allan läks nädala alguses Kalgoorlie ning Anne sõitis talle täna varahommikul järgi. Anne näeb vähemalt Austraaliat. Lastel algas jällegi koolivaheaeg- iga kahe kuu tagant on neil 2 nädalat vaba. Kas nad koolis ka käivad, või mis? Esmaspäeval järjekordne püha, nimelt tähistame lõpuks kuninganna sünnipäeva. Kõik osariigid tähistavad seda erinevatel aegadel. Meil loomulikul tööpäev.

Käisin ka Annega tänavaid tegemas. Alguses õpetasin teda ja hiljem lihtsalt käisin temaga kaasas müügi edendamise eesmärgil. Mehed tööstuspiirkondades olid muidugi häppyd- 2 blondi jäätiseautos!! Ja iga nädal olid nad väljas, et osta jäätist!! Kuna Silver oli just eelmine nädal Kalgoorlies, seal toimus 1 suur show, siis käisime tema alal. Ning reedel kui Silver oma ala tegema läks, olid meeste näod pikad. Hähh, öeldi et jäätist müüvad 2 blondi, aga oled hoopis sina!!! No arvatavasti läheks ise ka iga nädal jäätist ostma, kui seda müüks kena ja musklis poiss, või mis???

Käisime jälle Pinnacles. Allani sõbranna prantsusmaalt oli ka siin. Mõtlesime, et sõidaks lihtsalt linnast välja. Nägime parki päikeseloojangu ajal, mis oli väga lahe. Päike loojus vist paari minutiga. Pimedas tagasi sõites, hüppasid teepealt läbi kängurud. Samuti vudistasid üle tee paar jänest. Hmm peaks vist hoo maha võtma 120-ne pealt 80-ne peale??

tsau

Viimane lõik reisist- Malaisia!

Kui nüüd mõelda Malaisia peale, siis eriti ei tahaks seda meenutadagi! See oli täelik pettumus. Oleme seal enne käinud ja tornid on nähtud. Isegi seekord ei viitsinud oma äässi hommikul kell 7 püsti ajada, et minna ja seista hullus piletijärjekorras, et saaks Petronas Toweri vaateplatvormile minna. Kõik ütlevad , et suht mõttetu, pole eriti kõrgel. Mõtekam on minna teletorni tippu.
Võtsime siis tuuri Bhatu Cave`i- nimeks Country Tour. Viidi meid pärismaalaste kommuuni, siis töökotta, kus tehakse salle, maale jne. Ning siis veel mingi samasugune poeke. Lõpuks saime Bhatu koopasse. Kahjuks selgus, et see on suht mõttetu koht ja see koobas polnud üldse eriline. Jama!!! Kõva maatuur oli siis küll, kui tassiti meid poodidesse!! Krt ma ütlen!! Lihtsam oleks olnud vist võtta suvaline taksojuht, kes viiks koopa juurde, ootaks meid ja viiks tagasi hotelli.
Juba eelmine kord Malaisiast kirjutades, rääkisin, et kõik vahivad meid. Ka seekord oli nii. Tänaval jalutame, inimesed lihtsalt jõllitavad, isegi vaatavad järgi, nagu oleksime tulnukad. Läksime poodi sisse ja kõik jõllavad. Panin õlarätiku omale pähe, et juukseid varjata, ei aidanud. Kõik vahtisid meid ikka. Me ju valged ja pikemad kui need pisikses päkapikud seal.
Anne oli öö Kuala Lumpuris, üksi ka veel, ütles, et jube kriipid on sealsed elanikud. Ometi peaks Malaisia olema arenenum ja tsiviliseeritum maa kui Tai või Vietnam vms. Nad ju korraldavad F1-te ja muidu on linn puhas jne. Aga inimesed on jubedad. Naised käivad oma burkadega, kust ainult silmad läbi paistavad. 2 naist läksid mööda, vaatasid mind ja vangutasid pead. Mis mõttes nagu??? Mina ei saa nende kultuurist aru, nemad ei saa minu omast. Elagu õnnelikult edasi ja kantku oma totakat ürpi!
Meie hotell oli chinatownis- öösel käis hull möll ja pillerkaar. Juba Bangkokis oli siiber ees shoppamisest. Aga Silver tahtis isegi KL-is shopata, ma istusin hotellitoas, kui tema käis õhtuti ringi vaatamas. Koju tagasitulles on ta vähemalt 15 pluuse võtta rikkam ja igasugu muid riideid ostis kah.
Ma tahtsin lihtsalt tagasi normaalsete inimeste sekka. Kõik see shoppamine, kultuur ja keel tüütasid niimoodi ära, et jube. Tahan kojuuuu!! No Eesti tahaks ka jah, aga üldiselt mõtlesin aussi kodu peale! :D
Pean 2500 pilti läbi sorteerima, seega nendega läheb veel aega. Aga kui lõpuks valmis, siis saate vaadata pilte facebookist. Ja need kellel pole veel facebooki, tehke. Isegi Silveri isa ja minu ema liitusid sellega.... :)

Ayutthaya

No nii, veel paar teemat reisi seiklustest, siis saab lõpuks selle teemaga ühele poole!

Nädal aega selles hullus Bangkoki linnas olles, ütleme nii, et ajas lihtsalt hulluks! Vahemaad on suured, tuk- tuki vennad käivad närvidele, shoppamisest oli ka juba kopp ees, rääkimata templitest. Palju neid ikka jõuab läbi käia! Ainult 1 tempel jäigi vaatamata- Wat Arun ehk The Temple of Dawn. Wat tähendab siis templit ning neid on Tais väidetavalt üle 31 200. Alguses ikka meeleldi põikasime sisse, kui nägime Wati, hiljem jalutasime suure- suure kaarega mööda.

Põhiline päevaplaan nägi ette, et enne 10-et hommikul ikka sööma jõuaks, sest hommikusöök oli vägev (et jõuaks õhtusöögini vastu pidada). Siis paar päeva vaatasime templeid, 1 päev käisime endises pealinnas, 1 päev palees ning ülejäänud aja lihtsalt chillisime basseini ääres. Lihtsalt ei olnud tahtmist kauplema minna ja ei tahtnud ühtegi templit ka näha!

Imelik oli see, et hommikuti paistis päike, õhtuks kogunesid pilved ja hakkas sadama. Tuk tuki vennad oskasid turiste kohe ära kasutada- vihma sadas, hind hotelli 150 bathi. Tee mis tahad, keegi odavamalt ei vii. Muidu saaks 50-ga. No on kavalpead.

Iga õhtupoolik chillisime keskuses, sest läksime sinna sööma. Ja toidud olid seal odavad. Mmmm supi isu tuli peale kohe, kui mõtlesin sellele söögile. Tegelikult olid kõik asjad seal odavad, ei suutnud seda uskuda! Käisime ka sellises huvitavas kohas nagu Fish Spa- kus väikesed kalakesed näksivad jalgadelt surnud nahka. Alguses oli jube kõdi ja naljakas, aga lõpuks harjusime ära. Soovitan!

Võtsime siis tuuri Tai endisesse pealinnas- Ayutthayasse- asub u 150 km kaugusel pealinnast. Hommikul kell 7 ootame hotelli fuajees, et keegi meile järgi tuleks. Peale 25 minutilist ootamist helistasime turismibürosse, kus öeldi, et arvatavasti tulevad 10 minuti jooksul. Lõpuks korjati meid peale 7.50 ja vabanduseks oli see, et mehel polnud kella. Oli selline pisike van, kus 10 inimest sees. Arvasime alguses, et lähemegi sellega. Aga ei. Viidi mingi peatuskohta, kus kõik kupatati välja ning pidime pisikesse bussi minema. Meie giidiks oli pool kiilakas vanamees, kel polnud õieti hambaidki suus. Ja see kuidas ta inglise keelt rääkis- oli lihtsalt kohutav. Hakkas tutvustama ennast ja rääkima kuhu me läheme jne. Me ei saanud midagi aru! Hommikul vara unised ka- ei viitsnud süvenedagi, üritasime magada. Kohale jõudes mingisse templisse, üritasime kuulata mida mees räägib- no mitte midagi aru ei saa. Ainukene sõna, mis kõlas selgelt oli- Ayutthaya. Ja siis giid räägib, räägib- vaheapeal ütleb jaaaa. Nagu annaks endale aru, et jaa on küll nii! Või küsiks meie käest. „Now we are going to see the Buddha without the head- jaaaa, no head! Buddha that doesn`t have a head, jaaaa!???“. Niimoodi rääkis, päriselt ka!! Kõik taipasid juba alguses, et seda meest pole mõtet kuulata ja hakkasid ise jalutama templi varemetes ringi.

Päeva lõpuks, Silveri eeskujul, hakkasid kõik seda giidi mõnitama. Iga lause mis vanamees ütles, öeldi lõppu jaaa! Ayutthaya! Jaaa??!!! Jaaaa??!! Jaaa, jaa!! See oli nii naljakas lihtsalt.

Lõunapausi ma ei taha meenutadagi!! Veeti lihtsalt kuhugi nurgatagusesse urkasse. Väga jube. Ja kui oli aeg koju hakata minema, läksime oma bussi poole. Muide bussijuhid ei oska inglise keelt üldse- varem juba teada. (Phuketi busss Surathani ning Koh Taolt ära tulles Bangkoki). Anyway pomiseti midagi, et peame väiksesse minivani minema. Möhhh, mis mõttes? Meie buss läheb otse tagasi Bangkoki, aga meil oli tuur ka kuninga- kuninganna suvepalesse. Tahtmine oli minna tagasi pealinna, sest templitest oli lihtsalt selline siiber ees! Aga nohh, mõtlesime, et kuna juba siin oleme, läheme vaatame selle ka ära. 1 saksa paar tuli ka kaasa, kellega tuttavaks saime. Muidu poleks vb läinudki. Võtsime vännis koha sisse, selgus, et pole ruumi. Peame minema suuremasse vani. Jumal küll! Mida veel!??

Päris ilus oli see palee ning pargike. Rentisime omale tunnikeseks golfiauto, sest mees saksamaalt (Phuketi hotellis, kellel oli baar), soovitas seda, kuna ala on suur. Oleme ikkagi puhkusel, miks mitte! Silver oli nii mugav, et ei viitsinud autost väljagi ronida, et pilte teha. Vaata kõrvalolevat pilti!

Muidu kui templitesse ja pühasse kohta minna, peab kõigepealt jalanõud jalast ära võtma. Teine asi on riietus. Õlad peavad olema kaetud, palees ei kõlvanud mu rätik, vaid pidin pluuse ostma. Jalas peavad olema pikad püksid. Suvepalees ei lubatud naisi sisse, kel olid püksid jalas. Pidi tasuta rentima omale pika seeliku. Võta nüüd kinni, mida selga peab panema!!

Rääkisime siis inglastega ka, et kui jube giid meil oli- ei suudetud algul seda uskuda. Aga kui nad kuulsid kuidas ta räägib, siis taipasid. Isegi nemad ei saanud midagi aru! Tagasitulles seisime umbes 2 tundi ummikus. Näeme 100 meetri kaugusel silda- 30 minuti pärast on sild ikka sama kaugel. Lihtsalt õudne!!! Lubati et jõuame tagasi hotelli kell 5 õhtul, jõudsime 7.

Ühesõnaga oli see kõige jubedam tuur, kus me elusees käinud oleme. Kõik oli organiseerimata, giid sakkis täiega, lõuna oli kräpp ning kõik see hommikune ootamine ja tagasitulles ummikus istumine, oeeehhhh!! Usun, et oleksime palju targemaks saanud, kui oleks normaalne giid olnud, aga nüüd peab ise lugema Ayutthaya kohta! Jaaa!

Igaljuhul tsau

Jaa??

Jaa jaaa

Jaaa siis

Ayutthaya!

Jaa!

Sawadee ka

Viimasel ajal on lihtsalt nii kiire olnud, et pole arvuti taha eriti saanud. Nimelt sisustasime Aaroni maja, mida rendime välja. Panime ühte tuppa juba mõned asjad paika- voodi ning kapi. Siis leidsime, et veel pisiasjad on puudu või katki- wc ukselink on katki ja vetsust on pihta pandud rätikuhoidjad. Või siis kapiuks katki, tuli ei põle ja kellal pole patareisid. Nii et sebimist oli palju. Õnneks on maja ilmet võtnud ja kõik toad sisustatud. Üks paar elab seal sees. Nemad kolisid meie juurest sinna, kuna Anne on lõpuks tulekul! Anne saabub siis 19-ndal! Välja tuleks veel rentida 3 tuba, nii et kui keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kellel on tuba vaja Perthis siis andku teada! Miinimum stay on 2 nädalat!

Aga kui nüüd Bankokist rääkida, siis ei tea kust alustadagi. Nädala ajaga selles väga hullus linnas juhtus nii mõndagi.
Bankokis astusime bussi pealt maha ja avastasime kohe, et nii odav on seal! Takso hotelli oli ainult 200 bathi, kui Phuketis oleks küsitud selle eest heal juhul 400. Phuket on ikka jube kallis- ainult turistidele üles ehitatud. Isegi õhtusöögi saab poole odavamalt. Mingis normaalses restoranis maksime Phuketis 1000 bathi, kui bankokis saab selle kätte 500-ga. Phuketis sai odavaima t-särgi 350-ga, siis pealinnas 100-150. Mis on 3-4 taala.
Ma ei tea kuidas, aga Silveril õnnestus broneerida 4 tärni hotell võileivahinnaga. Võttis netist veel ühe odavaima, esimese ettejuhtuva. Algul arvasime, et taksojuht viis valesse kohta. Muide, pealinnas on roosat värvi taksod. Tuk tukid on kolmerattalised, aga Phuketis neljarattalised. Hotelli ees võeti kotid ära, viidi üles tuppa- polegi sellise luksusega harjunud. Tuba oli ka viimase peal. Hotellil on bassein ja jõusaal ning hommikusöök oli super!

Esimesel päeval siis läksime linna peale laiama. Mõtlesime, et vaatame üle paar templit. Ei saanud hotellist välja astudagi, kui teisepoolt teed karjutakse- Taxi??? Tuk tuk??? Algul mõtlesime, et proovime oma jõudude ja jalgadega hakkama saada. Aga lõpuks loobusime- Bankok on SUUUUUR linn ja kaardi peal tunduvad vahemaad väikesed. Kahjuks see pole nii. Lisaks on seal tavalised teed, kiirteed ja expressteed. Mis siis põimuvad üheteise pealt-alt. Täiesti hull liiklus on seal nohh. Tuk- tukid sõidavad vastassuuans, autod keeravad ette- vahele niimoodi, et vahed on ainult sentimeetrised. Meid takistas ka mingi jõeke, mis läbi linna kulges ja see ületuskoht oli kaugel. Lisaks palav ilm. Eks võtame tuk tuki- kuna neid jõuti 15 minutilise jalutuskäigu jooksul pakkuda umbes 150! Ja teate, mis hinnaks öeldi, kui tahtsime minna 3 templisse? 20 bathi! See on umbes 70 austraalia senti. Eriti odav. Käisime siis ära ühes kõige tähtsamas templis, kus on 5,6 tonni kaaluv puhtast kullast Budda kuju. Vanamees ootas meid ilusti väljas. Ja tuk- tuki istudes ütles, et kas aitaksime tal koguda tasuta bensiini templeid. Aga, et seda saada, peame minema poodi ja seal ringi vaatama. No hea küll. Viidi meid ühte rätsepa poodi, kus püüti ülikonda jälle pähe määrida ja muud jama. Et teeme ikka teie mõõtude järgi- valige mis lõikega tahate- Versace jm ülikonnad, särgid, kleidid. Suutsime ennast viisakalt välja vingerdada. Siis läksime järgmisse templisse ja vaja oli uus rätsepatöökoda üle vaatada. Meil viskas üle selline mõnitamine. Kui Phuketis seisid rätsepad ise poe ees ja meelitasid sind sisse, siis Bangkokis on leiutatud hoopis selline süsteem läbi tuk- tuki vendade. Lõpuks tahtsime, et vend viiks meid kaubanduskeskusesse- vaja oli veel teha üks peatus- juveeliäri. Järgmine päev olime juba targemad ja ütlesime, mitte mingeid peatusi!! Aga kuna mees oli normaalne ja palus ühte peatust ja Silver ei suutnud ära ka öelda, et no hea küll, lähme käime seal ära! Aga lõpuks ta tahtis veel üht peatust ja kui ta keeras sellesse samasse juveeliäri ette, kus me paar päeva tagasi käisime, siis oli küll selline tunne, et ooo my god!! Kuna vihma kallas hullult ja ma mängisin, et ma olen jumala läbi märg. Siis teadsin kust uksest sisse minna ning kust välja saada. Jalutasin põhimõtteliselt kohe välja ja jäin Silverit ootama. Tahtmine oli öelda, et ma olen juba käinud siin ja mulle ei meeldi sellised pealesurumised, kui ma tean, et ei taha osta ühtegi ehet ja pole raha, et seda endale lubada. Aga mis pärast selgus- see tuk tuki vend ei saanud oma templit kirja kuna, mina ei vaadanud poes ringi. Viskasime talle lubatud 50 bathi asemel 100 pihku ja läksime jälle kaubanduskeskusesse kolama. Näha oli, et poiss ei olnud eriti õnnelik, kuna ei saanud oma templit. No mul savi! Oli jutt, et pole mingeid peatus, siis mida ta kurat viib meid sinna!! Muidugi tailased on hästi sõbralikud- niikaua kui nad saavad oma tahtmise.


Üks päev siis tahsime minna vaatama kuninga ja kuninganna paleed. Ukse peal peeti meid kohe kinni, kuna mul ei olnud pikad püksid jalas. Olid põlvedeni ulatuvad teksad. Ja pakuti kohe, et minge vaatama suurt seisvat Budda ja veel mõnda templit. Hakkasime jalutama, aga mis meil üle jäi kui võtta tuk- tuk. Naljakas on see, et mõned vennad otsivad paberit ja pastakat, et kirja panna kuhu minek ja palju maksab. Ja siis üritavad selgeks teha, kus praegu oleme ja kuhu minema hakkame. Nagu ma ei saa kaardi pealt aru kus olen ja kuhu tahan minna?? Üks kuradima vanamees võttis oma pastaka välja ja hakkas mu kaardi peale istuvat Budda joonistama. Karjusin, et aitab, aitab, ära joonista! Kurat, või tema kukub minu kaarti sodima! Ja siis lõpuks küsib kust me pärit oleme? Ja siis, et kas tai keelt ka räägite? Silver ütles EI! Oiiii, kuidas nii, et tulete taisse ja ei räägi tai keelt?? Aga ma ütlesin talle kohe ka vastu- et kui tema peaks eesti sattuma paariks nädalaks, siis olgu eesti keel ära õpitud ja hakkasin jalutama. Krt! Närvi ajavad sellised. Kas see tähendab, seda, et kui ma lähen nädalaks Hiina, pean hiina keele ära õppima?? No tuleb ju nii välja! Ainuke sõna mis ma suutsin selles nõmedas keeles ütleda, on- Tere! Naised peavad ütlema- Sawadee kaa. Mehed- Sawadee kap. Ja siis paned oma käed ka kokku palvetamisasendisse ja kummardad viisakalt. Tulime Perthi tagasi ja mul siiamaani tahtmine niimoodi tere ja aitäh öelda!! Irwww!

Võtsime paar päeva hiljem uuesti palee külaskäigu ette. Ukse ees peetakse jälle kinni, et külastus on kell 2 päeval, tulge tagasi. Ja veetakse sissepääsu juurest aina kaugemale. Niikaua minge vaadake suurt seisvat Budda ja muid templeid. Kui Silver ütles, et me oleme kõik need asjad juba ära vaadatanud, ainult palee on jäänud (päriselt oli ka nii), siis öeldi, et minge, kähku! Ja juhatati tagasi. Taipasime, et niimoodi nad turiste lollitavad- veavad oma linnatuuridele. Seega, kes loeb seda blogi ja läheb siina paleesse- ärge uskuge mis need tuk- tuki vennad sulle räägivad. Minge paleesse sisse!
Ega me kohe saanudki sisse, kuna minu õlgu kattev rätik, ei kõlvanud. Seega läksime üle tee ja ostime mingi suvalise pluuse. Ei viitsinud laenutama hakata.

Hetkel kõik!